reede, detsember 28, 2007

Petlik vaikus

Tormasin ja rabelesin aga nüüd on veidi vaiksem. Nii vaikne, et pole isegi kaamerat välja võtnud. Jõuluaeg ei tulnud küll päris selline nagu plaanitud aga noh, puhkus seegi. Lelega on üks häda teise otsa, no ei saa terveks. Detsembri alguses üks narkoosiga lõikus, siis üks ilma (see tehti sünnipäevakingiks). Ja kolmas kord siis jõululaupäeval. Et taaskord haigla poole teele, ikka sama murega - paised teevad liiga, ei saa istuda, ei astuda... Õnneks polnud ta hommikul midagi söönud, sai kohe narkoosi ja nuga sisse. Ilmselt tänu pühadele lasti meid ka koju, las siis saab oma kingid ja muu - ütles arst leebelt. Et tulge homme siduma ja neljapäeval uuesti. Nüüd vist (!!!!!) paraneb. Teeme kõik mis vähegi annab, pärmitabletid sisse, magusat ei tohi üldse süüa (kommid kõik ära peidetud), siis veel kompressid ja kallid salvid - no ehk saab seekord pidama ja uusi mädakoldeid ei teki.
Seal haiglas oli üks naljakas vahejuhtum ka - Lele hakkas narkoosist toibuma ja oli vaja, et keegi teda seal laual valvaks ja kinni hoiaks. Peale narkoosi käituvad kõik väga veidralt. Narkoosiõde tuleb arsti juurde (ma istusin samas üle laua), vaatab mind, tormab siis koridori, jälle tagasi ja küsib arsti käest - et kus see ema on? No siin on, viipab arst minu suunas. Tea kas ei anna ema mõõtu välja või mis, ic. Teine kord kui siduma läksime, siis oli uus arstionu. Vaatab mind ja küsib - ja teie olete lapsele kes? No kes, ema ikka - ohkan, jälle on neil kahtlusi. Nojah, praegu on ju neljakümneselt sünnitamine normaalne, selle loogika järgi ei sobi ma kuidagi teismelise emaks.
Täna öösel hoidsin hirmuga Kirket kaisus, kuidagi kuum on ta ja köhib. Pool ööd jäigi magamata, ta lihtsalt lobises ja lobises ja lobises - nagu peaks kõik jutud korraga ära rääkima. Ta ongi viimased päevad nii käitunud, nagu palavikus laps, kes sonib - ainult kraad ei näita palaviku. No loodame, et nüüd päris haigeks ei jää, ehk saab sellest köhast, nohust ka lahti.
Olen viimasel ajal veidi väsinud suhtlemast ja isegi rahul sellega, et ei saa kuhugi minna vaid olen sunnitud rohkem kodus olema. Et nagu hea vabandus, sest kes see ikka sellist - ahh ma ei jaksa, ei viitsi, ei ole tuju - vabandust vastu võtab. Haige laps - see on iseasi.

esmaspäev, detsember 17, 2007

Enam ilusamaks ei saa


Korrastasin oma kodukat ja leidsin ühe kirjatüki, ajast ammusest :) Praegu võtab veidi muigama, samas ka ohkama - et kas tõesti on idealistlikust teoreetikust saanud see kurjajuur, keda ise materdab. Tõesti olen hakkama saanud nii mõnegi maitsetusega, ikka sooviga kedagi ilusamaks muuta. Ajakiri peab ju müüma ja kõik peab olema nii kaunis, nii kaunis... Vahel vaatad arvutiekraani ja kirud, peab ta siis nii kole olema - nüüd mässa siin. Ega see asi tegelikult nii hirmus olegi kui kisa kostub. Lihtsalt üks näitsik (vanust alla 30-ne) ärritas mind veidi. No ta ei saavat naeratada, sest tead - meik hakkab muidu pragunema!!! Ja pärast oli tige, sest ühtki naeratusega pilti polnud, ainult sellised ülbed. Oeh, raske on ikka see staari elu ja veel raskem on talle meele järgi olla. Tundsin end ikka väga sandisti. Tea kuidas sellised oma jumestajate, juuksuritega hakkama saavad.

Oleks nii väga tahtnud oma piltidest enne ja pärast mõne karmima näite siia ülesse panna. Aga vot, ei saa ikkagi, nagu ei sobi või... Las jääda midagi ka saladuseks, kuidas keegi tegelikult ja pildil välja näeb. Tegin hoopis ühele vanale daamile noorenduskuuri. See pilt Ita Everist sai tehtud siis, kui ta mängis kuningas Lear´i seepärast on ka meik selline, et ta vanem välja paistaks, samuti sättisin valguse seda rõhutama. No nüüd veidi photoshopi, paar filtrit ja aastad kaovad näost nagu imeväel :) Vaata pilti suuremalt, siis näed rohkem.

neljapäev, detsember 13, 2007

Võhmale aetud


Tööl on praegu hullumeelne aeg, teeme lisaks jooksvale kahte numbrit ette. Et siis kolm korraga. Jajah, võhm on varsti väljas...
Täna ärkasin öösel kell kolm suure ehmatusega, rinnus pitsitas, lisaks õhupuudus - oli tunne, et lihtsalt süda jääb seisma. Aken lahti, kaks klaasi vett ja voodisse tagasi.
Und ei tulnud, hirm oli - kas tõesti mingi karm terviseprobleem või olen lihtsalt hullult ületöötanud. See oli sel nädalal juba teine kord, kui süda ennast tunda andis. Mis toimub! Ma pole ju veel nii vana, et infarkti saada...
Umbes pooleks tunniks sain veel und, siis ärkasin uuesti. Lele sõitis Lapimaale ja enne minekut (kell oli umbes pool viis varahommikul) käis meil veel äge vaidlus, olime samal teemal juba kolm päeva jagelenud. Lele oli nimelt kaasa ostnud neli kaheliitrist limpsi ja liitri jagu vett. Lisaks sellele koormale veel magamiskott, riided ja muu vajalik. Ma palusin ja seletasin ja ähvardasin ja meelitasin aga ei miskit. Laps nutab aga keeldub kotist pudeleid vähemaks võtmast. Kohutavalt põikpäine plika. Lõpuks sain ühe pudeli vähemaks ja koti kaks kilo kergemaks. Aru ma ei saa, kust ma küll sellised lapsed saanud olen... Kirke on ju samasugune kange tegelane. Ainus vahe on praegu see, et kui püüan neist aru saada ja küsin aga miks ometi, ütleb Lele - sellepärast ja Kirke - selle kord. No jõudu neile, mulle ka :)

teisipäev, detsember 04, 2007

Kairo - ummikud, hingemattev sudu ja muidugi püramiidid


Panin Kairost ka mõned kaadrid ülesse. Linnas me palju liikuda ei saanud, viimasel õhtul korra turule lasti - seal tegin piilukaamera pilte. Noh nii, et kaamera kõhupeal ja nagu möödaminnes klõps - kadreerimine siis olematu. Et saada mingitki pilti linnamelust, siis tegin pilte läbi bussiakna, nagu üks korralik turist kunagi. Liiati seisime me ju pidevates ummikutes ja oli päris vahva vaadata kuidas kohalikud külma rahuga ummikus passides näiteks lehte loevad. Tuututamine ei mõjunud seal aga mitte paanilise lärmina vaid korrektse suunanäitamisena. Püramiidide juurde sain siiski jalutada ja oli ka natuke aega. Praegu pilte vaadates ohkan, et oleks ikka rohkem aega tahtnud. Selleks, et seda mustust ja prahti paremini esile tuua. Need pildid on ju tegemata mul, aga las olla ega kõike ei jõuagi.

Ja ülejäänud pildid siit