Pühapäev, juuni 17, 2012

Ärevus sees

Mingi veider ärevus on sees, igas mõttes, juba pikemat aega. Ja ei oskagi öelda, on see hea või halb. Kord nii, kord naa. Konkreetne ja mõistetav ärevus on seotud tööga, kohustustega.
Täna lähen koos Kirkega maailmaränduritele vastu. Merele ja siis ka sadamasse. Juba eile õhtul ei saanud rahulikult magama jääda. Ärevus on sees, et äkki põõnan hommikul liiga kaua. Ja muidugi tegi murelikuks ilmateade. See neetud vihm. Uurin ja puurin kõikvõimalike vihma- pilvepilte. Tund tunnilt, hoian hinge kinni, et kella kahe-kolme ajal ikka mõni auk vihmapilvedesse tekiks. No kuidas sa teed pilti, kui vihma kallab. Lapse pärast muretsed, aga kui külmetab, vette kukub, selle massi sees ära kaob. Ma ei kujuta seda tänast päeva üldse ette, kui keeruline või segane see kõik olema saab. Kui läheks niisama tervitama, merd ja tuult nautima, poleks vast mingit muret. Aga ootused nendele veel tegemata piltidele on suured. Seega on ka pinge sees. Tüütu.
Vahel ma imestan, et ma üldse sellist tööd teen. See vastutuse värk ajab mind natuke hulluks. Põen liiga palju. Muretsemisest lähen aina närvilisemaks. Kas pääsen löögile? Kakelda ei oska, ei taha. Kui plaanides midagi muutub, olen rahulolematu. Ma ei talu seda, kui kokkuleppeid murtakse, kõik peab sujuma. Samas, spontaansus ei tohi ka kuhugi kaduda. Ilma selleta oleks asi veel hullem. Segane värk.
Hommikusööki tehes meenus korraga, et tulin just Tartust. Mõtlesin endamisi, et see kõik seal oli liiga ilus, et olla tõsi. Ohkasin õnnelikult ja veidi ärevust tundes. Kolistasin nõudega, köök oli kuidagi võõras ja suur, siis sain aru, et tegelikult magan ma edasi ja kõik see, mida meenutan oli samuti unes. Mingis varasemas, öises unenäos. Hakkan vist omadega segi minema. Heameelega oleks poole lõunani voodis vedelenud ja neid unenäo riismeid kokku kraapinud. Aga ei midagi, vaja üles tõusta ja ennast vihma käes pildistamiseks valmis seada. Töö ootab.

Kommentaare ei ole: