Istusime lapsega akna peal ja vaatasime kuidas hoovis paugutatakse (puuksutatakse nagu Kirke ütleb, ic). Kibelesin õue, et rohkem näha, iga nurga taga ju käis see möll. Kui äkki lendas üks rakett otse naabermaja aknasse ja kohe läks ka tuba põlema. Karm tegelikult, sest enne oli klaasitud rõdu ja pärast alles toa aknad. Rakett põrutas otse tuppa nagu pärast selgus, läbi kahe akna. No muidugi läksin ma seda asja lähemalt uurima ja nägin kuidas hüsteerias teise korruse pidulised (ikka päris täis olid need noored) hüppasid koridori ukse kohal asuvale vahekatusele. Millegipärast ei suutnud nad koridori aknast sisse ronida ja rahulikult trepist alla tulla. Olid vist omadega nii sassis. Karjusid seal, mõned vanemad prouad tegid sama õues. Maja aga põles, leegid suurenesid ja rahvas tegi rahulikult pilte ning lasi rakette samas hoovis edasi. Olgu, olgu tuletõrjesse helistati ikka ka. Korteriomanik ise oli õues rakette laskmas ja nägi pealt kuidas ta tuba leekides lõõmab. Imelik, et keegi oma autost kustutit haarama ei tormanud, need peaks ju igas masinas olema. Esimene korrus, saanuks ehk midagi teha... Üks tuba neil igatahes hävis, teised said lihtsalt rohkelt tossu ja vingu, nagu ka paar ülemist korterit. Et nii siis algas see aasta, rohke paugutamise ja vaatamänguga. Kirke oli küll väga ehmunud, meie suuremad kuidagi tuimalt rahulikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar