Reede, juuni 27, 2014

Rattaga või rattata, rat-ta-ta või saab ka bussiga...

Kirke läheb issiga rattamatkale ja mina ei saa öö läbi magada. Teadagi, emmede asi, muretsevad ette ja taha.
Kõige suuremat peavalu valmistas mulle ratta transport Tallinnast Tartu. Tundub ju lihtne, et istud rongi peale ja minek. Aga vot, laps läheb üksi koos rattaga ja mina pole sugugi kindel, et ta ratta sealt konksu otsast õigeks ajaks alla saab, lisaks seljakott, mis on talle üle jõu tassida. Rong, mis normaalsel ajal väljub, liigub edasi Valga suunas, seega pole ka vastutulijast abi. Ok, läheb bussiga.
Peagi hakkan pabistama, sest võtsin vaevaks lugeda pagasiveo eeskirju. Kuri kiri võtab käed higiseks -Jalgratta pagasiruumi mahtumise võimalikkuse otsustab bussijuht kohapeal vastavalt olukorrale vahetult enne reisi väljumist.  Ma ei saa ju ainult bussijuhi heatahtlikuse peale lootma jääda, või saan?! Helistan bussifirmasse ja seletan, et tahan lapse koos rattaga bussi peale pakkida ja ootan kinnitust, et ma mõtlen üle ja pabistamiseks pole mingit põhjust. Paraku satun (vist?) praktikandi peale, sest ta paneb mu pikaks ajaks ootele ja teatab siis, et bussijuht võtab ratta peale, kui ruumi on ja otsustab selle enne bussi väljumist. Nagu paberilt loeb, ei mingit lohutust, ei lootust. Loomulikult pole ka broneerimise võimalust.
Helistan lapsele ja tutvustan talle ideed, et äkki ta läheb siiski rongiga. Kõlab protsestihääl, "Mida ma seal rongis tegema hakkan?!" Thjah, selle peale ma ei mõelnudki, täistunnibussis on ju kõik, mis ühele lapsele õnneks vaja - telekas ja mängud ja... Rongis seda ju pole, emme telefoni ka mitte :(
Tagasi bussireisi juurde, ma ei hakka enam uuesti helistama, et mis saab siis piletist, kui bussijuht pagasit peale ei võta, kas ma saan sellle ümber vahetada järgmisele reisile. Otsustan piletit mitte osta, küllap on õigem osta bussijuhilt, kui asi kindel ja ratas peale mahub. Kahtlused ja hirmud närivad mind aga edasi.
Meenub seegi tore tõsiasi, et Tallinna ühistransporti jalgrattaga ei saa. Olen korduvalt näinud, kuidas bussijuht rattaga inimesi välja ajab. Ka lapsi, ka katkise rattaga, ka katkise ratta ja vihmase ilmaga. Ühesõnaga, buss pluss tramm jääb ära. Isegi, kui ratas on korralikult kokku pakitud, oleks selle transa meeletult keeruline, sest bussipeatusesse ja sealt edasi trammi peale, sealt bussijaama tuleb ju ka kuidagi saada. Pakitud ratta ja seljakotiga, khm  - ei ma ei ole mingi imeinimene, ma ei jaksa :(
Taksoga bussijaama, tundub ju lihtne. Aga võta näpust, tuleb välja, et enamus taksofirmasid kasutab väikese pagassiga masinaid ja ratast sinna võtta ei taha. Asusin asja uurima päev varem, et kindel olla - kas ma ikka saan (kokkupakitud) rattaga takso peale. Juba kolmas taksofirma on valmis appi tõttama. Saan Sõbra taksoga kaubale ja dispetšer soovitab järgmisel hommikul vähemalt pool tundi varem helistada.
Õhtul ei pea närv vastu ja ostan siiski bussipileti ära, saagu mis saab. Veel tobedam oleks bussist maha jääda, kui vabu istekohti pole.
Öö möödub unetult väherdes, ratas on lahti harutatud ja kompaktselt kokku pakitud, kotis on vist kõik õiged asjad või on midagi puudu. Pole kindel. Näen unes, kuidas Naatan võtab kõik lapsed ja kõik kotid ühe ratta peale, mina istun ette lenksule ja sõit läheb lahti. Kohutav! Mul käib pea ringi, sest ratas on majade kõrgune. Naatan naerab ja väntab, nagu poleks sellel monstrumil kaalu ollagi.
Hommikul ajan lapsed üles ja helistan igaks juhuks kolmveerand tundi varem taksofirmasse :) Vastab sama dispetšer, asjaga kursis ja lubab, et üheksaks on masin maja ees. Viis minutit enne üheksat helistab tagasi: "Tere, ei ole kahjuks suurt masinat..." Tunnen, kuidas kõrvades hakkab kohisema, hoian kapist kinni ja peas on sada küsimust, mis edasi?!?!  "..Aga ma sain ühe taksojuhi nõusse, kes võtab teid peale!"  Oeh!
Saame ratta kuidagi taksosse, iste tuleb siiski alla lasta. Lapsed istuvad tagaistmel üksteise süles, taksojuht pigistab silma kinni. Mina ka. Bussijaama jõuame 40 min enne bussi väljumist. Ei ühtki ummikut :) Lele läheb tööle, meie jääme passima. Pean olema esimesena bussi juures. Tegin isegi soengu korda ja värvisin huuled, piserdasin ennast hea lõhnaga ja panin ilusa pluusi. Bussijuht ei saa meile ära öelda, ma väga loodan, pöidlad pihus... Ootame, vaatan õela pilguga kõiki, kes lähenevad suurte kohvritega. Krrr.. Õnneks läheb enamus neist Riia bussile. Mõni jääb siiski Tartu bussi ootama. Krrr...
Saabub buss, olen esimene, ratas kaenlas, laps sikutab seljakotti. Bussijuht vaatab mind ja ratast, ei ainsatki küsimust, ei ühtki emotsiooni. Paigutab ratta vastu seina, koti seda toetama. Võtab järgmised. Ja järgmised. Nii lihtsalt see käiski!!!!
Ma olen õnnelik, ratas on bussi peal. Uued kotid aina tulevad ja kõik sujub. Enne bussi ärasõitu vaatan pagasiruumi, poolgi pole täis. Siia mahuks vähemalt nelikümmend ratast, ütleb mu rattatundlik pilk. Täiesti asjata sai pabistatud :)