Millal see talv otsa sai?

Pikk koolitus sai viimaks läbi. Eile sain pidulikult kätte diplomi ja soojad kallistused, pisar silmanurgas ja ärevus hinges. Väga hea tunne on sees. Ja kõige rõõmsam olen ma selle üle, et lisaks väärt teadmistele ettevõtlusest, sain suurepärase motivatsioonikoolituse. Hingeteraapiat. Ma olin hirmul ja segaduses, õnnetu ja kurb. Nüüd aga olen saanud juurde meeletult palju positiivseid emotsioone, enesekindlust ja  mis peamine - taaskord olen rahul enesega. Super!

Veelkord tänu Sirlele, kes kõik selle võimalikuks tegi ja aitas mind üle esmapilgul täiesti ületamatust takistusest!

Tänase päeva aga veetsin looduses, meri ja voolavad veed. Kevadised veed. Sain üle pika aja pildistada, lihtsalt endale. Ilma, et mind segaks ükski kohustus. Ma ei teinud tööd, ega mõelnud tööle. Ja see oli suurepärane tunne!

Loodusesse pildistama sattusin aga tänu õnnelikule juhusele. Nimelt kohtasin veinimessil inimest, kes vajas väikest fotoalast nõu. Et kuidas kaamerat kasutada ja mis on säri ja ava ja muud vajaliku. Jäime jutustama ja sealsamas  leppisime kokku, et leiame aja ja ma näitan talle, kuidas paremini pilte teha. Täna siis õpetasin teda, ise samal ajal puhkasin ja nautisin kevadet. No, mis võiks olla parem :)

Laulasmaale jõudes selgus tõde -talv on läbi ja vahepeal on kevad kätte jõudunud. Üllatus missugune, see  on kui vahepeal pole aega aknast välja vaadata. Tõesti kõik merejää oli ära sulanud. Mul tekkis lausa küsimus, et kas oli ikka sel talvel meri jääs? Mõned imepisikesed jääkillud ma merekaldalt siiski leidsin. No need ma siis pildile ka püüdsin. Ilm oli küll karge aga soe päike tekitas lausa suvise tunde. Eriti kui laine laksumist kuulama jääd.


Keila-Joal oli sama seis, jääst ja sulaveest polnud enam midagi alles. Sinna jõudsime juba loojangu eel. Päike oli metsa taha kadunud. Esmapilgul tundus, et nüüd on kõik rikutud. Aga pildistama asudes selgus, et olime jõudnud just õigel ajal. Valgus oli lummav. Veel mitte punane aga juba aimdus seda roosakat tooni. Ja mis saab olla ilusamat voolavast veest. Ma võinuks sinna jäädagi. Lihtsalt vaatama, imetlema. Paraku kippus seal vee ääres niiskus ligi ja tuli ühel hetkel siiski pillid kokku pakkida ja edasi liikuda.

 Türisalu pangal tabas meid aga üllatus. Üle autotee liuglesid paraplaanid. Algul nägime üht, siis veel kahte. Hetkeks tundus nagu kukuksid nad kohe-kohe autoteele. Seda aga õnneks ei juhtunud. Läksime muidugi asja lähemalt uurima. Väga võimas vaatepilt. Nad lendasid madalal panga kohal ja samas kõrgel mere peal. Serva peal ju. Ise nad nautisid seda sajaga, kuulda oli vaid nende vaimustunud hüüdeid, kui nad üle meie tuhisesid. Maandudes kommenteerisid, et parim lõõgastus pärast pikka töönädalat. Kindel see, sest juba neid vaadates tekkis mingi mõnus vabaduse ja rahulolu tunne. Päev värseks õhus mõjus tõesti kosutavalt. See rammestunud tunne on äärmiselt meeldiv. Põsed veel õhetavad, nagu oleks päikest saanud ja jalad on kergest külmetamises pehmed. Ahh, hea on olla! Nii mõnusalt kevadine tunne on sees :)