Teisipäev, märts 26, 2019

Pleksiklaas kassi ja kevade vahel

Sel aastal tuleb kevad teisiti, tiu-tiu, jah teisiti... Või oleks õigem öelda nurr-njäu ja teisiti ;) Igatahes ei suutnud ma loobuda taimedest oma aknalaual ja otsustasin uudishimuliku kassi vastu võitlusse astuda. Natuke nuputamist ja tundub, et töötab. Ostsin Noorest Tehnikust kaks pleksiklaasi tükki, lasin jootekolbiga augud sisse ja riputasin akna ette. Voila! Kassil on esialgu veidi probleeme selle takistuse mõistmiseks. Kohe, kui olin klaasid üles pannud, hüppas ta põrandalt aknalauale ja põmaki vastu klaase. Panin hoiatusribad peale. Nüüd teab! Need punased teibiribad on ka muus mõttes igati tõhusad kassi peletamiseks. Tavaline teip ei tööta, liiga pehmo ta jaoks. Aga see, Pakendikeskusest saadud kottide kinnitamise teip on super. Ja punane värv annab ka ilmselt oma osa. Kassi käpad jäävad rippuva teibiriba külge kinni ja see on tema jaoks nii vastik-vastik, et hoiab sellest targu eemale. Andsin talle alususeks veidi teipi "mängimiseks" õppis ja nüüd hoiab sellest eemale. Mul on näiteks telekas ka sellega kenasti ära kaunistatud. Varem ronis ika teleka otsa, kõõlus selle serva peal ja pressis end teleka taha. Kogu aeg oli hirm, et telekas lendab kummuli. Olin teise küll kividega ära tasakaalustanud aga kass ju ka kasvas, aina suuremaks. Nüüd, kui punased ribad peal, hoiab telekast õnneks eemale. Tegelikult lootsin ka taimi ainult ribadega kaitsta aga ta leidis ikka mõne prao, kus teipi ees polnud ja trampis ülbelt potist läbi. Liiati ei meeldinud mulle see vaatepilt. Hetkel on ribad ainult servas, sinna ma klaasi ei pannud. Loodame, et töötab. Ja kui tšillid, tomatid suuremad, saab ehk ribad nende külge panna või äkki... äkki, pole neid siis enam üldse vaja. Optimist, nagu ma olen, lootma peab alati :) Aga elu ilma tšilli ja tomatita aknalaual ma enam ette ei kujuta. Ma vajan seda lõhnavat džunglit ja selle ma ka saan!

Neljapäev, märts 14, 2019

Arvuti valin välimuse järgi

Ilus töölaud ja arvuti, foto: Digitaltrends.com
Hirmus töölaud ja arvuti, foto David Brown, Flickr
Olen oma tegemistega jõudnud nii kaugele, et aeg on mõelda millist arvutit endale hankida. Mu esimene mõte oli, et ostan mingi "normaalse" läpaka ja korraliku monitori sinna juurde. Tundus mõistlik. Järgmine samm oli, et aga kui ikka võtaks lauaarvuti. Et nagunii ma ei tassi seda läpakat pidevalt kaasas ja lauakaga saab töö kiiremini tehtud. Tegelikult ma ei tea, kas saaks? Arvan vaid. Ja siis mu mured alles algasid. Heakene küll, jääme lauaarvuti juurde. Uurisin veidi hindasid ja tegin juba mõttes mingi otsuse ära. Siis aga - laud! Mul pole ju toas enam kirjutuslauda mille taga tööd teha. Lauda on vaja! Ja kuna ma alles sain oma toa ilusaks, siis on vaja ka ilusat lauda. Otsisin siit ja sealt. On ilusaid ja väga koledaid laudu, kipakaid, logisevaid ja korralike. Kuna ma plaanisin osta lauaarvutit, otsisin esmalt selliseid, kus oleks mingi sahtel või vähemalt koht selle arvuti kasti tarbeks. Selliseid laudu oli aga vaid üksikuid ja needki nii koledad, et lihtsalt hirmus kohe. Mõned väiksemad, mis minu tuppa sobiks olid logisevad, juba poes sahtlid viltu. Tugevamad aga nii suured ja tumedad, et ei sobitu kuidagi mu heleda toaga. Tegin järelduse, et enamus laudu disainitakse tänapäeval mõtteega - inimesed kasutavad läpakat. Mis on ilmselt suures plaanis ka tõsi. Leidsin mõned imeilusad lauad, kus küll polnud võimalik arvutit eraldi paigutada aga no, las ta läheb siis põrandale. Ja kohe tabasin end mõttelt, kui kole see välja näeb. Ma ei kaotanud siiski lootust ja läksin poodi, et uurida kui suured need lauaarvutid tegelikult on. Et äkki õnnestub siiski laua peale paigutada. See oli hirmus kogemus, tõesti. Peale Euronics´is käimist olin ma enam kui veendunud - seda koledat PC kasti ma enda koju küll ei taha.  Koledad, suured mustad kastid, mille sisse on meelega (!!!!) tehtud augud, et kõik see helendaks. Et sisu näha oleks. See oli jube! Vaadake alumist pilti, selline oleks mu argipäev, nagu õudusfilmis. Ei, tänan! Mitte mulle!
Eurnicsi vastas oli imeilus valge pood kus müüdi mac´arvuteid. Kompaktsed, ilusad võtavad vähe ruumi. Kindlasti ka targad ja kiired. Vaadeke ülemist pilti. On ju kena :) Igatahes olen nüüd jõudnud ringiga nii kaugele, et plaanin osta endale iMac arvutit, mitte seda suurt 27 tollist vaid 21,5 ekraaniga. Ja uskuge või mitte, see otsus sündis suuresti tänu kirjutuslauale ehk kuidas see kodukontor välja nägema hakkab. Kuhu ta mahub ja palju jääb ruumi alles. Veider aga millalgi on saanud minust see inimene, kes valib asju välimuse järgi ja alles siis süveneb sisusse. Varem oli alati sisu esimene. Kuigi tegelikult pole ju oluline kas PC või Mac, Canon või Nikon, tähtis on, et masin töötaks ja minu puhul - et ikka meeldiks ka :) Ja õnneks olen ülikooli ajal Maciga tööd teinud küll, keskkond mind ei hirmuta, vaja vaid üht-teist meelde tuletada ja midagi ka juurde õppida.



Reede, märts 01, 2019

Millal see talv otsa sai?

Pikk koolitus sai viimaks läbi. Eile sain pidulikult kätte diplomi ja soojad kallistused, pisar silmanurgas ja ärevus hinges. Väga hea tunne on sees. Ja kõige rõõmsam olen ma selle üle, et lisaks väärt teadmistele ettevõtlusest, sain suurepärase motivatsioonikoolituse. Hingeteraapiat. Ma olin hirmul ja segaduses, õnnetu ja kurb. Nüüd aga olen saanud juurde meeletult palju positiivseid emotsioone, enesekindlust ja  mis peamine - taaskord olen rahul enesega. Super!

Veelkord tänu Sirlele, kes kõik selle võimalikuks tegi ja aitas mind üle esmapilgul täiesti ületamatust takistusest!

Tänase päeva aga veetsin looduses, meri ja voolavad veed. Kevadised veed. Sain üle pika aja pildistada, lihtsalt endale. Ilma, et mind segaks ükski kohustus. Ma ei teinud tööd, ega mõelnud tööle. Ja see oli suurepärane tunne!
Loodusesse pildistama sattusin aga tänu õnnelikule juhusele. Nimelt kohtasin veinimessil inimest, kes vajas väikest fotoalast nõu. Et kuidas kaamerat kasutada ja mis on säri ja ava ja muud vajaliku. Jäime jutustama ja sealsamas  leppisime kokku, et leiame aja ja ma näitan talle, kuidas paremini pilte teha. Täna siis õpetasin teda, ise samal ajal puhkasin ja nautisin kevadet. No, mis võiks olla parem :)

Laulasmaale jõudes selgus tõde -talv on läbi ja vahepeal on kevad kätte jõudunud. Üllatus missugune, see  on kui vahepeal pole aega aknast välja vaadata. Tõesti kõik merejää oli ära sulanud. Mul tekkis lausa küsimus, et kas oli ikka sel talvel meri jääs? Mõned imepisikesed jääkillud ma merekaldalt siiski leidsin. No need ma siis pildile ka püüdsin. Ilm oli küll karge aga soe päike tekitas lausa suvise tunde. Eriti kui laine laksumist kuulama jääd.


Keila-Joal oli sama seis, jääst ja sulaveest polnud enam midagi alles. Sinna jõudsime juba loojangu eel. Päike oli metsa taha kadunud. Esmapilgul tundus, et nüüd on kõik rikutud. Aga pildistama asudes selgus, et olime jõudnud just õigel ajal. Valgus oli lummav. Veel mitte punane aga juba aimdus seda roosakat tooni. Ja mis saab olla ilusamat voolavast veest. Ma võinuks sinna jäädagi. Lihtsalt vaatama, imetlema. Paraku kippus seal vee ääres niiskus ligi ja tuli ühel hetkel siiski pillid kokku pakkida ja edasi liikuda.

 Türisalu pangal tabas meid aga üllatus. Üle autotee liuglesid paraplaanid. Algul nägime üht, siis veel kahte. Hetkeks tundus nagu kukuksid nad kohe-kohe autoteele. Seda aga õnneks ei juhtunud. Läksime muidugi asja lähemalt uurima. Väga võimas vaatepilt. Nad lendasid madalal panga kohal ja samas kõrgel mere peal. Serva peal ju. Ise nad nautisid seda sajaga, kuulda oli vaid nende vaimustunud hüüdeid, kui nad üle meie tuhisesid. Maandudes kommenteerisid, et parim lõõgastus pärast pikka töönädalat. Kindel see, sest juba neid vaadates tekkis mingi mõnus vabaduse ja rahulolu tunne. Päev värseks õhus mõjus tõesti kosutavalt. See rammestunud tunne on äärmiselt meeldiv. Põsed veel õhetavad, nagu oleks päikest saanud ja jalad on kergest külmetamises pehmed. Ahh, hea on olla! Nii mõnusalt kevadine tunne on sees :)