Sammuke suureks kasvamise teel

Lapsed, need ei püsi ju paigal. Kui tuba jääb väikseks möllavad õues ja siis kipuvad aina kaugemale ja kaugemale. Emmed teevad niuks aga läinud nad ongi. Kirke hakkab ka suuremaid ringe tegema ja noh, oli ka aeg. Sügisel juba koolilaps ikkagi. Eile panin raske südamega (emasüda va õrnake selline) Kirke Tartu bussi peale. Et täitsa üksi ja puha. Kui issi selle mõttega välja tuli olime Kirkega mõlemad veidi hämmingus. Et üksi või? Vist mitte. Kirke aga otsustas ühel hetkel, et tema julgeb küll. Vahepeal lõi natuke põnnama aga siis tahtis taas olla "juba suur" ja nii jäigi. Ostsin talle hunniku koomikseid ja nuputamise raamatuid tee peale kaasa, et igav ei hakkaks. Telefon ka kotis ja las helistab, kui kurvaks läheb.
Bussis olid kõik kohad välja müüdud. Neljapäeval, keset päeva? Ostsin talle pileti küll tund aega varem ära aga ikkagi sain koha täitsa taha otsa. Viimases reas täpselt vahekäigu juures olev koht. Minu meelest kõige vastikum koht üldse, mis bussis olla võib. Ma muidugi kerisin oma peas, et aga kui buss järsku pidurdab, siis ta lendab seda käiku mööda ja... Ohh seda emade muretsemist ikka küll. Midagi polnud aga teha, vabu kohti polnud, isegi see klapptool bussijuhi kõrval oli välja müüdud.
Buss hakkab sõitma, selline tumedate klaasidega, ilus suur buss. Kas laps näeb mind ei tea, igaks juhuks seisan seal ja ootan. Et tal oleks võimalus mind näha. Proovin helistada, toru ei võta. Siis lehvitab keegi. Lehvitan vastu :) Lõpuks saan lapse toru otsa. "Emme, vabandust palun! Ma arvasin, et mul on teine helin." Heakene küll, saad andeks. Siis saan teada, et keegi hea inimene vahetas temaga kohad ära ja ta sai ilusasti akna alla. Oligi tema, kes lehvitas :) Ja mis kõige toredam, tema kõrval istus tema ealine tüdruk, kes samuti üksinda Tartu sõitis :) Igatahes selle sõidu ajal ei saanud ma talt ainsatki kõnet. See kardetud üksinda sõit osutus väga toredaks.
Need päevad issi juures on ilmselt hästi põnevad aga emme siin kodus ootab ega tea mida vabade õhtutega peale hakata. Laupäeva õhtul saan lapse tagasi, siis seikleme koos edasi :)

Ärevus sees

Mingi veider ärevus on sees, igas mõttes, juba pikemat aega. Ja ei oskagi öelda, on see hea või halb. Kord nii, kord naa. Konkreetne ja mõistetav ärevus on seotud tööga, kohustustega.
Täna lähen koos Kirkega maailmaränduritele vastu. Merele ja siis ka sadamasse. Juba eile õhtul ei saanud rahulikult magama jääda. Ärevus on sees, et äkki põõnan hommikul liiga kaua. Ja muidugi tegi murelikuks ilmateade. See neetud vihm. Uurin ja puurin kõikvõimalike vihma- pilvepilte. Tund tunnilt, hoian hinge kinni, et kella kahe-kolme ajal ikka mõni auk vihmapilvedesse tekiks. No kuidas sa teed pilti, kui vihma kallab. Lapse pärast muretsed, aga kui külmetab, vette kukub, selle massi sees ära kaob. Ma ei kujuta seda tänast päeva üldse ette, kui keeruline või segane see kõik olema saab. Kui läheks niisama tervitama, merd ja tuult nautima, poleks vast mingit muret. Aga ootused nendele veel tegemata piltidele on suured. Seega on ka pinge sees. Tüütu.
Vahel ma imestan, et ma üldse sellist tööd teen. See vastutuse värk ajab mind natuke hulluks. Põen liiga palju. Muretsemisest lähen aina närvilisemaks. Kas pääsen löögile? Kakelda ei oska, ei taha. Kui plaanides midagi muutub, olen rahulolematu. Ma ei talu seda, kui kokkuleppeid murtakse, kõik peab sujuma. Samas, spontaansus ei tohi ka kuhugi kaduda. Ilma selleta oleks asi veel hullem. Segane värk.
Hommikusööki tehes meenus korraga, et tulin just Tartust. Mõtlesin endamisi, et see kõik seal oli liiga ilus, et olla tõsi. Ohkasin õnnelikult ja veidi ärevust tundes. Kolistasin nõudega, köök oli kuidagi võõras ja suur, siis sain aru, et tegelikult magan ma edasi ja kõik see, mida meenutan oli samuti unes. Mingis varasemas, öises unenäos. Hakkan vist omadega segi minema. Heameelega oleks poole lõunani voodis vedelenud ja neid unenäo riismeid kokku kraapinud. Aga ei midagi, vaja üles tõusta ja ennast vihma käes pildistamiseks valmis seada. Töö ootab.