Teisipäev, aprill 25, 2006

Eriline raamat

Mamma ostis raamatu, ilusa, värvilise. Et Kirke saaks sealt kunagi tähti õppida ja muidu ka lugeda. Raamatu pani oma tuppa kappi, klaasuste taha, näha on aga kätte ei saa. Kirke jaoks on see raamat muutunud eriti pidulikuks ja tähtsaks. Selle väljavõtmine on sündmus, seda peab ta mitu korda oma keeles paluma. Emme ei oska seda raamatut lugeda ja ei saa aru kuidas peab, ainult vanaema oskab ja tohib. Esmalt pannakse põlvedele padi (raamat on suur ja kõva), enne EI saa lugema hakata, siis tuleb toksida näpuga pilte. Kirke ütleb see ja see - vanaema siis räägib, et mõmmi ja jänku ja... Emme teeb samamoodi aga Kirkele meeldib vanaemaga ikka rohkem :)

Neljapäev, aprill 20, 2006

Susssservussser

Sa arvad, et kui püüad ja pingutad, sebid ja planeerid ja kõik sujub, siis ongi kõik korras. Täna tegin tühja tööd - päev otsa mõtetut tõmblemist. Ojaaa ma sain objektiivi kätte, tnx (see on siiras!). Põrutasin siis edasi Salmesse (Arstide Päevad), vaikne oli sel aastal - no mis seal´s ikka, rohkem otsimist - ei muud. Üks obje, mille Naat saatis näitas errorit (nagu oligi karta), teine sobis aga teravustada tuli enamasti käsitsi -no vähemalt sai pilti teha.
Kirke käitus enamvähem -ainus pingutus oli see vankri ja lapse (lisaks kaamera kaelas ja lapse päevane söögikraam) kolmandale korrusele tassimine. Ühe korra käisin ilmaasjata, teine sats läks õnneks. Keegi onkel (ilmselt Salmest) lohutas, järgmine aasta on meil lift ka :)
No olgu, sain mõned näod, mõned prominendid pildile - laps oli paari tunni pärast tüdinenud. Otsustasin koju ära minna - homme ka päev.
Kodus selgus, et kui miski peab p...e minema, siis nii see ka läheb. Fotokas pilte vaadates oli veel kõik ok, arvutisse tõmmates ka, aga vot miskil hetkel tekkis error, error ja oligi kööga :( Mu püüded ja katsetused ei kandnud vilja. Pildid ei avanenud, kaameras näitas CF kaart errorit, siis jälle kaaridlugeja lihtsalt ei töödanud... Vahepeal näitas korraga, et no image ja CF full, krt.
Peale mõtetut närvikulu tegin kaardile format, kaart töötas jälle - pildid tuleb aga homme uuesti teha.
Tahan tagasi must-valge filmi juurde, ilmuti-kinniti, punane laborivalgus, rahulik solistamine, aega mõtelda, aega vaadata.

Teisipäev, aprill 18, 2006

See ei ole kunst

... vaid karm ja kallis eluline õppetund. Kaamerat ei tohi jätta (isegi hetkeks) laua peale, kui kodus on selline armas pätiplika. Kaamera kukkus kolksti põrandale ja objektiiv tuksis, miskit on seal viltu ja teravustada enam ei saa, see lihtsalt on - seal kuskil.
Päev on kulunud asendusobjektiivi sebimisele (Naatanil on üks aga see Tartus, ta ise sõidab vara Türile ja tagasi tulles saab Paides Cargobussile sokutada, aga asi vähemalt liigub)
Aga avastasin ma selle jama tänu edevusele, tahtsin oma uue soenguga eputada. Muidu oleks alles neljapäeval fotoka kotist võtnud ja objektil avastanud.
Ohh seda elukest...

Esmaspäev, aprill 17, 2006

Kirjud munad


Munade värvimisega on iga aasta üks ja sama mure. Saavad ilusad, imetled. Katki teha ei raatsi, kinkida ka mitte - imetled veel. Ühel päeval on muna aga ikkagi, kas ära söödud, kingitud, nii vana et läheb lausa ise katki. See aasta on veidi teisiti - tegin kõige uhkematest pilti, et saaks ikka muna rahus ära süüa ja hiljem edasi imetleda :)
Teine asi, mis samuti kordub, et kuidas sa ikka said sellised ja mina hoopis teistsugused. Võidumunad on kaunistatud tradistsiooniliselt sibulakoortega (pruunikas-oranz), hibiskuse õitega (sinine), piparmündiga (helepruun) ja keedetud riis jättis valged jäljed, niit võimendas koorte värvi. Lele aga katsetas uut tehnikat - laiguline pind (alumine muna) on saadud lehtsalatiga :)

Laupäev, aprill 15, 2006

Aga mina lapsena lugesin ...

See pidev nina raamatus komme, tekitas parasjagu segadust ikka ka. Minu arusaamu kirikupühadest mõjutas näiteks see tore raamat (muide üsna kapsaks loetud) pani mind peategelasega kaasa mõtlema. Ma ei teinud toona erinevate konfessioonide vahel vahet ja silme ees oli pilt, kuidas Kaarli kiriku juures on see pikk saba ja minu kooli õpetajad (Reaalis käisin siis) seal piilumas käivad.
Kaks tsitaati selgituseks:
`Noh, mis-mis!´ ütles vanaema varjatud meelepahaga.
`Nagu ei taipaks, millest ma räägin. Ma ütlesin, et mine kirikusse, see ei ole kaugel, ega ma sind maailma otsa saada, ja pühitse kulitś ära. See on kõik, muud ühtigi! Kas ma siis paluksin, kui ma ise suudaksin?´
`Ma ei oska kulitśi pühitseda,` vastas nöridmusest kahvatu Siina ja läks oma laua juurde.
See veel puudus, et õpilane, pioneer, läheks kirikusse kulitśi pühitsema!
Kuid vanaema ei kavatsenud Siinale järele anda.
´Ei ole siin osata midagi,´vastas ta. ´Seon kulitśi sulle rätikuse ja võtad ta kaasa. Seal aga juba teed järele, mis teised ees teevad. Asetad kulitśi sinna kuhu vaja. Küll sulle näidatakse! Batjuśka tuleb, piserdab pühitsetud veega -- ja ongi kõik. Võtad ja tood tagasi.´
´Vanaema, mina olen pioneer ja ei või kirikusse minna!`

ja veidi hiljem -
`Ma ei taha öelda, et Siina ei ole üldse süüdi,´ kõneles samal ajal Jelena Pertovna (õpetaja). `Muidugi, me teame, et Siina tegi seda mitte sellepärast, et jumalasse usub. Ta tegi seda sellepärast, et nii käskis teda vanaema. Vanemate sõna aga peab kuulama. See on nii. Kuid ei saa ka unustada, et teie olete pioneerid, et te kannate punast kaelarätti oma südame kohal. Mida te tõotasite pühalikult oma seltsimeeste ees, kui te rühma astusite? Teenida ustavalt Lenini üritust, partei üritust. Mõelge, millise õilsa ja suure tõotuse te andsite! Kas te võite oma tõotust murda? Ei, ei või. Te ei või oma pioneeripõhimõtetest taganeda ainsatki sammu. Aga kui juba juhtus nii, kui vanemad räägivad nendele põhimõtetele vastukäivalt, siis ei ole valikut. Vahel on küll raske vastu panna, kuid mis parata - peab vastu panema. Pavlik Morozovil ei olnud kerge minna oma isa vastu, kuid ta ei taganenud, ei alistunud. Ta suri, kuid jäi kindlaks oma pioneerisüdametunnistusele.´

põnev, kas pole...

Pühapäev, aprill 09, 2006

Kevadtööd

Reede - laupäev tegelesin unarusse jäänud aiaga. Õunapuude lõikus on üks kummaline tegevus. Algul sipsisin oksakääridega, natuke siit -veidike sealt. Siis tuli õeke, andis elektrisae ja näitas - julgemalt võta, see ja see! Valus oli see tunne, pärast tegin okstele pai - pookevahaga, südamel sai kergem. Kui puu otsast alla ronisin, tundus nagu poleks midagi teinudki - nii metsistunud on need puud seal ikka.
Kirke oli mamma ja Lelega kodus, üritasin siis võimalikult palju tööd ära teha, et ükski minut raisku ei läheks. Reede sadas päev läbi vihma, vastik oli aga saagisin ja saagisin, kuni käed olid tundetud. Laupäev paistis päike ja nii ilus oli seal õunapuu otsas istuda, et ei raatsinud kuidagi tööd lõpetada. Ahnus (ka liigne rassimine võib seda olla) maksis kätte. Pühapäeval kodus vajusin kokku - väsimusest. Pilt läks eest, kui Kirkega jalutama läksin, vaevu vedasin end koju. Ülejäänud päev möödus voodis. Aga suur töö on tehtud ja nüüd võib vabamalt hingata :)

Õeke jäädvustas mu untsu läinud lõikuse (algaja asi), koor murdus ja ma tõesti karjatasin ehmatusest ja kahjutundest, sest olin ju ometi allapoole lõike ette teinud, krrrrrr.

Kolmapäev, aprill 05, 2006

Kaardid

Mitte ei mäleta kelle omad need kaardid olid aga nalja said nii suured kui vähemad. Mul on sellest pakist meeles üks madame dressipükste ja palja ülakehaga, väägade imelik oli...

Teisipäev, aprill 04, 2006

Blondi ja telestaar

See tuim rutiin mu ükskord tapab, kui ikka ainsaks meelelahutuseks on telekas ja internet, pole see aeg enam kaugel. Iga õhtu vahime seda helendavat ilmaimet - oo, telekas, me parim sõber. Lele teab peast, mis päeval, milliselt kanalilt ja mis kell algab. Varsti teab Kirke ka, niuks. Juba ta hüppab, kui tuttavat meloodiat kuuleb (see võib olla ka reklaam) ja tormab lähemale, nagu muidu jääks millestki ilma. Pult on ammu pilbasteks, nupud peidetud (toruteip ja vaibapidur) aga vist peab miski puuri ka veel teleka ette ehitama, et ta oma nina (ja käsi ja klotse...) vastu ekraani ei topiks.
Saaks see pikk talv juba läbi, vähemalt pooled saated jääks vaatamata, kui rohkem õues olla.

Laupäev, aprill 01, 2006

Stiilimuutus

Selline asi saab juhtuda vist küll ainult täna ja ainult minuga :(
Läksin hommikul juuksurisse, et otsi lõigata. Kodu lähedal (Männiku sotsiaalmajas) on üks odav salong, no vene tüdrukud, veidi raske suhelda aga muidu ju hää ja odav. Seletasin talle, et tahan lõigata - kui palju, küsib tema. Näitan näpuga - umbes kolm cm. Ma olin eilsest peost väsinud, panin silmad kinni, pealegi ei viitsi ma kunagi juuksuriga suhelda. Mõne aja pärast tunnen, kuidagi kahtlaselt kerge on peas. Mida??????? Ja, jaaaaaa mu kahtlus osutus paraku tõeks, krrrrrrrr. Umbes kolm cm -- jäi karvu alles, ülejäänud vedeles põrandal...
Mis seal siis ikka, olen ennegi siiliga ringi käinud.