Petlik vaikus

Tormasin ja rabelesin aga nüüd on veidi vaiksem. Nii vaikne, et pole isegi kaamerat välja võtnud. Jõuluaeg ei tulnud küll päris selline nagu plaanitud aga noh, puhkus seegi. Lelega on üks häda teise otsa, no ei saa terveks. Detsembri alguses üks narkoosiga lõikus, siis üks ilma (see tehti sünnipäevakingiks). Ja kolmas kord siis jõululaupäeval. Et taaskord haigla poole teele, ikka sama murega - paised teevad liiga, ei saa istuda, ei astuda... Õnneks polnud ta hommikul midagi söönud, sai kohe narkoosi ja nuga sisse. Ilmselt tänu pühadele lasti meid ka koju, las siis saab oma kingid ja muu - ütles arst leebelt. Et tulge homme siduma ja neljapäeval uuesti. Nüüd vist (!!!!!) paraneb. Teeme kõik mis vähegi annab, pärmitabletid sisse, magusat ei tohi üldse süüa (kommid kõik ära peidetud), siis veel kompressid ja kallid salvid - no ehk saab seekord pidama ja uusi mädakoldeid ei teki.
Seal haiglas oli üks naljakas vahejuhtum ka - Lele hakkas narkoosist toibuma ja oli vaja, et keegi teda seal laual valvaks ja kinni hoiaks. Peale narkoosi käituvad kõik väga veidralt. Narkoosiõde tuleb arsti juurde (ma istusin samas üle laua), vaatab mind, tormab siis koridori, jälle tagasi ja küsib arsti käest - et kus see ema on? No siin on, viipab arst minu suunas. Tea kas ei anna ema mõõtu välja või mis, ic. Teine kord kui siduma läksime, siis oli uus arstionu. Vaatab mind ja küsib - ja teie olete lapsele kes? No kes, ema ikka - ohkan, jälle on neil kahtlusi. Nojah, praegu on ju neljakümneselt sünnitamine normaalne, selle loogika järgi ei sobi ma kuidagi teismelise emaks.
Täna öösel hoidsin hirmuga Kirket kaisus, kuidagi kuum on ta ja köhib. Pool ööd jäigi magamata, ta lihtsalt lobises ja lobises ja lobises - nagu peaks kõik jutud korraga ära rääkima. Ta ongi viimased päevad nii käitunud, nagu palavikus laps, kes sonib - ainult kraad ei näita palaviku. No loodame, et nüüd päris haigeks ei jää, ehk saab sellest köhast, nohust ka lahti.
Olen viimasel ajal veidi väsinud suhtlemast ja isegi rahul sellega, et ei saa kuhugi minna vaid olen sunnitud rohkem kodus olema. Et nagu hea vabandus, sest kes see ikka sellist - ahh ma ei jaksa, ei viitsi, ei ole tuju - vabandust vastu võtab. Haige laps - see on iseasi.