Esmaspäev, veebruar 25, 2019

Kangekaelsed kangelased

Olen viimastel päevadel saanud päris mitme toreda elamuse osaliseks. Aga kuidagi on läinud nii, et pole olnud aega, et neid emotsioone põhjalikumalt jagada. Facebookis mõne avalduse olen siiski teinud. Mõned hetked on tulnud seoses uudistega, mõnda olen kogenud palju vahetumalt. Võtan siis mõned eredamad hetked korraga kokku. Ka need, mis tänaseks tunduvad nagu eilne lumi. Ahh, las ma lihtsalt kiidan veidi neid meie aja kangelasi! Ajalises järjekorras.

***
Ma arvan, et vist esimest korda elus tahtsin teha aplausi meie poliitikutele. Uudis, mille peale see tunne tekkis, oli minu jaoks eelkõige üllatav:  "Kuue erakonna otsus mitte osaleda Kanal 2 valimisdebatis" Aga sedalaadi jahmatus oli äärmiselt kosutav. Ma ei hakka analüüsima Katrin Lusti ega Kanal 2-e saateformaati. Lihtsalt olen nõus poliitikute mõttega ja see tõdemus üllatab mind ning samas ka rõõmustab. Millegagi olen ma nendega ühel nõul. Tublid, et kokku hoidsite! Tänapäeva kangelased, kes ei lase end tühjalt tuustida.


***
Samal päeval jõudis minuni teine uudis, pealtnäha pisike aga vägagi inimlik. Ringvaate toimetuse osalemine Tartu Maratonil ja eriti just Jüri Muttika uskumatu visadus. Kui Muttika oma (khm, minuvanuseid!) puusuuski saates näitas, siis... Need sõna otseses mõttes ära hööveldatud suusad tõid mulle midagi pisara sarnast silma. Ausalt! Ma vaatasin suu ammuli. Kuigi ta on teada tuntud kui kannatav kangelane, kuid siiski. Selliste suuskadega sõitis maratoni! Hull mees! Ja lisaks veel fakt, et ta oli kõige selle juures maratoni viimane lõpetaja, see kõige, kõige viimane. No peab ikka tahtmist olema, et üldse lõpetada. Väga kangekaelne kangelane!

***
Foto: Rene Altrov/Allfilm


Laupäev tõi minuni juba pikalt kiidetud filmi "Tõde ja õigus". Filmi vaatama minnes olin veidi kõhklev. Et tuleb tõsine ettevõtmine. Sest kui ikka targemad ütlevad, et eestluse tüvitekst tuleb kinolinale, siis on juba ette veidi kõhe tunne. Ja et kole pikk ka teine, ikkagi  2 tundi ja 45 minutit, kas ikka jaksan. Aga kui vaadata, siis just nüüd, päev enne Vabariigi sünnipäeva. Natuke võttis pinget maha ETV-s näidatud filmi saamise lugu. Teisalt jälle mõjutas mind, nähtud intervjuu Tanel Toomiga. Vaatasin teda kerge kahtlusega, et nii noor (tuleb välja, et ta näeb oluliselt noorem välja kui tegelikult on), kas tõesti suudab. Suudab! Seda tean nüüd kindlalt. Film oli suurepärane. Sügav ja võimas, ilus ja valus, hirmus ja tundlik. Kordagi ei hakanud igav, film ei tundunud pikk ja kõik oli nauditav. Muusika, pildikeel, vaated, võttenurgad, näitlejad! Heli! Iga sõna oli selgelt välja öeldud, kohati ma isegi imestasin, et nii selgelt räägivad. Ühesõnaga kõik lihtsalt super!
 Mis mind aga üllatas, olin mina ise. See, kuidas ma filmi läbi enda lastes, järsku taipasin - ma tunnen teda, ma tunnen seda tõsist ja sügava silmavaatega Andrest. Eks hakati ju kohe meedias otsima neid meie aja Andreseid ja Pearusid, Krõõtasid ja Marisid. Ma ise ei olnud veel sellele mõelnud. Mitte enne, kui ühes stseenis Andrese pilk mulle korraga nii tuttav tundus. Nii jahmatavalt tuttav... Ma polnud enda jaoks kunagi mõelnud, et selline karm mees võiks ka päriselt olemas olla.Veel vähem, et minu tuttavate seas, ammugi, et mulle nii lähedal. See tõdemus oligi vast kõige suurem üllatus. Ning kui filmis Andres aina julmemaks läks, siis mina vajusin üha sügavamale toolipõhja. Nii elus, nii valus, nii hirmus oli see kõik. Pagan, on alles andekas näitleja see Priit Loog! Uskumatu, kuidas ta oma pilguga seda kõike suutis! Ja see lõpustseeni Andrese pilk, maha suunatud aga ikka nii põletav, nii valus, nii kange!
Endiselt pean ma aga Andrest kangelaseks, hoolimata tema isiklikust traagikast. Kangekaelseks kangekaseks. Ja tõelisteks kangelasteks ka kõiki neid näitlejaid ja filmitegijaid, kes selle teosega hakkama said. Isegi koera panid nad näitlema. Siiamaani on mul silme ees see nurka aetud koera pilk, ma lausa värisesin koos õnnetu koeraga. Kuidas nad seda küll tegid? Filmimüsteerium...
Ma väga loodan, et filmitegijad saavad veel palju tunnustust ja et veel paljud vaatajad lasevad end sel filmil läbi raputada. Et veel paljud vaatajad saavad elamuse, mis paneb neid asju uutmoodi vaatama. Ja minge vaatama, vaadake suurelt ekraanilt, võtke aega ja lihtsalt vaadake! Need emotsioonid teevad lõpuks vaid head.
Ja veelkord - au kõigile kangelastele! Ka kangekaelsetele!

Neljapäev, veebruar 14, 2019

Neljapäev on uus reede

Neljapäev on uus reede, vähemalt minu jaoks. Vähemalt veebruaris. Olen selle lühikese aja jooksul (kaks nädalat) teinud silmi avavaid avastusi. Peale selle, mida me koolitusel otseselt õpime. Ehk siis olen jõudnud väga lihtsa tõdemuseni - jah tõesti, mina ei sobi kontoris töötama, kaheksa tundi päevas laua taga ei ole minu jaoks. Mitte, et ma seda varem teadnud poleks. Aga millal ma seda viimati reaalselt proovisin?
Ma arvan, et kõige lähemal olin klassikalisele kontoritööle praktika ajal, kui töötasin sellises toredas fototarvete poes nagu "Stoppfoto". Tööpäev kestis kümme tundi, 2+2+3 vahetustega ehk siis üks nädal olin nädalavahetusel tööl, teisel vaba. Ilmselt just vahetusega töö korvas selle toas passimise. Aga ma mäletan kui tüütu oli see, et ei saanud poest välja minna, eriti kui kliente ei olnud, eriti kui väljas oli suvi või nädalavahetus ja sõbrad kusagil seiklemas. Ja kui tihti ma kella vaatasin.
Koolitusele registreerides tundus kõik lihtne, veebruar ju. Talvel nagunii passid suurema osa ajast toas, külm on ja õue ei kipu. Kaheksa tundi järjest ei tundunud midagi erilist.. Aga juba esimese nädala lõpuks olin väsinud ja tühja täis. Või mõtteid täis. Igatahes tundsin end nagu kotis, infot ja uusi emotsioone pungil aga õhku jäi väheks,
Täna on neljapäev, loengud on selleks nädalaks läbi ja mul on reede tunne sees. Ma pole kunagi neid - käes on reedeõhtu ja nädala selgroog on murtud, ütlusi mõistnud. No reede on jah aga kolmapäev oli ju ka täiesti tore. Nüüd tunnen seda aga selgelt. Nädalalõpp on käes!

 Teisipäeva õhtuks olin üliväsinud ja bussiga koju loksudes mõtlesin vaid ühest kosutavast õllest, telekast ja diivanist. Paraku ei tulnud diivanil vedelmisest midagi välja. Kirke plaanis klassikaaslastega osaleda kooli moeshow´l. Kahjuks ei olnud ükski poiss valmis ise endale riideid tegema. Super lihtsalt, et nad üldse nõus olid lavale minema. Kirke võttis endale  kohustuse need neli  poissi riidesse panna, lisaks tegi veel ühele tüdrukule seeliku, mida too õnneks ise kaunistama hakkas. No mida sa teed, kui laps vaatab sind kurbade silmadega ja ütleb: "Emme, aita! Ma üksi ei jõua!"? Selge see, et aitad, tõused diivanilt püsti ja aitad. Ja aitad ka järgmisel päeval (kolmapäeval käisin nii palju väljas, et tõin pakendikeskusest musta pakkekilet juurde) ja keerutad roosikesi pintsakusabade külge, just nii nagu lapse idee ette näeb. Ja teed seda südaööni. Kaks õhtut järjest. Kogu kollektsioon oli kilekottidest. Õmblused triikrauaga ja kaunistused kummiliimiga. Tuba haises kõik need liimimise päevad lihtsalt kohutavalt. Nuustasime seda kummiliimi ikka hoolega. Ja näpud olid paksu liimikorraga kaetud ja tuba täis kileribasid ja kass lihtsalt hullus. Aga tehtud saime.

Täna koolitusele minnes olin veidi uimane aga õnneks hakkas mõte kiirelt tööle, seega keskendusin õppimisele. Mõistete läbinärimises olen muutunud palju osavamaks. Pähe oleks nagu ruumi juurde tekkinud. Palju, mis varem hirmu tekitas on selgeks saanud. Nüüd on minu jaoks koolituse kõige raskem osa hoopis toas laua taga passimine. Kinnises ruumis olemine. Aken on ka selja taga ja olematu vaatega. Lõuna ajal ma igatahes sööma ei läinud, läksin hoopis jalutama. See tunnike oli lihtsalt imeline! Ma vaatasin igat tühisemat detaili, mis teele ette jäi. Mis saab veel parem olla kui ruumist väljas, valget päeva nautimas. Olin nagu vang, kes on vabadusse lastud. Tundub, et ma olen ikka oluliselt klaustrofoobilisem kui varem arvasin. Õhus oli aga nii palju kevadet, õhus oli õhku ja linnulaulu. Tegin otsuse, et järgmine nädal tuleb ka lõunasöök vahele jätta ja jalutama minna. Tuleb välja, et üks jalutuskäik kosutab mind rohkem kui päevapraad. Olin pealelõunal energiat täis ja jaksasin rohkem. Homme on reede, vaba päev, saan veidi õhku hingata ja kaugusesse vaadata. Kuigi, arvuti taga tuleb ka tööd teha. Äriplaan tahab kirjutamist ja see võtab aega.

Pühapäev, veebruar 10, 2019

Naudinguid täis veinimess

Ma ei ole suur messide külastaja. Ilmselt on see olnud osaliselt ka minu töö süü. Ehk siis, kui olen sattunud messile, siis tööga seoses ja vabal ajal enam ei kipu. Veider, kuidas töö kaotamine muudab suhtumist tavalistesse asjadesse. On täiesti teine tunne minna üritusele ilma rasket kaamerakotti tassimata, mõtlemata, mida või keda pildistada ja olla lihtsalt külaline. Tunnistan ausalt, see on värskendav ja meeldiv kogemus. Reedel käisin Kultuurikatlas  ESA Veinimessil ja nautisin mõnuga. No, eks see oligi üks nauditav üritus. Jõudsin millalgi pealelõunal ja lahkusin, kui turvamehed rahvast laiali hakkasid ajama. Kümnest lõppes ametlikult aga pool tundi anti armuaega, vähemalt. Mõneti oli naljaks seda seltskonda, kes viimasteks jäid, kõrvalt vaadata. Asjatundlikult ninad klaasis ikka vaidlevad ja arvustavad aga enamusel juba keel sõlmes ja jalad pehmed all.  Ma ise olin kuulekas ja esimese ütlemise peale hakkasin liikuma aga kogu kamba laiali ajamine võttis ilmselt kenasti aega.
Iga messikülaline sai klaasi ja kaelakoti, kus klaasi hoida. Panin klaasi kotiga kaela ja asusin uudistama. Alguses olin uje, vaatasin vaikselt ringi ega teadnud kust alustada. Õnneks suunas Tiina Veinivillast mu alustuseks kolmandale korrusele siidreid mekkima ja sinna ma pikemaks ajaks jäingi. Oli täiesti lootusetu kõikjale jõuda. Esiteks oleks vaja olnud rohkem aega (vähemalt kaht täispikka päeva) ja korraliku distsipliini. Kohtasin seal Ivarit veiniklubist, kes suutis terve päeva ja eelmisegi vastu pidada, sest vaid loksutas veini suus ja jaksas seetõttu ka rohkem Ma olin ise ka üsna ettevaatlik, tean oma piiri ja püsisin üllatavalt selge.Veepaagiga poiss käis ka pidevalt rahva seas ringi ja alati kui teda nägin, jõin klaasi vett vahele. Jaksasin veel pärast messi jalutamas käia, mere ääres ja vanalinnas, või no mis jalutamine, libistamine pigem ;) Järgmisel päeval oli siiski raske, sest uni kippus keset päeva peale tulema. Ööuni oli  lihtsalt nii rahutu, taaskord liiga palju infot ja mõtteid peas.
Otsisin messilt uut ja erilist. Nii ma ka otse küsisin, millega üllatate? Sest ei jõua ju kõike proovida. Meelde jäid kodumaised tootjad. Peninuki napsukoda oli üks esimesi, kelle juurde pikemaks pidama jäin. Neil oli uskumatult põnev suitsumaitseline siider Tulihänd, laagerdunud viskivaadis. Ja lisaks ka siidri põhjal destilleeritud, kadakamarjade ja rukkililledega (!!!) maitsestatud džinn. Väga põnev rüübe! Teine põnev leid oli Lahhentagge toonik kuuse ja kardemoni maitseline. Juba mõte ise, et keegi ka toonikuga vaeva viitsib näha oli suurepärane. No neil on džinn ka muidugi olemas ja kui on džinn, siis tuleb selle juurde leida sobiv toonik. Ja kolmandaks mainiks leedukaid, kes müüvad oma Voruta marjaveine isegi suurtes Maximates. Ise nad arvavad, et konkureerivad Eestis vanakooli marjaveinidega (need Valtu ja Põltsamaa omad) aga tegelikult on need  maitselt pigem nagu meie koduveini tootjate omad. Igatahes tasub proovida. Ma ise maitsesin maasikat (kuiv ja kerge) ning ploomi (poolmagus, pigem kuivapoolne ja kergelt joodav).
Muidugi proovisin ma palju muid veine, tegin telefoniga pilte, et paremini meelde jääks. Mõne lõhn on siiani meeles ja mõne hind samuti :) Järgmine aasta peaks ikka kahel päeval osalema. Ühega ei jõua kuhugi :)

Kolmapäev, veebruar 06, 2019

Tagasi koolis :)

Juba kaks päeva olen käinud ettevõtluskoolitusel. Töötukassa kaudu läksin. Lootus uuesti palgatööle saada, vähemalt fotograafina, on vägade väike. Muud tööd nagu väga ei taha. Seega tuleb hakata ennast nö jupikaupa müüma ja ettevõtlus tundub ainus väljapääs. Kuna ma ei tea firma tegemisest mitte kui midagi, tuleb nüüd see asi endale selgeks teha. Paar sõpra on küll öelnud, et ah mis, see firma loomine on kui lapsemäng, üks-kaks ja valmis. Tee lihtsalt ära! Aga mina nii ei taha ja pea ees tundmatusse hüppama naljalt ei hakka. Kõik tuleb enne ikka selgeks teha! Sellepärast siis ka koolitus.
Enne koolituse algust saime kõik mõned blanketid, mida peame nüüd täitma hakkama. Lugesin neid  nagu oleks see hiina keeles. Koletud ja hirmutavad sõnad - bilanss, finantsprognoos, kapitali sissemakse, intress, immateriaalne põhivara jne panid mu pea huugama. Panin kiirelt need failid kinni ja püüdsin nähtu unustada. Aru ei saanud midagi. Ühesõnaga, hirm oli alguses ikka väga suur.
 Need hirmud unusid õnneks peagi, sest uskumatult põnev on see kõik. Tõesti põnev! No vähemalt praegu veel ;) Koolitus kestab terve veebruari kuu, kokku 160 tundi. Graafik on tihe ja iga tund on täis kuhjaga infot. Esimese päeva õhtul tundsin, et aju on uut infot ääreni täis. Palun ärge enam toppige! Isegi silmad olid nii väsinud, et tahvlile enam hästi ei näinud. Teisel päeval tegime tööd enda ideedega, lisaks veel motivatsiooni koolitus. Ma olin õhtuks nagu hüpikjänes. Valmis mägesid liigutama. Kohe lahingusse! Ja öösel jälle unetu, nii ärev tunne sees, et ei malda magada. Loodan, et see on ajutine ja varsti naudin jälle sügavat und täis põnevaid unenägusid.
See, et ma just sellele koolitusele sattusin oli aga tõeline kingitus. Lausa ime! Teraapia ja majanduse alused ühes paketis. Mida sa hing veel tahad? Koolitajat valides ei osanud ma midagi sellist isegi vaadata. Esmalt olid  minu jaoks olulised vaid toimumise aeg ja asukoht. Nagunii on see kõik üks õudus kuubis, arvasin. Lõpuks valisin kahe koolitaja vahel. Üks tundus oma ülikonnas range, võõras ja hirmutav.  Sirle Truuts, kelle juurde lõpuks läksin aga kuidagi tuttav ja omane. Olen väga rahul!
Ja ootan juba homset, täna oli puhkepäev. Sain natuke hingamisruumi, korrastasin oma kodulehte ja kokkasin. Jah, ma kokkan taas! Sest peale remonti sain tagasi ka oma maitsemeele ja lõhnataju. Tööteraapia on ikka ka väga tõhus. Minule vähemalt see sobib.
Kuigi spas käisin peale remonti ka. Selles uues Elamus Spas. No elamust oli selle raha eest küll ja veel, ning suuresti ikka positiivset elamust. Julgen soovitada, hinna mõttes küll tööpäeval, enne kolme. Paindliku graafikuga ilmselt tehtav. Minu lemmik oli Tätte saun. Nimekirjast sellist ei leia. Ametlikult on selle nimi " Müstiline jõesäng." Uue nime panin sellepärast, et kui teistes saunades kõlab selline lounge´i muusika, siis siin saab kuulata Tätte laule. Ojalaulu ja teisi ilusaid, vaikselt ja mahedalt. Ma käisingi mitu korda lihtsalt laule kuulamas :) Tore elamus, mine proovi ise ka!

Laupäev, veebruar 02, 2019

Kodu korda!


 Jõudsin lõpuks remondiga ühele poole. Jeah! Ja kuigi ma tean, et remonti tehes ei või teada kaua see aega võtab, suutsin selle tõsiasja jälle ära unustada. No õnneks aega mul oli. Ja ausalt öeldes pidasin seda remonti omamoodi teraapiaks. Esiteks, mulle meeldib remontida, eriti kui on aega. Ja teiseks, vajasin midagi, mis hoiaks tegevuses ja viiks muremõtted peast. Kaks ühes, mulle sobib :) Arvestasin nädala-pooleteisega. Tegelikult kulus kolm, koos pausidega. Sest paar puhkepäeva tegin ikka ka.
Pool tuba sai värvitud kasutades väga erilist tehnikat. Alusvärv, siis struktuurvärv ja siis alles saab hakata kiht-kihilt toonima. Toonimiseks kasutasin svammi. Ja kihte sai ikka väga palju. Kolmanda kihi juures tundus juba päris kena. Aga tegin päevase pausi, seedisin ja vaatasin ja pidin ikka veel üle tegema. Kaks-kolm korda. Üks nurk on veel selline, kus tahaks millalgi paar pisiparandust teha aga muidu olen rahul.
Lisatööd sain põrandaliistudega. Vanad paistsid ilusa seina ääres nagu mingid peletised. Hakkasin siis vana lakki maha lihvima. Käsitsi, sest muidu ei saanud neid kumeraid ju kuidagi korda. Lihvisin kuni käed enam lihvimispaberit käes hoida ei suutnud. Randmed valutasid ja kogu elamine oli tolmu täis. Köhisin nagu segane. No miks ometi ei kasutanud ma maski! Need pole ilmaasjata välja mõeldud. Aga kui töö tehtud, uus lakk peal ja liistud seinas kinni oli ikka hea vaadata küll. No järgmiseks tundus vana kapp kuidagi määrdunud ja vajas värskendamist. Uus värvikiht peale ja oligi super. Sellega sai üks toapool korda ja edasi tundus juba lapsemäng. Teises seinas vaja ainult tapeet vahetada...



Ainult tapeet vahetada tähendas seda, et plaanisin seda ühe päevaga teha. No kaua see ikka aega võtab. Eksju, onju ;) Tapeedi leidsin Ehituse ABC-st kui käisin läbipaistvat värvi (Lasera) ostmas. Muide, see on mu lemmikpood! Võin seal vist tundide viisi aega veeta, lihtsalt riiulitel kaupa uudistades ja unistades, mida nendega kõik teha võiks. Õnneks pole palju vaja ;) Aga tapeedi leidsin sellest korvist, kus rull maksis vaid 1.99! Kujutate ette? Niisama saadud. Ma küll kahtlesin, kas see tumehall ikka sobib mu tuppa. Et mul seal seinas tumepruunid pildiraamid ja muu tuba kõik sini-valge. Et kuidas see kolmas toon seal elama hakkab? Aga kuna tapeet oli tõesti ülisoodsa hinnaga, siis polnud ka palju kaotada. Las minna! No praegu olen tulemusega väga rahul. Kuigi esmalt tundus, et mu tuba on nagu sisustuspoes, kus iga nurk on erinevas stiilis. Ja mina nagu kits kahe heinakuhja vahel, kes ei suuda otsustada, mis stiilis ta tuba on. Hipilik ja hele või konservatiivne ja tumedates toonides.
Tapeedi panek ise oli just nii kerge nagu arvasin. Aega võtsid aga eeltööd ja lisatööd. Kui vastasseinas vana tapeeti maha katkusin, tahtsin lahti saada igast viimasest kui paberiribast, siis selles seinas oli pigem vastupidi. Maha tuli võtta ainult lahtine osa. Aga... 







Ma olin ostnud tapeedieemaldamise vedeliku ja spetsiaalse kaabitsa. Vedeliku ma sellel seinal ei kasutanud. Tahtsin lihtsamalt. Kaabits oli aga liiga hea! Liiga hea! Nagu Reeda küüned, mõtlesin iga kord, kui pealtnäha seinas kinni olev tapeet selle kaabitsa abil maha tuli. Ja aina sügavamalt. Sõbranna Reedal, kellele ma tapeeti maha kiskudes mõtlesin, oli samal päeval sünnipäev. Ja mitte ainult sünnipäeva pärast ei tulnud ta mulle iga rebeneva tapeediribaga meelde. Igal kevadel, kui vana puust purjekat remontima hakkame, palume me salaja omaette: et see Reet ainult oma küüntega jälle värvi lahti kraapima ei hakkaks... Miks? Sest just tema on see, kes nii muuseas küünega lahtist värvi urgitsedes leiab üles pehkinud kohad. Ja lõpuks on laevas auk sees ja värvimise asemel peab hakkama puutööd tegema. Liiga head küüned!
Ja nüüd siis mina ise, kasutasin seda spets kaabitsat ja kirusin ennast. Tööl ei paistnud lõppu. See oli piisavalt õhuke ja samas tugev, et iga pisemagi prao vahele pugeda. Ja nii ma aina leidsin uusi ja uusi kohti, mida lahti kraapida. See töö paistis lõputu. Tapeedihunnik aina kasvas mu jalge all. Lisaks avastasin lae alt hulgaliselt lahtist krohvi. Oh õudust! Kui see krohv langema hakkas oli selge, täna ei tule tapeedi panemisest midagi välja. Enne tuleb need vaod uuesti ära krohvida. Nii sai ühest päevast sujuvalt kaks. Ja et ikka lõbusam oleks otsustasin ka riiuli üle värvida ja selle sisemise- ja külgseinad sama tapeediga katta. Nii sain veel ühe päeva lisaks :)
Ja kui nüüd rääkida veel tapeedist, siis olin unustanud, mida tähendab mustri õigeks lõikamine. See võttis tunde aega. Uskumatu! Suure sammuga muster oli, ei saanud nii, et iga paan algab samast kohast. Aga sain tehtud! Ühevärvilist või väiksema mustriga tapeeti oleks kulunud kaks rulli, seda läks kolm. Ühe seina kohta. Ja seinapanemisel on väga suur abi aknapesemise kaabitsast. Supertööriist. Ei ühtki mulli ega kortsu! Kasutan teinekordki :) Head riistad on ikka väga abiks, isegi kui seda nii väga ei tahaks. Aga vaja on, vaja on... No nagu need Reeda teravad küüned :)
Ja nüüd võin vabalt kodus passida ja oma seinu imetleda. Hea on olla!