kolmapäev, oktoober 31, 2012

Võimatud trepid

Üks mu unenägudes korduvaid teemasid on võimatud trepid. Need on kord ohtlikud, alpinisti või ahvi oskusi nõudvad, sürrealistlikud, viivad eiteakuhu jne jne. Eiteakuhu viivad trepid on eriti veidrad. Näed küll, et on trepp aga seda mööda saab ainult üles aga alla ei saa või on vastupidi. Ei ole liikuv trepp, lihtsalt nii ongi, et saab ühes suunas liikuda. Seletada võimatu :) Sürrealistlikud trepid olid mu unes ka täna. Käisin vaatams üht ilusat korterit, mille peale hammas ei hakanud aga tegin näo, nagu saaks ma seda endale lubada. Ära minnes oli ees trepp, mis koosnes läbisegi visatud trepi elementidest, enamik hõljus õhus. Selline veidrus mind ei ehmatanud, ohkasin vaid, et jälle peab vaeva nägema. Mõistatama, mis käib üles, mis alla - no et kogemata alla mineku asemel lakke ei roniks. Enne minekut märkasin aga trepikojas hoone turvameest. Näitasin näpuga trepile ja küsisin, et kas siit ikka saab alla. Ta heitis pilgu trepile ja vastas: "Nojah, jälle on gravitatsioon maas, üks hetk." Tõlgituna tähendas see, et turvasüsteem on katki ja ta lülitab kohe trepi tööasendisse. Pole paha mõte, võti mis loob trepi. Varas või kutsumata võõras turnib nagu ahv kui kohale tahab jõuda :)
Igatahes rõõmustasin, sest nüüd on selge mida peale hakata unes nende veidrate treppidega. Tuleb lihtsalt leida nupp, kang või turvamees, mis (kes) trepi õigesse asendisse laadiks ja ongi korras. Edaspidi on minu trepimured murtud. Peaks teistelegi õpetama, seda ja muid tarkusi, kuidas unedes hakkama saada. Lastele ma räägin ju ja neil on sellest abi olnud. Et siis tuleb kirjutada mingit laadi tõlkeraamat, inspireerituna ühest hiljuti loetud ulmekast, "Pöidlaküüdi teejuht unenägemisse."

reede, oktoober 19, 2012

Tehnika väsib

Alles see oli kui sain endale uue arvuti, alles see oli mõtlen ma ja ei ole nõus sellega, et need kallid masinad peavadki nii vähe aega vastu. Pole kuut aastatki veel, mis mõttes vana? Igatahes on see massin katki. Monitor on oluliselt vanem, selliseid pannakse vist muuseumi, kui selline koht oleks olemas.
Igaljuhul ei ole aidanud ka mitmed recoverid masinat ellu äratada. Hea kui tunniks ajaks pilli tööle saan, siis hüppab too ise kinni ja piuksub error, error, error!
Sellepärast ka pikem paus blogimises. Tööl nagu ei teki võimalust, pole sünnis ega ole ka vastavat meeleolu. Kodus saaks küll lapse oma laenata aga teadagi neid teismelisi. Neil on seda ju palju rohkem vaja ja kogu aeg :) Seega vaikus. Praegugi olen tööl ja püüan oma "tähtsa" jutu kiirelt kirja panna. Eks näis, mingi võimalus uut masinat saada ju on ka. Jupphaaval maksta või koguda, ega vist suurt vahet polegi. Kiiret ka ei ole. Ongi kuidagi lihtsam see arvutivaba elu. Kuigi, vahel tahaks lihtsalt lobiseda, netis surfata, niisama ajaviiteks.

pühapäev, september 23, 2012

Vabadus papagoidele ja mitte ainult :)

Kirke kooliminekuga algas uus elu. Jeah, elagu vabadus! Ma küll lootsin, et see nii olema saab aga väike kahtluseuss oli ikka sees ka. Eriti siis, kui keegi sõpradest, tuttavatest proovis mind sellelt roosalt pilvelt alla tuua. Mina uskusin siiralt, et minu elu läheb kergemaks, paljud naersid - looda sa, nüüd alles hakkab pihta.
Õnneks läks nii, nagu mina arvasin :)
Kirke saab ise kooli ja koolist koju, õpib ja kohaneb selle koolilapseks olemisega sujuvalt ja kiiresti. Ainus, millega ta vaeva näeb, on kella tundmine. Et kui kaua on kaua ja mida tähendab viis minutit, kui pikk on paar tundi. Kell on tema jaoks midagi müstilist. Eks ma tegelen sellega ka aga mitte eriti edukalt. Hea seegi, et lapse sõbranna tunneb kella ja koos saab see, õigeks ajaks kooli, mure lahendatud. Segadust külvab seegi, et tunnid algvad iga päev erineval ajal. Kõige varem 8.30 ja kõige hiljem 12.45. Kuigi see on keeruline, näen selles ka palju head, õpetab paindlikust ja kohanemist. Ma ei tea, palju lapse klassikaaslasi käib pikapäeva rühmas, see töötab poole üheksast viieni. Võimalus kindla korra armastajatele. Ma ei taha last sellega koormata ja lasen tal lihtsalt kauem magada, kui võimalus on. Küllap saab ta peagi  ka ilma meeldetuletuseta selgeks, millisel päeval, mis kell peab uksest välja minema.
Kõige rohkem olen aga rahul sellega, et ei pea tööpäeva lõpus kella vaatama ja muretsema, kas jõuan lapsele järgi ja kõik õhtud olid selle järgi seatud, et õigeks ajaks koju jõuaks.  Nüüd saab ise koju ja mina saan rahus oma tööd teha või midagi muud toredat või tööd või tööd :)
Lele sai ka lõpuks jalad alla. Juba paar päeva on koolis käinud ja mitte seistes, vaid istunud. Lõpuks ometi! Mulle tundus, et see aeg ei jõua kunagi kätte. Lausa hirm tekkis vahepeal. Veel nädal tagasi küsisin: "Kui kaua sa saad järjest istuda?" Vastuseks tuli, viis minutit. Pole just lohutav. Ja korraga suudab terve päeva koolis olla, veel teisegi. Mure on mul ikka, sest seljavalud püsivad ja ilmselt ta ilma valuvaigistiteta vastu ei peaks. Üks mu töökaaslane on ka pidevalt seljavaludega kimpus ja töötab siis kodus, üle võrgu. Ei taha ju sarnast tuleviku oma lapsele, sest pole just palju neid töökohti, kus saad kodust tööd teha. Aga loodame parimat. Pilates pidavat abiks olema. No näis, kui ta kord trenni tohib minna, kas see kehtib ka tema puhul...

neljapäev, september 06, 2012

Loksub paika

Iga algus on raske. Kooliaasta algus oli raskem mulle, kui Kirkele. Pabistasin üle :)
Kirke tuli eile ise koolist koju ja oli ülimalt rahul ja õnnelik, selle talle antud vabaduse üle. Veel paar nädalat enne kooli olin ma ise temas kindel aga korraga kadus pind jalge alt ja muutusin ebalevaks. Imelik. Esimesel päris koolipäeval aga mul lihtsalt käed värisesid. Kirke vaatas mind ja imestas. Päeval ei suutnud tööd ka teha, vererõhk oli nii kõrge, et mõte ei hakanud tööle. Eriti siis, kui avastasin, et laps oli kooli läinud ilma värvipliiatsite ja vildikateta. Laps ei teinud sellest aga mingit numbrit ja laenas puuduva pinginaabrilt. Tänaseks olen ka ise lõpuks maha rahunenud. Tundub, et kõik sujubki ja uus elu on märkamtault peale hakanud. Andke lapsele ainult võimalus ja ta saab hakkama. Emadega nii kerge ei ole, need kipuvad vette visates vastu punnima ja hakkavad rabelema :)
Lele uus kooliaasta algas küll innukalt aga selgus, et liiga innukalt. Ortopeed keelas igasuguse koolikäimise. Perearsti soovitus kodus olla muutus spetsialisti karmiks käsuks jätkata voodireziimil. Ei mingit paariks tunniks kooli minemist. Lamada, lamada, lamada. Õnneks on internet ja nii ta seal läpakaga voodis õpibki. Ma siiralt loodan, et ikka õpib... Paljud aineõpetajad on igatahes lahkelt kuu aja materjale jaganud ja eks ta peab siis hakkama saama.
Sedasi me siis ennast paika loksutame :)

esmaspäev, september 03, 2012

Kooli, kooli, kooli!


  Et siis uus kooliaasta. Meie peres algas see täna, mitte esimesel septembril. Eks selle nädalavahetuse päevaga ole ikka segadust olnud. Muidugi olnuks toredam, kui kõik lapsed alustaks samal päeval. No, mis teha, kui nii siis nii. Liiati saime me nagu kingituseks imekauni päikest täis päeva :)

Kirkel siis päris esimene koolipäev. Ma suutsin igatahes kergelt närvi minna, väga veider ja ärev tunne oli. Kooli oli vaja hulk asju viia ja muidugi suutsin palju sassi ajada. Eks ma siis pean homme seda viga parandama. Mõned asjad juurde viima, mõned karbist välja võtma. No üle pika aja ikka selline lapsevanem, keda lapse kooliasjade ligi lastakse. Ikka laheb natuke sassi.

Aktusel oli tore vaadata, kuidas kõik need lapsevanemad üritasid oma võsukestega suhelda. Pidevalt käis üks lehvitamine. Lapsed ühelpool saaliotsas, vanemad teises. Tundus, et tähtsaid sõnavõtte ja laule ei kuulanud keegi. Ema leidmine saalist oli palju tähtsam. Mul ongi Kirkest päris mitu pilti, kus tal käsi lehvitamiseks näo ees. Nii kui kaamerat märkas, kohe käsi püsti. Koolipingis tegingi tast sellise pildi, paistab nagu üks väga usin koolitüdruk, käsi püsti aga tegelikult lihtsalt lehvitab emmele. Koolimütsid jagati ka kõigile pähe (koos direktoriga oli lausa Nõmme linnaosa vanem seda tööd tegema tulnud). No uhke tunne ikka see oma kooli müts.

Lele uus kooliaasta saab tiba teistsuguse alguse. Õe üle küll hea meel aga ise, noh mitte väga rõõmus. Istuda, ei saa ta ikka veel, selg teeb haiget. Valuvaigistid ja lamamine on abiks. Haige seljaga päev läbi ikka püsti seista ei jaksa. Ma selle klassijuhtaja mõtte, eks sa siis puhka vahepeal koridoris pingi peal, naeran kibedalt välja. Tal pole vist kunagi selg haige olnud, et niimoodi parastab. Õnneks on arstid teist meelt ja tõend lubab tal tervelt kuu aega koolist puududa. Lele siiski päris koju jääda ei taha. Käib palju jaksab, teeb tähtsamad tunnid kaasa ja õpib kodus. Voodis. Tobe, tobe haigus :(
Kooliga on selge aga püüa sa seda plikat trennist eemale hoida. Tantsutrennide asemel on päris hea asendus olemas - ujumine. Otsime parimaid pakkumisi. Võimalik, et määratakse ka mingi ravivõimlemine aga selle peale ei tasu vist eriti loota. Ma ostsin suure hirmuga talle ka anatoomilise madratsi. Emotsioonid või mis aga raiskasin raha lootuses, et need Dormeo reklaamitud imevahud on oma hinda väärt. Eks poroloon ole ju ka pehme aga kui ikka sarnane materjal on viis korda kallim, peaks ju  parem ka olema. Loodetavasti. Päris kindel aga pole.

Kohe, kohe hakkame aga kooliaasta alguse puhul ühte õige magusat kooki sööma. Mmmmm, shokolaadist... Koogiretspeti valis välja Kirke. Sai maitsta mu kolleegi tehtud sünnipäevatorti ja pärast noolis sõrmi. Tahan veel! Ja emme, kas sa retsepti küsisid. No ma siis küsisin. Ja tegin järele. Jagan häämeelega teistelegi - Tarte au Chocolat  Seda on tõesti imelihtne teha ja maitseb nagu unistus :)

reede, august 24, 2012

Lapsed leidsid ühise keele

Lele rääkis mulle vaimustunult, ühest seigast koos oma õekesega. Mu kolleeg ütles hiljem selle jutu peale, et näe - jõudsid lõpuks ühisesse inforuumi :) Nojaa kümme aastat vanusevahet ja juba tundub nagu elaksid nad erinevates maailmades. Suur õde ilmselgelt peab väiksemat titeks ega oota talt, et too teaks samu nalju või üldse teda mõista suudaks.
Aga lugu siis selline: Lele läheb Kirkele lasteaeda järele. Kirkel on kaasas üks "salakivi", mida ta tassib pidevalt kaasas. Mustas sametist ehetekotikeses.
Lele küsib Kirkelt: "Miks sa tassid kivi kaasas? Kivi on raske!"
Kirke vastab seepeale: "Ööd on siin mustad,"  ja jätkab kohe Pantalone monoloogiga, "Tuleb neiu, ühelt poolt, kaasas kivi, viskab kivi maha..."
Lele on vaimustuses. Nojah, ta ju ei teadnud, et Kirke on korra mingit juppi sellest legendaarsest Ugala teatri etendusest näinud. Ja ilmselt pole ta märganud ka seda, et Kirke lihtsalt armastab kõike naljakat tsiteerida. See on üks ta tüütumaid aga ka armsamaid tegevusi, korrata erinevaid kilde aina uuesti ja uuesti. Olgu need siis pärit mõnest multikast või huumorisaatest. Ta ise peab ennast perekonna narriks ja naudib seda rolli :)

Aga et fakt - ööd on siin mustad, meelest ei läheks vaata vahepeal seda salvestust - Armastus kolme apelsini vastu - ETV

teisipäev, august 21, 2012

Hulaa-ha-haaa

Naljakad unenäod toovad veel järgmisel õhtulgi pisara silma. Rääkisin Kirkele seda unenägu, ta naeris ja palus, räägi veel, räägi veel! Ma siis jutustan siin ka. Kahjuks ilma häält muutmata aga noh, võtke kujutlusvõime appi :) Ja teemaks unede juhtimine, mis seekord nii hästi välja ei tulnud, kui tavaliselt.

Sõitsin lennukis ja teadsin kindlalt, et kohe toimub suur plahvatus. Maailmalõpu vääriline. Nagu ühes õudusunes ikka, siis võtsin kogu oma veenmisjõu kokku ja sisendasin endale, et midagi ei juhtu. Meie pääseme. Ma olin oma undejuhtimise võimes nii kindel, et korrutasin seda ka kõigile lennukis olevatele: "Ärge kartke, meiega ei juhtu midagi!" Mõne aja pärast käiski plahvatus, ümberringi sähvatas ja kõik läks erevalgeks...
Uus unepilt viis mind väikesele idüllilisele saarele. Me olime pääsenud ja maailmalõpu üle elanud. Uues maailmas uued seadused ja mind oli seal mingiks teadjanaiseks või pealikuks ülendatud. Istusin madalas maamajas lahtise akna all. Korraga avanes uks ja seal seisid jubedad mustade gorillanägudega mehed. mingid suured hõlstid ümber ja pikad nuiad käes. Mõte oli neil selge, mind tuleb maha lüüa.
Taaskord mõtlesin põgenemisplaane välja ja sisenduse abil tekkis mu jalge alla luuk, mis viis maa-alusesse käiku. Ometi ei kasutanud ma seda. Mulle tundus, et kui ma kohe sinna käiku ronin, siis tulevad gorillad  mulle järele ja siis saavad nad kätte nii minu kui teised, kes parajasti seda mööda põgenevad. Oli vaja midagi kavalamat, kui arutu jooksmine. Vahtisin rahutult aknast välja ja otsustasin kasutada oma "salarelva". Eneselegi ootamatult aga väga enesekindlalt panin peo suu juurde ja hõikasin midagi sarnast - hulaa-ha-haaa. No tõesti, see kõlas imekaunilt  ;) Vee pealt vastas peagi sama tooniga aga veidi täiendatud hulaa-haa-huu-la-la. Kordasin hüüdu ja peagi nägin, kuidas meie poole liikusid sajad purjekad. Rahunenult keerasin ennast toa poole. Poolest kerest saati olin juba augus ja naeratasin malbelt gorilladele uksel. Ootasin veidi ja arvestusega, et abivägi on kohale jõudunud pöördusin taas akna poole.
Akna all mu päästjad seisidki. Umbes kakskümmned helesinist mänguelevanti. Sellised karvased, pehmed ja nunnud. Sisendasin endale, et just seda ma vajasingi ja tõstsin elevandid aknalauale ja kapile enda kõrval. Liigutasin nende päid ja rääkisin nende eest sellise piuksuva ja tobeda ninahäälega: "Ärge puutuge teda!", "Me teeme teile tuupi!", "Aga te veel saate!"
Unenäo muutmise võimes nii kindel ootasin endiselt, et osa elevante on siiski suured ja tulevad kohe, kohe gorillade selja taha. Mõtte jõul, mõtte jõul, kõik on võimalik. No ei suutnud, ärkasin naerdes ülesse. Nii absurdset võitlust oma sisendusvõimega pole ma veel varem pidanud :)

Oh te mu sinised elevandid, tulge mu unesse tagasi aga gorillad, teie ärge tulge!

laupäev, august 11, 2012

Rõõm suvest


No teeb ikka tuju heaks, kui meenutad midagi eredat. Kalle tehtud pilt minust ja Fikonist tegi mu meele hetkega rõõmsaks ja kõik mured on läinud.
 Oli üks imetore nädalavahetus sel suvel. Need olid vist selle suve ainsad soojad ilmad. No minu jaoks, enamuse meelest oli tegemist ilmselt kuumalainega. Aga mina lihtsalt jumaldan seda soojust. Ahh, seda on võimatu kirjeldada. Selge see, et ma ei taha palavaga kusagil sisemaal olla. Ma olen mere ja tuule inimene. Seisev õhk ja lompis vesi mulle ei passi. Mere ääres on lihtsalt teistmoodi hingamine. Minu jaoks - mida soojem, seda mõnusam :) Seega, olin üliõnnelik, kui Fikon mind nendel päevadel purjetama kutsus.
Veini läks ohtralt, jõime seda nagu vett. Rabarberit ja õuna, jääga. Jää hankimine neil kuumadel päevadel oli omaette nali. Naiivselt otsisime poest. Tühjad letid aga ei murdnud me soovi jääga veini juua. Alternatiiviks sai ostetud külmutatud kirsse. No tõesti, sobivad ju küll koos veiniga. Ainus jama oli see, et rabarberi veini maitse kadus sootuks. Sams ega suurt vahet ei ole, seegi jook sai ju meeldivalt kosutav. Enne sadamast väljumist tuli mingi uitmõte ja otsustasime proovida baarist. No et äkki annavad :) Läksime koos Karahhiga ilusasti termosed kaasas. No et kui baaridaam, siis küsib Kalle ja kui baarmen, siis mina. Oma võludes kindel sammusime kindlameelselt baari. Naeratasin poisile uksel ja lunisin jääd. Tema oli lahkus ise ja kühveldas me termose täis. "Elupäästja", tänasin ma teda naeratades. Aga enne veel, kui saime termosele korgi peale ilmus leti tagant kuri neidis ja hakkas noormehe kallal võtma: " Sellise kuumaga, ei anta jääd ära! Meil endilgi vähe!!!" Põgenesime oma varandusega kiirelt ja itsitades, poisist oli kahju.
No järgmisel päeval olime igatahes targemad ja külmikud olid öö läbi jääd tootnud. Ilma lihtsalt ei saa!


Pühapäeval viis meid merele tõeline südametemurdja, kapten Käpik. No tõesti, iga tüdruk sulab selle noormehe pilgu ees. Tal oli selline tähtis sünnipäev ka, sai 20 kuud vanaks :) Plikad pidid ometigi ennast ka näitama ja trikoovoorust paistis väheks jäävat. Mulle seoti mingid rihma külge ja kästi üle parda hüpata. Ok, ronida siiski :) No eks ma neile näitasin, mis puust tüdruk ma olen. Nagu ühele plikale kohane kiljusin ja siplesin ma ikka korralikult. Vesi tundus külm ja hirmus, hirmus oli see kõik. Peale väikest puhkepausi ja flirti kapteniga ronisin ma täiesti vabatahtlikult vette tagasi ja no tee mis tahad, enam välja tulla ei saa, ei taha. Uskumatult vahva oli see. Veemassaaž ja see fiiling, oeh, seda on võimatu sõnadesse panna. Igatahes mu suvepuhkuse kõrghetk oli see kindlasti. Ma panen nüüd silmad kinni ja kujutlen end sinna vette jõlkuma :)

reede, august 10, 2012

Mängime värvidega

Kui tuju on sant, siis aitab alati kübeke mängimist, värvidega, piltidega. Täna siis maandasin pingeid blogi värve muutes. Aga see, et ma täna hommikul tööle tulles lahinal nutma hakkasin ja terve päeva seda klompi suus kandsin on mu oma süü. Miks ma siis olen nii sinisilmne ja usaldav, no ei tasu. Väga valus on, kui tuleb pettuda oma lähedastes ja oi kui vastik on elada pidevas hirmus. Loodan, et ma ei pea loobuma sellest värvirõõmust, mis ma saan oma kasvatatud kollastest tomatitest ja punastest marjadest, sinistest lilledest ja iga aastaga pikemaks sirguvatest rohelistest kuuskedest.

kolmapäev, august 08, 2012

Vein mustast tikrist

Rabarberivein hakkab vaikselt otsa saama. Ega´s muud, kui uus vein käima. Ma oleks heameelega teinud selle mustadest tikritest. Need on imelised. No aga neid pole meil väga palju, kõigeks ei jagu ja head moosi peab ju ka saama.
Võtsin siiski raske südamega neid kalleid tikreid veini jaoks ja panin peoga rosinaid ka sisse. Et asi ikka segasem oleks, siis katsetan, mida must ploom veiniga teeb. Tundub, et need sobivad omavahel. Suhkurt panin ainult natuke sest enamuse magusast sain moosist.  Ema tegi selle eelmisel suvel. Sai selline hirmus magus, paks ja tabamatu maitsega, õige natuke karamelline. Seemnete järgi peaks vist maasikas olema. No näis, pisuke müstikat kulub ära.
Aga sügiselt ootan ma arooniat. Mul endal pole seda paraku. Eks hakkan otsima, kui see aeg lähemal on. Arooniaveini tahaks küll. Sain ühte maitsta ja mul juba idee peas, mida teistmoodi teha. Marju peaks aga palju, palju olema, see on küll selge. Ja üks lisamaitse kuluks ka ära, mõte on juba olemas :)

esmaspäev, august 06, 2012

Pildilugu

Ühe minu pildi sünnilugu ilmus augustikuu "Eesti Naises".  Panen seal avaladatud jutu siis siiagi. Topelt ei kärise. Ka piltide puhul kehtib seekord sama reegel. Sest see pildilugu nõuab kahte pilti, "Eesti Naise" formaat paraku seda ette ei näe. Mul pole siin mingeid reegleid ja panen siia mõlemad kaadrid. Algne ehk praagiks tunnistatud ja suure igavuse sunnil ehk mängimise teel saadud. Kui igavus tapab, siis mängin veelgi, uute untsus kaadritega :)

Meeletu
See foto on tehtud 2011 aasta kevadel. Pidasin seda praagiks tänu tugevale alasärile, ka persoon polnud äratuntav. Pildistasin Mariat valgel foonil, kolme stuudiovälguga. Et pildile dünaamikat lisada pidid ta juuksed õrnalt lehvima. Meie stuudios on katkine ventilaator, mis keerutab ennast aina ringi ega püsi paigal. Nii tulebki kannatlikult oodata millal va tuuleke modellini jõuab. Samuti pole ilma katsetamata selge, kuidas need juuksed täpselt lendlema hakkavad.
Sellel kaadril sai tuul liiga tugev ja puhus vale nurga alt. Lisaks polnud põhivälk laetud ja sähvatasid vaid taustavälgud. Tulemuseks üks sassis juustega sünge kogu, ühesõnaga untsus pilt. Hiljem, ajakirja jaoks pilte valides, tõmbas see foto mind nagu magnetiga. Midagi meeletut oli selles. See lummas mind ja sundis pildiga edasi töötama. Keerasin foto must-valgeks ja tõstsin kontrasti. Emotsioon, mille segasest kaadrist sain, võttis peagi mu üle võimust ning tundus lausa võimatu ennast arvutist eemale saada. Tegin aina uusi variante, värvilisi ja must-valgeid.
Seda juhtub minuga tegelikult üsna tihti, et unustan end mõnda pilti kruttima. Trikitan ka pildistades. Meeldib pika säriga kaamerat liigutada, teadmata milline kujutis tekib. Meeldib otsida müstikat ka igavana tunduvates kohtades. Olgu siis abiks põlevad tõrvikud, äikesepilved või veidrad varjud. Meeldib pildistada inimeste emotsioone, nii varjatuid kui selgelt nähtavaid.

reede, august 03, 2012

Bussirajad

Üks järjekordne kisa - arvasin algul. Need autodega ülbikud, tahvad igale poole ligi saada, ei suuda kaht sammu astuda - naersin nende üle. Ma ei salli sedasorti vingumist - need bussid haisevad ja talvel külm ja suvel palav ja bussijuhid on lollid ja nii edasi. Sedasi räägivad reeglina need, kes sõidavad bussiga haruharava. Pepsid, kes pole lihtrahva elu näinud ega taha ka. Ma kuulen nende pobinat vahel isegi, kui bussiga sõidan. Selge see, et nende udupeente lõhnaõlide kõrval, mida prouad endale peale piisutavad, mõjuv üks lihtne odekolonn lausa jäledalt. Minu kaastunne. Ok, ma olen ka paar korda prükkariga ühte bussi sattunud, reeglina piisab teise bussi otsa minemisest, vahel peab ka nina kinni hoidma. Aga ma ei üldista, et kõik bussid haisevad.
Ma sõidan bussiga igapäevaselt. Puhkuse ajal ja tööd tehes. Ka raske fotokotiga, pidevalt (mõni noor kolleeg ilmselt pigem sureks, kui bussiga liiguks). Oh seda vingumist, ma ei saa ilma autota. Saab küll, ebamugav on aga saab. Ja kui ei saa, sõida taksoga, see ka ühistransport ju.
Täna vaatasin hoolega neid mahamärgitud radasid ja sain aru, et bussiradadega on tõesti liiale mindud. Taaskord on üks hea asi ära rikutud, sest sellega on üle pingutatud. Vaatasin Viru ringi ummikut ja oigasin. Ma lausa kardan sügist, septembrit kõige rohkem. Kõigil vaja ju oma võsukesed autoga kooli ukse ette sõidutada. Mis saama hakkab, seda kisa ja lärmi ja tigedust. Kardan lausa bussiga sõita, kes neid tigedaid autojuhte teab, hakkavad veel busse kividega loopima.
Mina sõidan edasi bussiga, sest tean, nendega on võimalik liigelda. Bussid on täpsed ja sõidavad graafikus (see võiks olla tihedam jah, seda küll). Bussid pole talvel külmad ja suvel palavad, see aeg on möödas, ma mäletan küll, tõesti oli nii. Bussijuhte on erinevaid aga ma tean väga viisakaid juhte, tean ühte, kes kõiki teretab (eesuksest tulijaid) ja ütleb head õhtut, kui bussist väljud. Tean neid, kes ootavad kannatlikult kuni tädike peatussese jõuab ja neid, kes joodikud (prükkarid) lihtsalt välja tõstavad. Kes lapse nutu peale mikrofoni kussutavad. Palju positiivset, sest sõidan bussiga IGA PÄEV mitte kord aastas.
Ma tahaks, et bussiliiklus tiheneks, et loodaks uusi liine. Ma tahaks, et autod ei sõidaks trammiteel ja austaks bussiradu ja et need oleks hoolega läbi mõeldud, mitte uisapäisa märgitud. Ma tahaks, et autojuhid ei närvitseks ega kihutaks, et peetaks kinni lubatud sõidukiirusest. Et lõppeks see mõtetu radade vahetamine ja siplemine. Et vöötraja ees peatutaks. Et linnas sõites märgataks jalakäijat, jalgratturit. Ma tahaks NORMAALSET liiklust.

neljapäev, august 02, 2012

Ja ikka põhjani!

Täna on papsi sünniaastapäev. Ja selline number nagu 70 nõuab pisikest tähelepanu. Ning ta saigi. Käisin poest läbi ja ostsin pudeli rummi. Ikkagi meremeeste värk :) Isa vana sõber surus juba pikemat aega peale, et peaks midagi korraldama. Ausalt öeldes, ma ikka ei oska selliseid asju eriti. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga viimaks läksime vanasse Kalasasadamasse ja istusime veidi seal. Kunagi seisid ka papsi laevad selles sadamas, mulle meenutab see paik ikka neid toredaid isaga koos veedetud aegu. Nüüd on siin vaikne. Ainult Juku nukrutseb kurvalt kai ääres. Aga mõnus koht on. See väike kohvik "Rõõmus räim" sobis tänaseks igatahes superhästi. Tellisin kalasuppi ja Kirke sai jäätist. Rummi plaanisin merre tilgutada. Keerasin korgi pealt ja astusin koos pudeliga kai servale, kui... isa vana sõber lausa röögatas, "Oooota nüüd, ära sa kõike kalla!" No tõesti, mul polnud plaanis ka. Ta ise paraku ei võtnud tilkagi, nuusutas vaid. No, et kas on ikka väärt kraam. Jah, seekord jäi pudelile põhi peale tegemata. Sortsutasin niisama veidike kanget kraami merevette. Lonksuke endale ka ikka.
Üks fraas vanast joomalaulust - Ja ikka põhjani ja ikka põhjani, allveesportlase tee meid viib... - kumiseb mul siiani kõrvus. Pikemalt seda laulu ei lauldud, pitsi alla polnud ilmselt rohkem vajagi. Lapsepõlve helged hetked :)

Aga jah, pärast viskasime Kirkega koos Kalasadama lagunevalt muulilt ühe lillekimbu vette. Ma lajatasin veel veidi rummi merre. Lähedal peesitavad vanamehed vaatasid mind nagu kurjategijat.
Kirke ei tahtnud muidugi niipea mere äärest minema minna. Polnud küll päris rannailm aga tuli sellega leppida. Lapsele on vist mingi soojenduskiht naha alla paigutatud. Mina oleks heameelega ka sokid varvaste otsa sikutanud aga paraku mu rannakotis neid ei leidunud. Tänane rannaraamat oli  "Musta pori näkku" . Vägagi temaatiline, eriti kui meenutada seda, et isa matustel laulis Action just seda laulu.

Lapsed suudavad iga kurva päeva hetkega helgeks muuta. Kirke eriti, ta mu päike :) Ja et isa aastapäev oleks teguderohke, ostsime Kirkele koolikoti ära. Proovisime mitmeid selga ja loomulikult täislaaditud kujul. Raamatupoes on seda väga mõnus teha. Kirke arvas, et peab emmele selle kalli kingituse eest ka midagi vastu andama. Ja peagi ootab mind ees mõnus massaaž, pisikeste lapsekätega. Lihtsalt super kingiidee!

Rumm jääb mõneks teiseks korraks.

teisipäev, juuli 24, 2012

Rahulikus tempos

Ikka küsitakse mu käest, et no kus sa siis puhkad?  Kus kaugel sa oled käinud, mida põnevat näinud? Pean neid kurvastama. Siinsamas, kodus puhkangi. Merepäevadel käisin, väga vinge oli, no vihma võinuks vähem olla. Türile sõitsin, polnud viga aga seda va rongi ootasin kolmveerand tundi. Sellised lihtsad seiklused, tagasihoidlikud käigud. Enamasti ma lihtsalt logelen. Teen pilti telefoniga, mis pole nutikas. Neil vähestel päevadel, kui päike paistab, olen aga mere ääres. Tunnen ennast päikesevargana, sest kasutan iga hetke ära, kui päikest näen. Mitte päevitamiseks, lihtsalt valguse ja soojuse nautimiseks. Ma võin vabalt seda ka läbi bussiakna teha või kodus diivanil päikeselaigus vedeleda.
Mul on uus lemmikkoht. Jupike kivist randa Linnahalli ja Patarei vangla vahel. Vaikne, ilus, puhas ja mis kõige toredam, pole vaja kaugele minna. Kivid on parajalt lamedad, neil kuumadel kividel lebada on sama kui oleksin kallil spaprotsetuuril. Kui aus olla, siis olen ka spas vedelmas käinud. Ühel pärastlõunal, kui päike enam ei soojendanud, kolisin Tallink või siis Aqua Spa´sse ümber. Väga mõnusad saunad on seal. Ma lausa jumaldan aurusaunu ja seal oli neid tervelt kolm erinevat. Norra aurusaun sai kohe mu lemmikuks. Veidrad orvad kuhu pugeda, täiesti omaette, selg vastu kuuma kivi. Lihtsalt super!
 Kodus on palju teha, aga ma ei kiirusta. Võtan vabalt. Küpsetan palju ja koristan ka, teen kõike sellises marurahulikus tempos. Sain suurest hulgast kasutust rämpsust lahti. Oi, see sorteerimine oli tüütu aga nüüd on kerge tunne. Pealegi sai Kirke endale nüüd kaks sahtlit oma kooliasjade jaoks ja ega ma muidu olekski seda kõike ette võtnud.
See ongi puhkus. Magan kaua, vahin telekat, kui tahan joon veini. Ja teen plaane just nii palju ja nii vähe, kui tahan. Ehh, mõnus :)

neljapäev, juuli 19, 2012

Natuke tarkust

Jagan Postimehes kirjutatud tarkust - mida, kuidas ja miks teha koduveini just nii ja mitte teisiti :) Ehk siis veidi põhjalikum ülevaade veini sisse pandavatest lisaainetest.
Sel kevadel aga leidsin oma kadunud isa majast ühe mõnusalt magusa õunaveini. Panin sinna ainult peatajat sisse. Oli plaan ka selitada aga selleks ajaks, kui oma pakikestega Türile jõudsin oli vein ise ilusaks klaariks läinud. Sellel pikalt käinud veinil ikka mingi eriline aura ja ma ei oska sellesse õieti suhtuda. Ühest küljest mõnus dessertvein, pole liiga magus ja võiks ju vabalt nautida. Vanakool, oma aia õunad ja kõik see hea ja mõnus, mis taolise veini juurde kuulub. Teisalt aga segab teadmine, et see on isa tehtud ja teda pole enam.  Seega peab see olema käima pandud 2009 aasta sügisel, kui mitte varem. Natuke nõiajook mu jaoks. Aga las seisab, aja möödudes ehk kaob ka see ebamugav tundmus selle veiniga seoses.

esmaspäev, juuli 16, 2012

Sõbrad, kuis läheb?

Vihmast ja jahedast suvest ei jaksa rääkida. Ega ka sellest, kuidas ma merepäevadel vihmahoo ajal hoopis angaarides peidus olin ja pärast päikest nautisin, enne ka oli hää ilm ja muusika :)
Puhkuse ajal on aega rohkem kõige jaoks, ka arvuti jaoks. Hommikul tegin arvuti lahti, kiire pilk uudistele ja nagu ikka läheb liiklusõnnetusi lugedes kohe mõte tuttavate peale. Et kas nendega on kõik OK. Loen neid uudiseid, et kinnitust saada - ei olnud keegi mu sõpradest. Täna tegin kohe lahti ka facebooki, siin ka ju uudised, pisemad, lähedasemad. Selline kindlam tunne on, kui kõik ilusasti midagi arvavad ja ütlevad. Kui keegi pole pikka aega midagi kirjutanud, siis - üldiselt ei midaigi imeliku, kõik oleneb inimesest. Kui vaikne sõber edasi vaikib, siis ei märkagi, jääb aga kuldsuu vait, siis tekib kohe pinge.


Mõni päev tagasi tahtsin ühele kursaõele sünnipäevatervitused kirjutada. Oli juba keskpäev ja nagu ikka, tegin enne tema seina lahti, mitte ei hakanud automaatselt tervitust toksima. Igatahes ei olnud seal ainsatki sünnipäevatervitust. Imelik ja kuidagi kõhe hakkas. Miks nii? Viimane sissekanne oli ka umbes kuu aja vanune. Kuna me väga tihti ei suhtle, siis pole ta eluga kursis ka. Äkki lähemad sõbrad teavad midagi, mida mina ei tea. Midagi, miks ei sobi tema seinale õnnesoove loopida. Selline õõvastav mõte käis peast läbi ja jätsingi õnnitlused kirjutamata. Paar päeva hiljem andis ta endast märku ja tänas õnnitlejaid. Olin segaduses aga ohkasin kergendustundest, vähemalt kõik on hästi. Miks ühtki õnnitlust polnud, see polnud enam tähtis. Üle küsima ka ei hakka.
 Nojah, pean tunnistama, et olen facebookist kerges sõltuvuses aga loodan, et heas mõttes. Inimlik uudishimu, ei muud :)

laupäev, juuli 07, 2012

Puhkus algas ideaalse ilmaga

Ja algaski see kaua oodatud puhkuseaeg :) Viimane tööpäev enne puhkust oli kurnavalt pikk. Ja mis kõige tüütum, päev möödus arvuti taga pilte edides. Kuu aja moe- ja toidupiltide materjal vaja ette teha. Ma ei saa ju muidu, kui pean nikerdama. Eriti toidupiltidega, sest see päikesevalgus on nagu ta on. Kas on liiga palju või liiga vähe, igatahes üks väike photoshop päästab päeva :) Nüüd on see kõik tehtud ja naudin puhkust.
Täna oli imeline päev :) Lõpuks ometi oli soe, nii mõnusalt soe, ehhh... Kolasime lapsega natuke vanalinnas ja siis nagu plaanis, mere äärde. Mul tuli selline kiiksuga mõte, et lähme Linnahalli juurde. Et oleks lähedal ja natuke kultuuri ka. Kalaturg vaja ära vaadata ja Veinisõber, see sinder meelitas ka oma jookidega. No, et siis Vana Kalasadam. Kirke muidugi punnis algul vastu, et ikka vaja meisterdada ja hobusega mängida. Suutsin ta nii poolvägisi siiski sealt vanalinnast eemale vedada.
Kalaturult kala ei ostnud. Ostsime hoopis maasikaid ja saiakesi, limpsi ka. Ja egas muud kui piknikule! Minu üllatuseks oli see sadama ja vangla vaheline lõik väga heas korras. Vesi oli puhas, rand prahivaba ja inimesi ka vaid üksikud. Mõnda aega oli tunne, nagu oleks me Kirkega siia kahekesi ära eksinud. No see tunne muidugi päeva peale kadus. Korjasime kive ja kekslesime vees. Mis sa hing veel tahta oskad. Koju ei raatsinud kuidagi minna. Siis, kui taevas juba ähvardavalt tumedaks kiskus, sain lapse lõpuks veest välja.
Ojaaa see puhkuse esimene päev oli ideaalne. Ilm ja kõik muu. Algul on mõnusalt soe, mere ääres lausa kuum, et saaks lustiga lainetes möllata. Ja siis, kui aeg koju minna on ilm juba piisavalt jahe, ei  pea bussis higistama. Õhtuks, kui vihma kallas, tundus soe tuba just see kõige parem koht, kuhu maanduda. Õhtusöögi kõrvale loomulikult üks külmas hoitud rabarverivein. Ja Türi vanaema saadetud maasikad :)

reede, juuni 22, 2012

Sammuke suureks kasvamise teel

Lapsed, need ei püsi ju paigal. Kui tuba jääb väikseks möllavad õues ja siis kipuvad aina kaugemale ja kaugemale. Emmed teevad niuks aga läinud nad ongi. Kirke hakkab ka suuremaid ringe tegema ja noh, oli ka aeg. Sügisel juba koolilaps ikkagi. Eile panin raske südamega (emasüda va õrnake selline) Kirke Tartu bussi peale. Et täitsa üksi ja puha. Kui issi selle mõttega välja tuli olime Kirkega mõlemad veidi hämmingus. Et üksi või? Vist mitte. Kirke aga otsustas ühel hetkel, et tema julgeb küll. Vahepeal lõi natuke põnnama aga siis tahtis taas olla "juba suur" ja nii jäigi. Ostsin talle hunniku koomikseid ja nuputamise raamatuid tee peale kaasa, et igav ei hakkaks. Telefon ka kotis ja las helistab, kui kurvaks läheb.
Bussis olid kõik kohad välja müüdud. Neljapäeval, keset päeva? Ostsin talle pileti küll tund aega varem ära aga ikkagi sain koha täitsa taha otsa. Viimases reas täpselt vahekäigu juures olev koht. Minu meelest kõige vastikum koht üldse, mis bussis olla võib. Ma muidugi kerisin oma peas, et aga kui buss järsku pidurdab, siis ta lendab seda käiku mööda ja... Ohh seda emade muretsemist ikka küll. Midagi polnud aga teha, vabu kohti polnud, isegi see klapptool bussijuhi kõrval oli välja müüdud.
Buss hakkab sõitma, selline tumedate klaasidega, ilus suur buss. Kas laps näeb mind ei tea, igaks juhuks seisan seal ja ootan. Et tal oleks võimalus mind näha. Proovin helistada, toru ei võta. Siis lehvitab keegi. Lehvitan vastu :) Lõpuks saan lapse toru otsa. "Emme, vabandust palun! Ma arvasin, et mul on teine helin." Heakene küll, saad andeks. Siis saan teada, et keegi hea inimene vahetas temaga kohad ära ja ta sai ilusasti akna alla. Oligi tema, kes lehvitas :) Ja mis kõige toredam, tema kõrval istus tema ealine tüdruk, kes samuti üksinda Tartu sõitis :) Igatahes selle sõidu ajal ei saanud ma talt ainsatki kõnet. See kardetud üksinda sõit osutus väga toredaks.
Need päevad issi juures on ilmselt hästi põnevad aga emme siin kodus ootab ega tea mida vabade õhtutega peale hakata. Laupäeva õhtul saan lapse tagasi, siis seikleme koos edasi :)

pühapäev, juuni 17, 2012

Ärevus sees

Mingi veider ärevus on sees, igas mõttes, juba pikemat aega. Ja ei oskagi öelda, on see hea või halb. Kord nii, kord naa. Konkreetne ja mõistetav ärevus on seotud tööga, kohustustega.
Täna lähen koos Kirkega maailmaränduritele vastu. Merele ja siis ka sadamasse. Juba eile õhtul ei saanud rahulikult magama jääda. Ärevus on sees, et äkki põõnan hommikul liiga kaua. Ja muidugi tegi murelikuks ilmateade. See neetud vihm. Uurin ja puurin kõikvõimalike vihma- pilvepilte. Tund tunnilt, hoian hinge kinni, et kella kahe-kolme ajal ikka mõni auk vihmapilvedesse tekiks. No kuidas sa teed pilti, kui vihma kallab. Lapse pärast muretsed, aga kui külmetab, vette kukub, selle massi sees ära kaob. Ma ei kujuta seda tänast päeva üldse ette, kui keeruline või segane see kõik olema saab. Kui läheks niisama tervitama, merd ja tuult nautima, poleks vast mingit muret. Aga ootused nendele veel tegemata piltidele on suured. Seega on ka pinge sees. Tüütu.
Vahel ma imestan, et ma üldse sellist tööd teen. See vastutuse värk ajab mind natuke hulluks. Põen liiga palju. Muretsemisest lähen aina närvilisemaks. Kas pääsen löögile? Kakelda ei oska, ei taha. Kui plaanides midagi muutub, olen rahulolematu. Ma ei talu seda, kui kokkuleppeid murtakse, kõik peab sujuma. Samas, spontaansus ei tohi ka kuhugi kaduda. Ilma selleta oleks asi veel hullem. Segane värk.
Hommikusööki tehes meenus korraga, et tulin just Tartust. Mõtlesin endamisi, et see kõik seal oli liiga ilus, et olla tõsi. Ohkasin õnnelikult ja veidi ärevust tundes. Kolistasin nõudega, köök oli kuidagi võõras ja suur, siis sain aru, et tegelikult magan ma edasi ja kõik see, mida meenutan oli samuti unes. Mingis varasemas, öises unenäos. Hakkan vist omadega segi minema. Heameelega oleks poole lõunani voodis vedelenud ja neid unenäo riismeid kokku kraapinud. Aga ei midagi, vaja üles tõusta ja ennast vihma käes pildistamiseks valmis seada. Töö ootab.

kolmapäev, mai 23, 2012

Rabarberivein

Mu talvel käima pandud vein peotäiest kuivatatud õuntest ja rosinatest sai vägagi mõnus. See, et nii vähese materjaliga on võimalik hääd kraami teha andis lootust ka uue tegemisel. Panin nimelt rabarberiveini käima aga paraku polnud mul seda väärt kraami nii palju kui tahtnuks. Ju siis peab vähemaga hakkama saama. Et roosam saaks lisasin hibiskuse teed. Oli selline ideefix, et peab roosa vein olema seekord.
Mulksub hoolega, teine päev lausa hirmutava kiirusega. Mulksudel polnud vahet sees, üks vinge purisemine käis. Täna on juba mingi loetav rütm tekkinud :) Õhtul koju tulles on (hoolimata kõigist filtritest mulksutaja ümber) selgelt tunda, et siin tehakse veini. Õnneks on soe ja aken on pidevalt lahti. Peab ikka hakkama mõtlema selle söefiltriga mulksutaja peale.

22.06.2012
Juuni alguses panin veinile selitaja sisse ja oh õudust - see võttis kogu roosa. Mingi õrn aimdus siiski sellest värvist jäi. Ma olin nii kurb, kui seda nägin, et mulle tundus nagu oleks kogu veinitegu aia taha läinud. Praegu toibun sellest värvikaotusest. Kunstnike värk :) Ma pole sugugi kindel, et see vein mulle maitsema hakkab. Tundub kuidagi vesine. Rabarberi maitset nagu polekski. Peale veiniklubis käimist sain head nõu: Kui ikka maitsest vähe võib ka peale veini valmimist mahla juurde panna. Nii ma siis tegingi. Näis mis sest saab. Pudelis ( et saaks silmaga jälgida) on küll üks veider soga. Keskelt on enamvähem aga peal on mingi hõljum ja põhjas sade. Lasen sel siis veidi seista. Vaatame, kas läheb lõpuks selgeks ja veinisemaks või peab poest rabaraberi veini ostma hakkama :)

esmaspäev, mai 21, 2012

Soe on, kisub rändama

Esimesed suvesoojad ilmad tulevad alati üllatusena. Laupäeva hommikul Türile minnes oli mul seljas karvane vest ja fliis. Rattaga sõites polnud väga vigagi aga rongi oodates igatsesin kindaid. Türil oli ilma sootuks teine. Tuuleõhk selline malbe ja soe, päike - see lausa kõrvetas. Päeval igatsesin taga suvekleiti. Käisin laadal, siis kaevasin maad, istutasin tomatitaimi, grillisin. Iga liigutusega tuli suvi lähemale. Lõpuks toimetasin pesusärgi väel, oma õu, eemalt ei tee särgil ja topil vahet. Oli ikka ilus ja soe ja mõnus :)
Pühapäeval tagasi Tallinas külmetasin jälle. Tuul selline jäine ja päike poeb pidevalt pilve taha, no mis?? Uurisin teiste käest, et kas eile ka niiiiiii külm oli? Mind vaadati nagu tulnukat. Täna on ju väga soe ja ilus, soojem kui eile. Nojah, see on see suur ja lai Eestimaa. Lähed  korra tuuleäärselt rannikult sisemaale ja juba oled lõunasse sattunud. Ja hea eluga on kerge ära harjuda. Ma lugesin rongis Minu Sitsiiliat, nemad ka seal "külmetavad" kui väljas alla 25 kraadi.
Tegelikult oli mul lõpuks päris kahju, et ma pühapäevaks sinna Türi linna ei jäänud. Isegi ei tea, miks ma nii väga koju tagasi kippusin. Ema ja Kirke jäid Türile ja juba hommikul oli selline lapse igatus, et hakka või nutma. Lele pani ka juba varavalges ajama, sõitis Padisele seiklusrajale. Olin nagu ilma käteta. Lapsi pole, otsest tegevusplaani ka mitte. Ma olin küll just Kalamaja päevade pärast tahtnud pühapäeval Tallinnas olla aga sel hommikul tundus see kuidagi igav ja mõttetu tegevus. Aja raiskamine. Igatsesin midagi teha, maad kaevata, muru niita, rohida, last kallistada. Sellistel hetkedel tunnen ma eriti teravalt, et rongiühendus võiks olla kiirem ja tihedam. Türile läheb üks rong hommikul kell kaheksa ja tagasi kell viis. Nädalavahetusel on lõunane ka. Aga kui oleks metroo, iga kümne minuti tagant. Või oma auto. Ma oleks kohe Türile tagasi kihutanud. No unistada ju võib :) Aga tõsiasi on see, et palju asju jääb mul tegemata või pean neid väga pikalt planeerima just transpordi puudulikuse pärast. Seda nii linnas kui linnade vahel.
Peaks vist lendamise ka ilmsi ära õppima, unes on see nii lihtne :)

laupäev, mai 12, 2012

Ootan, kärsitult :)

Millal need ilmad ometi soojaks lähevad. Pole mul mingit hullu päikesevajadust, lihtsalt see va rabarber ei taha kasvada. No kaua võib! Kuulsin hiljuti, et mõned targemad katavad rabarberi ööseks kilega, et varast saaki saada. Minu põõsas on kahjuks liiga kaugel, et ta öösel kile alla sooja saaks. Sel kevadel pole ise veel Türile saanudki. Lillelaadaks peaks ikka minema.
Aga rabarberit ootan pikisilmi, et saaks uue veini käima panna. Plaanis on üks ilus roosa veini saada, jõhvikas peaks abiks olema. Midagi ehk veel?! Näis, näis, kui asi nii kaugel...
Viimane laar, kollasest rosinast ja kuivatatud õuntest on nüüd oma õige maitseni jõudnud. Mõnus mekk :) Tore tähelepanek on aga see, et see maitse muutumine tegi järsu hüppe. Pikalt, pikalt püsis sarnane, veidi liiga happeline ja mahlane. Mekkisin ikka pidevalt, sellest kraaniga pakist. Umbes iga nädal tegin testproovimise. Ühel nädalal oli järsku see maitse käes, mida olin oodanud.
Nii, et selle suve vein on valmis. Osa veini sai ka kerge vanilje maitse juurde. Tänu Fazzu kingitud orgaanilisele vaniljeekstraktile. Väga seff sai, mulle meeldib :) Seega, ilmad võiks olla soojemad, et oleks mõnus pikniku pidada ja veini jääkuubikutega lahjendad, sai teine veidi liiga kange (15%vol). Suvi, suvi tule juba!!!!!

laupäev, mai 05, 2012

Kui reaalne on mõte?

Peaks vist mainima, et kõiges on süüdi minu segane fantaasia. Mul on ju tore aga olen märganud, et enamus inimesi peab seda veidraks. Jutt on unenägemisest ja mitte ainult.
 Ma näen und igal öösel, mitut erinevat öö jooksul ja kõik need on minu jaoks täiesti reaalsed. Vahel ma "mäletan" unes, et mingi olukord on juba olnud. No mõnes eelmises unes. Mäletan, ütlen ma ironiseerides sellepärast, et vahel meenutan ma mõnd eelmist und, vahel aga sisendan endale ja teistele (kellega unes suhtlen,) et see ON enne olnud.
Unemaailm on minu elu igapäevane osa. Vahel mõjub see kõik aga liigagi reaalsena ja nii võib päeval sassi minna, et toimunud sündmused olid siiski vaid unes.
Täna oli jälle selline veider öö, kus uned ja unede mäletamised ja päris elu omavahel täiesti sassi läksid. Ma nimelt jalutasin koju mööda tuttavat teed ja mõtlesin omaette - nüüd nad peavad mind uskuma, enam ei ole mingit unedes nähtut ja ebareaalset, imed on olemas ja tõestus kõnnib minu kõrval. Jube uhke olin veel :) Ma kõndisin unes oma isa kõrval ja uskusin, et ta on surnust üles tõusnud. Ma mitte ainult ei uskunud seda hetke, vaid mäletasin kõik neid unesid, mis ma varem oma isast näinud olin. Siis, kui ta tegelikult juba surnud oli aga mina teda elusana nägin ja sellest unest ehmunud olin. Tänane öö oligi mingi unede-une sisse minemine. Täna, oli isa mu unes aga täiesti terve. Isegi keppi polnud tal. Selline kõbus ja rõõmus, naeris millegi üle. Ma tundsin ennast ka ülimalt hästi, nautisin seda jalutuskäiku temaga ja selget pilti (uus monitor?!). Nägin sel ööl veel mitut väga erinevat und ja neid vaadates teadsin ma, et näen und ja et mu isa on elus.
Kui ma lõpuks endale tunnistasin, et see oli siiski uni, tegin enda jaoks toreda järelduse. Mõned inimesed ei kao ka siis, kui nad on maha maetud. Surnu või mõne teise minust kaugele jäänud inimese unes nägemine on lihtsalt minu viis nendega suhelda. Nad ei kao mu elust kuhugi, sest nad on mu mälus olemas. See on natuke nagu facebookis sõprade omamine. Nad on olemas, ma "näen" neid, ma suhtlen nendega aga vot kokku ei saa. Ja mulle polegi alati vaja nendega näost näkku kohtuda. Sest mulle piisab vähesest. Piisab unenäost, piisab facebookist. Ohtlik või mis? Nii on kerge ennast üldse maailmast ära lõigata.
Muidugi on selleks, et need uned ja arvutisuhtlused töötaksid, vaja reaalseid kogemusi. Kogemusi, et saaks koguda mälestusi ja neid siis hiljem edasi liigutada. Just nii, nagu minu veider fantaasiamaailm seda heaks arvab teha. Kõige rohkem armastan ma unes reisida ja õnneks teen ma seda tihti ja unes võtan ikka sõbrad ka kaasa :) No päris friigiks ma veel muutunud pole, suhtlen ka reaalses maailmas. Kahjuks palju vähem, kui ma seda sooviks. Aga üks on kindel, elu on tänu arvutitele ja raamatutele ja üldse kõigele, mis lubavad olla korraga mitmes reaalsuses, täiesti ebareaalne. Ulme ma ütlen!

neljapäev, aprill 19, 2012

Roosad prillid

Hoolimata sellest, et ümberringi on igasugu segadust olen mina rahu ise. (Tööl on ärevad ajad, teismelisega probleemid, laenud kaelas jms)  Muretsen küll aga mingil veidral kombel suudan seda kõike rahulikult analüüsida ega paanitse. Miski üllatav enesekindlus on minu sees maad võtnud. No natu-natu-ke ärev olen ka. Rohkem küll selle pärast, et see rahu tundub ebaloomulik. Huvitav, kas ma olen tundetuks muutunud, ajud on pehmeks keenud või olen lihtsalt pime ja naiiv? Mulle meeldib praegu mõelda, et olen kusagilt saanud eriti kvaliteetsed ja lahedad roosad prillid ja need on mulle pähe liimunud. Ei suuda ära kiskuda ja ei taha ka :)

Puhas reklaam

Ma teen nüüd reklaami, mitte raha eest aga ma lihtsalt tahan seda jagada :)
Ühseõnaga, pool aastat tagasi läksime minu kalli ema soovil Starmanist üle Elioni. Ma olin väga pikalt selle vastu puigelnud aga lõpuks andsin alla. Esmapilgul ei näinud mingit vahet, pilt nagu ikka, mingi kast oli laua peal juures ja ma põrnitsesin seda tigedalt. Vastik kast, enne oli ainult juhe, seal kusagil kapi taga, nüüd kast, mis ruumi võtab. Teine kast oli veel, aknalaua peal, see virvendas mu silme ees, kui arvutis istusin. Jube tüütu tegelane :( Pidin musta paberi tulukeste ette kleepima.
Ajapikku harjusin. Ja wifi oli ju ka nüüd. Igaüks toimetas oma toas, minu arvuti jäeti rahule. Varem oli meil küll kaks arvutit aga interneedust luges ainult minu lauaarvuti. Noja kui tuli wifi, siis sai Lele ka oma läpaka. Kõik olid rahul. Mina ka, vist...
Uus elu algas aga siis, kui avastasin võimaluse saateid salvestada.
No me kasutasime küll kordusTV teenust aga seal olid siiski enamasti kanalite omasaated. Meeldetuletus oli tore ja veel nipet näpet. Mugav aga ega ei midagi enamat. Ühel hallil päeval otsustasime aga tellida ka salvestuse teenuse. Noh, et proovime kuu aega ja siis näeb, mis saama hakkab. Kallis ta ju on aga katsetame. Peale esimset kuud oli selge, tellime edasi. Minu jaoks oli muutunud palju, ma sain oma lemmikuid, nagu House ja Revange vaadata just siis, kui ma pärast koduseid toimetusi, lõpuks teleka ette sain. Kui laps ei seganud ja toas oli mõnus vaikus. Ja tihti olin veel tööl või lihtsalt väsinud, kui minu lemmikud telekast jooksid. Midsomeri mõrvade lõpu magasin ma varem lihtsalt maha,ei jaksanud lõpuni vaadata. Ja see oli ka ainus film, kus ma lausa vajasin reklaamipause, et vahepeal saaks kasvõi tassi teed tuua.
Nüüd, paar kuud hiljem on kord majas, igal oma saatekava, oma aeg. Reklaamivabad filmid. Tagasikerimine,  kui midagi segaseks jäi. Telekas pausile, kui keegi helistab või laps tahab midagi küsida. Ma olen täiesti sõltvuses. Telekavast vabana ei huvita mind enam, mis päeval, mis saade tuleb, mis kell. Mu telekavaatamine on oluliselt vähenenud, sest nüüd vaatan ma seda täpselt niipalju, kui ma seda vajan. Isegi House´i vaatan vähem, sest alustan veidi hiljem, reklaamid kerin edasi ja lõpetan samal ajal, kui telekas film läbi saab. Heameel on tõdeda, et ma ei vajagi telekat nii palju, kui varem. Ma ei kiirusta muid asju tehes ja elu on palju rahulikum. Ühseõnaga, ma olen vaimustuses :)
Vot selline reklaam siis :)

pühapäev, märts 25, 2012

Kinnisideed


Kinnisideed on kurjast, ka väikestes asjades löövad nätaki vastu näppe. Ma plaanisin sel nädalavahetusel testida erinevaid munade värvimise mooduseid. Olin juba varakult mõned toredad näiteid leidnud. Nüüd oligi soov seda ka ise katsetada. Esmalt tahtsin testida loodusliku sinise värvi saamist. Seda peaks saama küll punase kapsa, küll mustikamahlaga, ise tahtsin proovida veel hibiskusega. Teine katse oli vähe keerulisem ja natuke tehniline, tahtsin, khm "leiutada" Ukrainas kasutusel olevat kuumavaha pliiatsit. Nad teevad imesid sellega! Selliselt värvitud mune kutsutakse pysanka.
Vahapliiatsi tegemiseks jooksin mööda erinevaid hobipoode. Oomipoest ostsin ühe vajaliku jubina, mis algselt käib jootekolbi otsa aga edasiarenduse osas jooksis mõte kinni. Selle vajaliku "millegi" otsimine väsitas mind kohutavalt, olin viimaks nii tüdinud, et toiduosakonda jõudes unustasin punase kapsa korvi tõsta. Tagasi minnes selgus, et polegi. Ok, teeme siis hibiskusega. Aga munaletti nähes vajusid mu käed lihtsalt rippu. Terves Selveris ei olnud mitte ühtegi muna! Või mis ma valetan, olid munad - vutimunad ja üks jaanalinnumuna :) Ehhee! Mul käru muud kaupa juba täis laotud, lihaleti hiigelsaba seistud. Selge see, et enam kuhugi kaugele otsima ei lähe. Kodupoes olid mõned pruunid munad. Valgetest aga võid vaid und näha. Nojah, kogu mu ind rauges. Ei teinudki midagi, ei hakanud vahapliiatsit leiutama. Rohkem ei uurinud ega vaevanud oma pead. Täna õhtul panin näguderaamatusse oma nukra tõdemuse juurde ühe lingi ja lugesin teema lõpetatuks. Paar minutit hiljem taipasin, et see link on just pruunide munade teema. Pole üldse oluline, mis värvi on muna koor, sest värvitakse ju koo-ri-mata mune! Oh, mind blondit küll. Tõesti tobe! Vahetasin lingi välja, et mitte häbisse surra. Panen selle nüüd siia. Teistele, kes kinnisidee juures valgeid mune linna mööda taga ajavad, et need siis pruuniks värvida :) Tõesti, kui ei saa valgeid mune, proovige sel aastal pruunidega ja veidi teistmoodi!


neljapäev, märts 22, 2012

Veiniklubis uudistamas

Tagasivaatena veel - Käisin Tiina julgustaval kutsel lõpuks koduveini klubis. Millegipärast pelgasin ma veidi oma veiniga sinna minna. Et tuleb üks njuubi ja kukub kohe oma veiniga vehkima. Ja eks ma kartsin karmi kriitikat ka ikka. Võtsin kaasa kaks veini, ühe sügisese ja juba veidi seisnud veini. Selle puhul häiris mind ainult lõhn. Aga peale talvist külmumist oli seegi haihtunud. No mulle sobis :) Maitsesime seda peale ülikuiva siidrit ja nojah, tundus kohe üllatavalt magus. Esimene emotsioon oligi - oi kuidas see nii magus on? Kas sa panid suhkurt juurde. No eks ta oligi veidi magus aga siiski selgelt kuiv mitte poolkuiv vein. Ja kokkuvõttes sain teada, et hape on tasakaalus, midagi oli veel aga enam ei mäleta. Seda küll imestati, et nii kange (15°vol), mõõtsime üle. Kõik õige. Hiljem, kui veel teiste veinide kangust mõõtma asuti, siis oli seal ka kangemaid.
Mu teine kaasa võetud vein oli aga veel toores, see mille tegin kuivatatud õuntest, kuldsest rosinast ja ebaküdoonia siirupist. Isegi selgeks polnud ma seda veel saanud. Nüüd saan aru ka miks. Ma olin nimelt süsihappegaasi välja raputamisel väga-väga laisk olnud. Ja tulemus oli näha. Ootasin poolteist nädalat, ei miskit. Vein selgines alles siis, kui olin teist korralikult loksutanud ja ühest tünnist teise valanud. Hoolimata hägusest välimusest ja toorest maitsest, kiideti selle veini lõhna :) Ma olin ise ka rahul, ebaküdoonia lõhn oli tuntav, mitte liiga tugev ja mulle see meeldib. Selline värske, meenutab veidi sidrunit. Tsitruseline aroom, peaks vist peenelt ütlema :)
Nüüd on seegi vein selge ja ootab suve, siis peaks paras juua olema. Panin mõned pudelid ka "peitu", et seisaks vähemalt aasta või kaks.
Ma sain sealt päris palju uusi mõtteid ja ideid. Ja ühe väga ehmatava veinikogemuse ka. Nimelt pakuti meile peediveini. Uskumatu! Ausalt selle lõhn oli juba nii ebameeldiv, et maitseni jõudmiseks pidin nina kinni pigistama. Ja maitse oli ka vastik, no nagu keedupeedi vesi, kerge happega :) Ei, ei, ei seda ma ei julgeks isegi värvi parandamiseks teise veini sisse lisada. Aga maitse on erinevad, kuulsin kuidas üks proua peediveini juurde küsis.
Ootan huviga järgmist kogunemist.

teisipäev, märts 20, 2012

Nagu kevadised ilmad

See talv on kuidagi eriliselt vaikselt ja aeglaselt kulgenud. Ongi selline talveune tunne sees olnud, väikeste eranditega :) Mida päev edasi kevade poole, seda enam hakkab toimuma. Lumi sulab, veed voolavad ja asju juhtub. Pisitasa on väheke kogunenud erinevaid mõtteid, toimunud sündmusi, asju millest tahaks rääkida. Ja ilmselt polegi vahet, kus otsast alustada, mis järjekorras ja kui palju korraga :)

Lähen tagurpidi. Täna, kevade alguse päeval sõitsin hommikuse rongiga Türile, kevadpealinna. Seal oli sama külm ja tuuline, sompus ja talvine, kui kodulinnas. Kevad näitas end ka, küll veidi hiljem, kui olime juba Paidesse jõudnud. Päike paistis kiriku akendest sisse ja ma proovisin mõnda hetke kaadrisse püüda. Arvasin, et oma vanaonu (täpsemalt küll vanatädi mehe) matustel ma ei nuta. Ta oli siiski väga eakas, aprillis oleks 90 saanud. Aga ma eksisin. Õpetaja rääkis ilusa loo, kuidas Oskar (kadunuke) oli mures oma kaasa pärast - et mis saab siis, kui ta naine lahkub siit ilmast varem. Tal on siis kindlasti mobiiltelefoni vaja, sellist mis kõvasti heliseks, et ta vanad kõrvad seda ka kuuleks. Et saaks võtta toru ja öelda, minuga on kõik korras! Sest alati võtab telefoni ju tema kallis kaasa, laua pealt, seina küljest. Aga üksi jäädes ei pruugi ta seda esikust kuulda. Kindlasti on vaja mobiili.
Läks aga teisiti, Leida jäi aga Oskar läks. Nad olid ikka väga armas paar. No vot, seda juttu kuulates, tulid pisarad ikkagi. Ja kui see kraan korra lahti sai, siis iga uus meenutus tõi uue pisara.
Vanatädi on nüüd üksi, ta õde, minu vanaema on samuti üksi. Üks ühes, teine teises linnas. Rääkisime veidi, üksindusest ja kuidas sellega toime tulla. Ja jõudsime koos mõtteni, et nüüd pole muud, kui oodata kevadet, lume sulamist, tärkamist. Sellised me naised juba oleme, armastame oodata. Kui mitte kellegi koju tulekut, siis vähemalt kevadet :)
Mina ootan veel mõndagi muud aga kevadet alati...

kolmapäev, märts 07, 2012

Tagasi blogima


Kui kaob võimalus kiireks mõtete vahetuseks tuleb tagasi pöörduda veidi aeglasema juurde ;) Ehk kui Facebook ei tööta blogime jälle! Olingi siin juba laisaks muutumas. Paar fraasi näguderaamtusse kirjutada tundub ju lihtsam, kui siin veidi pikemalt pajatada.
Streigist olen küll juba rääkinud ja mõistnud ka, et jään oma arvamusega vähemusse. Paraku olen ma väga kehv väitelja ega suuda oma mõtet piisavalt selgelt edasi anda. Õnneks suudab mu tütar mu segasest ja kokutavast jutust aru saada. Asi seegi :)
Eile, kui olin vaielnud ja seletanud teemal, miks ma ei toeta ühistranspordi streiki ja leidmata toetajaid, olin närvis ja natuke nördinud. Kurb oli see, et need toetajad leidsin ma mõnede poliitikute seast, kui vaatasin õhtul telekast väitlusaadet teemal õpetajate streik. Oli muidugi ka seebimullipuhujaid, mis on sellises olukorras lubamatu mu meelest. Aga olgu kuidas on, närvid olid püsti. Olin lisaks mures Lele pärast, kes jäi eile ootamatult haigeks ega jaksanud kooli minna. Neljapäeval taaskord ei saa ta kooli, sest bussid ei sõida. Ootasime kooli poolset avaldust, et mida ja kuidas peaks tegutsema. Õnneks see tuli ja oli mõistev. Üks mure vähem.

Siis avasin aga meili, mis tuli lasteaiast ja tundsin kuidas vererõhk tõuseb ja pea ähvardab plahvatada. Mida!!!!! Nimelt teatab lasteaed, et neljapäeval, 8-ndal märtsil, ei anta lapsi oma vanematele õdedele-vendadele, et need saaks nooremad koju viia. Päeval, kui paljud lapsevanemad ilmselgelt sõltuvad kellegi teise transpordist või ootavad ülipikkades taksojärjekordades või istuvad lihtsalt ummikus. Keegi ei tea täpselt, mis sel päeval juhtuma hakkab. Ja siis leiab lasteaed, et peab selle niigi keerulise olukorra veelgi segasemaks ajama oma uute reeglitega. Lapsed on aga need kes kannatavad. Vanem õde-vend, kes saaks ta varakult koju viia, peab käed taskus kodus passima. Igal teisel päeval on ta sobilik lapsehoidja, neljapäeval saab temast aga kes? Streigimurdja?

Sain lasteaiast ka vastuse - otsus võeti vastu, kuna sel päeval on liiklus tihedam kui tavaliselt ja laste kodutee võib olla ohtlik. Me teeme teile erandi, sest elate lasteaia lähedal. No nuta või naera! Taaskord, ma ei kirjutanud seda kirja sellepärast, et vajaks erandeid vaid soovin, et selliseid otsuseid ilma lapsevanemaga arutamata vastu ei võetaks. Väljaspool lasteaeda vastutab siiski vanem oma lapse eest ja on pädev otsustama, kelle ta oma nooremale võsuksele järele saadab. Pensionärist vanaema võib sel juhul olla hoopis ohtlikum, kes libedal tänaval pikali kukub ja lapselapse endaga kaasa tõmbab. Jõud lõpeb, ei jaksa enam.

Lähen täna hoopis ikebana kursustele, eile juba alustasin. Mõnusalt närve rahustav tegevus :)

esmaspäev, märts 05, 2012

Õpetajate streik

Ma saan aru, et üks streik peabki ebamugavust tekitama. Lapsi ei saa lasteaeda viia, tõesti suur segadus. Kes võtab tööle kaasa, kes leiab hoidja. Minu plika õnneks juba nii suur, et võib ka üksi kodus olla. Varsti läheb nagunii kooli. Hea küll, elame üle. Koolilapsed enamasti rõõmustavad vaba päeva üle.

Palju raskem on aga mõista toetusstreiki, seda mida Transpordi Ametiühing korraldab. Koolid streigivad kolmapäeval, asi lihtne - lapsed ja õpetajad on kodus sooja teki all. Kes õpib, kes puhkab niisama. Nüüd aga otsustati, et Tallinna ühistransport ei sõida terve neljapäevase päeva - nii avaldatakse toetust õpetajatele. Minul, kui äärelinnas elaval ja kesklinnas töötaval on paras jama majas. Ja minusuguseid on ilmselt palju. Tööle ma saan, õnneks on tööandja lubanud taksosõidu kinni maksta. Taksode ooteaeg on iseküsimus, täna ei saa enam masinaid ette tellida, tuleb lihtsalt oodata ja oodata ja oodata. Meil on neljapäeval ajakirja viies sünnipäev, pidulik üritus ja kokaraamatu esitlus. Selge see, et tahan linna saada. Kui ainult peaks, siis streigiks ehk isegi. Kojusõidu pärast ma ei muretse, sõidame toimetusega hoopis Laulasmaale, autodega.

Küsimus on hoopis selles, mis toetusest õpetajatele me räägime, kui neljapäevane Transpordi Ametiühingu streik lööb õpetajatele lihtsalt noa selga. Ühepäevase (7.03) streigi asemel tuleb õpetajatel nüüd sunniviisiliselt veel üks päev lisaks streikida. 8-ndal ei saa ju kooli need õpetajad ja õpilased, kes elavad koolist kaugel. Autosid madalapalgalised õpetajad endale lubada ei saa. Kas kooli juhtkond või ametiühing maksab nende taksoraha kinni? Kui nad tööle ei jõua, kas nad siis streigivad või loetakse see tööluusiks? Ja kui plaanis oli teha ühepäevane streik, siis kuidas teist streigipäeva õigustada. Kas laps, kelle vanematel ei ole võimalik last autoga kooli viia, või taksoraha anda, märgitakse põhjusteta puudujaks või tegeleb ta toetusstreigiga? Aga kui ta idee poolest ei toetaks streiki, on ta siis sunniviisiliselt solidaarne? No viimast ma ei usu, õpilased tahavad ka paremaid õpetajaid, puhanuid ja arukaid. Aga idee poolest on selline vastuolu ju võimalik.

Ma pean streiki üldiselt barbaarseks. Kui töölised streigivad, siis saan ma sellest isegi aru. Nad lihtsalt ei oska teisiti. Nüüd on minu jaoks kõik pea peale keeratud. Ma kannatan selle ära, mis teha. Aga lõpuni mõista ma sellist käitumist ei suuda. Mind on kasvatatud, et asju saab lahendada ka teisiti, kui ähvardades.

Lisaks - Delfi korraldas eksperimendi jalgsi tööle. Algus minu kodu juurest ja lõpp-punkt ka meie toimetusele väga lähedal. Sain igatahes targemaks. Lugege siit.

pühapäev, veebruar 26, 2012

Veinil on kuhugi kiire


Niih, eile vaatasin mis mu veinivaadis toimub. Hüdromeeter on peaaegu nullis. Mõõtsin ka alkot, juba 14 näitab. Uskumatu! Tahaks ikka, et veel käiks, seega panin vett juurde. Ja need õunad ja rosinad lasin blenderiga sodiks ning panin kurnamiskotiga virdesse tagasi. Maitsest ei saa veel suurt aru. Aga kui tsiteerida üht kodumaist sketšisaadet, siis jah tuntav veini maitse on sel, võiks lausa öelda, et tegemist on valge veiniga ja kihiseb ka :)
Aga üks märgatav vahe on esimestega küll olemas. Puudub pärmi maitse. Kohe üldse ei tunne teist. Värvilt on oluliselt tumedam, kui mahlast tehtud.

Täpsustuseks: 14 vol % sai virdesse kõigest nädalaga :)

kolmapäev, veebruar 15, 2012

Kuidas veest veini teha

Mu õunavein hakkab otsa saama. Imelik lugu... Ja et mitte janusse jääda, panin täna uue laari käima.

Katsetan, milline vein tuleb, kui mahla ei olegi. Võtsin peoga rosinaid ja enda kuivatatud õunu, lisaks veel ebaküdooniatest tehtud siirupit, kaks laimi ja natuke ingverit. Näis, näis... Kuivatatud õunu ja rosinaid sai kokku umbes 600 grammi, siirupit veidi alla kahe liitri ja suhkurt viis kilo. Ülejäänud on vesi. Täna vett tassides mõtlesin tahtmatult, et üks püüab siin Jeesust mängida ja veest veini teha. Nali naljaks aga minu veinivirdes on ju põhiliselt vesi, muud kraami ainult tibakene. 25 liitrine nõu on mul. Ootan huviga, mis saama hakkab. Mulksub juba hoolega :)

Ahjaa, pilt on telefoniga klõpsatud.

teisipäev, veebruar 14, 2012

Tutvumisportaalid - ainult julgetele!

Sõbrapäeval on tore meenutada üht eksperimenti milles osalesin. Nimelt proovisime toimetuses, kuidas ja kas on võimalik leida meest läbi tutvusportaali.
 Nojah, tuleb tunnistada, et kuna tegu oli eksperimendiga, siis minu käitumine oli mulle endalegi harjumatu. Seda vähemalt alguses. Saatsin laiali masspostituse, mis läks laiali mulle tundmatutele meestele. Ise ei valinud kedagi, minu eest otsustas portaal. Ja siis läks lahti, kirjade uputus. Iga päev sain paarkümmend kirja. Ma olin täitsa pahviks löödud. Vastasin valikuliselt, inimesed kippusid segi minema. Silme ees virvendas ja juba nädala pärast olin läbi.
Ma pean siiski tänama neid mehi, kes alustasid sisukat vestlust. Neid, kes esitasid küsimusi, stiilis - Kas üks mees ikka mahub su ellu? Oijah, väga kiiresti muutus see eksperiment liigagi eluliseks. Ma mõtlesin ja kaalusin ega suutnud otsusele jõuda, mida ma siis täpselt tahan. Keda ja miks? Teen siin eksperimenti, oli juba ammu vale vastus.
Teise nädala lõpuks olin tõelises segaduses. Suure hulga "kosilasi" lihtsalt minema peletanud, hakkasin teistmoodi mõtlema. Äkki siiski lubada endale üks pisike romanss või midagi muud...
Mingi hetk oli kaartide sadu, lilled ja liblikad, sinised ja punased :) Hea küll, nad olid jälile saanud, et mul on sünnipäev. Üks kaart osutus eriti uhkeks, ei olnudki virtuaalsed roosid, päris lilled hoopis. Käisin roosidel järel, imekaunis kimp (11 õit) ja särasin. Imeline tunne :) Saatja jäi paraku salapäraseks, rohkem ma temast ei kuulnud, kirju igatahes samanimeliselt mehelt ei järgnenud. Nojah, salapäral on omad võlud.
Ja just siis, kui olin otsustanud, aitab küll - tuli kutse kohtingule. No neid oli enne ka olnud aga see oli kuidagi eriline, mis kõige tähtsam, me olime selleks ajaks oma aliastest lahti lasknud. Olime vahetanud kodukate aadresse, seega kõik tundus nagu päris. Väga ilus kohting oli, tuleb tunnistada. Aga paraku sinnapaika see jäigi. Ei mingeid kirju hiljem. Alles siis jõudis mulle lõpuks kohale, et tegelikult on seal portaalis kõik masstarbijad. Saavad portsu kirju, vastavad osadele, flirdivad paljudega ja kohtuvad võibolla igal õhtul uute kanditaatidega ja unustavad eelmised. Ja õigesti teevad, muidu ei saakski. Tunnistan, et mina polnud selleks valmis. See virtuaalmaailm on ohtlikult petlik. Paar kirja suudavad jätta mulje, nagu oleks tegu vana sõbraga. Hiljem selgub, et vanal sõbral on kümme tibi liinil ja kõik ootavad sama.  Teadmine on üks aga kui asja sees oled, on nii lihtne kaotada pea. Või mis veel hullem, kaotada süda.
Kõigile üksikutele aga julgen siiski soovitada, minge ja proovige. Ärge hakake kohe saja mehega (naisega) korraga suhtlema. Tasa ja targu, vaikselt ja süvitsi, siis on ka edu loota. Ja julgemalt välja visata need, kes kohe selgelt ei meeldi. Ajaraisk, mis edasi ei vii. Ning kuklas olgu kogu aeg see teadmine, kõik siin portaalis sordivad ja valivad, korraga "käiakse" mitmega ja kunagi ei või teada, kes on tegelikult pildiga (või mis veel hullem pildita) konto taga.

kolmapäev, veebruar 08, 2012

Rahaplaneerija

Lele pidi kooli jaoks koostama pere eelarve tabeli, läksime siis koos internetipanka seda asja uurima. Eks ma olen talle ju rääkinud ka, mis seis meil rahadega on, põhiliselt muidugi oigan: "Jälle on sul raha vaja! Alles ma andsin!" Täpsemalt sai ta sellest seisust aru alles konkreetseid numbreid vaadates. Tema õnneks hakkasin detsembrist kasutama rahaplaneerijat. Suhtusin sellesse alguses üsna irooniliselt, sest teadsin niigi kuhu mu raha läheb. Mingeid sääste ega eesmärke ma ka teha ei saanud. Aga kuna mulle lihtsalt meeldib, kui asjad on kontrolli all, isegi, kui seda eelarvet pole võimalik tasakaalu saada, siis hakkasin pihta.
Päris põnev oli ja nii ma siis rühmitasin nagu oskasin. Riideid ei saanud päris lahku viia, et mis lastele ja mis endale, ühe rea alla läks. Ja kõik, mis Selverist ostetud sai automaatselt toiduks, kuigi sealt ostan vahel ka majapidamistarbeid, mänguasju, kosmeetikat, riideid jms. Sama on Maximaga. Aga no, mis sellest. Rongipiletid jäävad sularaha alla ja veel palju muid asju jääb lahterdamata. Üldpilt on aga selgemast selgem.
No vot, Lele kirjutas aina numbreid ja naeris siis tööd lõpetades:  "Ma tean küll, kuidas sa miinustest lahti saad ja kulud kontrolli alla!"
"No?", olin valmis headeks nõuanneteks.
"Väga lihtne, viska lapsed majast välja ja ongi kõik korras!", sain Lelelt naerusuise vastuse :)


laupäev, jaanuar 21, 2012

Linnud puul

Tegin täna kiirvisiidi Türile, vanaemal oli mõned päevad tagasi sünnipäev, nii läksingi, lilled peos talle külla. Ega ta mingit pidu ei teinud aga sõime kooki ja ajasime niisama juttu.
Vanaema õue peal on uskumatult suur linnuparv. Õunapuu, ta maja ees on tihedalt täis pisikesi tihaseid, varblasi, leevikesi, siisikesi ja vinte. Eemalt paistavad nad nagu väikesed pruunid õunad ja kui see parv lendu tõuseb, näib puu korraga nii tühja ja üksikuna. Ubinad on kadunud.
Jõudsime vanaema maja juurde ajal, kui ta parajasti poes oli. Seega tuli oodata ja tore oli, saime aega linde uurida. Kirke üritas aimata mis lind, millist häält teeb. Väga piinlik, teadsin vaid tihase laulu. Tagantjärgi pole selleski enam kindel :(
Ma pidasin kõiki kollase kõhuga linnukesi tihasteks, pärast vanaema ütles, et need on hoopis siisikesed ja onu, et vindid.
See linnuparv vanaema õuel on tõesti suur, kui nad kõik korraga maast lendu tõusid, kostus väga vahva heli. Pisikesed tiivad tegid koos toredat suminat. Mul oli suur kiusatus, vaid selle heli uuesti kuulamiseks, linde õhku ehmatada. No sain pidama ja ega neid polnudki vaja suurt ehmatada. Nad nokkisid natuke ja siis tõusid kõik korraga õhku, nagu oleks keegi öelnud - nüüd! Ometi ei paistnud kedagi, kes neid häirinud oleks. Ju oli lihtsalt aeg lendu tõusta.
Kirke sai siis ka loa linde toita, puistas vana-vanaema näpunäidete järgi siia ja teise nurka hirssi ja sihvkasid. Tuppa tulles ütles vanaema: " Ega seda kauaks jagu, tunni aja pärast on see otsas." Ja maha puistas ta poole liitrise jäätisetopsi täie sihvkasid ja paar peotäit hirssi. Näitas mulle toanurgas seisvat 25 kilost kotti sihvakadega: "Näe sain just uue koti, eelmine sai juba tühjaks."
Ilmselt saab seegi kott pea tühjaks. Huvitav, kas selleks talveks piisab või peab veel ühe ostma?
Aga enam ma ei imesta, et neid linde seal nii palju on. Kui ikka mitu korda päevas väärt toitu pakutakse, lisaks saab ka pekiga maiustada, siis milleks minna mujale. Ja nii nad kaunistavadki mu vanaema õunapuud. Eemalt näivad lihtsalt mingid pruunid mütsakad, lähemal uurimisel hakkavad värvid ja mustrid elama, et rääkida hoopis põnevamat juttu.

kolmapäev, jaanuar 18, 2012

Narrid kodumasinat ühe korra...

...teeb tema sama, mitu korda, raske ennustada :)
Aga jah, ei tahtnud ma seda masinat ja nüüd ta jonnib. Näitab iseloomu. Laupäeva öösel külalised ära saadetud hakkasin siis masinat täitma. Täitsa tore tunne oli, haigutasin ja tuikusin kergelt ning väga lohutav oli teadmine, et pane aga nõud kasti, vajuta nupule ja magama. Vajutasin ja loivasin tuppa, tassisin veel üht-teist kööki ja vaatan, masin ikka ei pese. Imelik? Hea küll, tegin ukse lahti ja mu kallis mamma, kes keset ööd ärganud oli, tuli appi. No muidugi, loll ei mõtle :( Olin paar liiga suurt taldrikut restile sättinud ja tiivik ei saanud ringi liikuda.
Võpatasin, pagan, nüüd lõhkusin masina ära! Võtsin taldrikud välja ja keerutasin tiivikut, kõik paistis terve olevat. Hea küll uus katse!
Ema muidugi rääkis, kui tark see masin on, et isegi kui soola enam ei ole, siis ei hakka pesema ja kui filter on must ei hakka tööle jne. Hea teada. Aga umbes pool tundi hiljem, ei pesnud see masin ikka veel. Kontrollisin filtrit ja soola ja sada korda tiivikut. Kõik peaks nagu korras olema. Proovisin veel lihtsat loputusreziimi aga ei midagi. Natuke nagu müristas ja ongi kõik. Peagi hakkas ärevalt piiksuma ja jäi hoopis seisma.
Kell kolm öösel lõin käega, mina lähen magama. Aitab!
Hommikul oli selgemast selge, et see masin vett sisse ei võta. Tõstsin igaks juhuks veesurvet, kükitasin veemõõtja kõrvale maha ja jälgisin seda kullipilgul. Ei midagi, ikka seisab.
Helistan remondimehele, sellele, kes masina paigaldas. Automaatvastaja. Tagasi helistas mees siis, kui olin vahepeal tööle sõitnud. Leppisime kokku, et õhtul, kui tagasi kodus, proovin uuesti. Taaskord automaatvastaja. No peab vist homseni ootama. Maandasin stressi sellega, et pesin külaliste taldrikud vanamoeliselt, vee ja lapiga puhtaks. Lõin klaasid rätikuga läikima. Ilus :)
Esmaspäeva õhtul proovisin uuesti. Nüüd võttis mees toru ja tundus üsna nõutu - "Sellist viga ma küll ei tea. Ei saa olla? Aga helistage parem garantiisse!"
Helistasin ja rääkisin oma mure ära. Härra, kes vastu võttis oli samuti segaduses, et imelik viga. Aga kuna tänaseks tööpäev juba läbi, siis teisipäeval saadab mehe vaatama.
Nii, teisipäev. Ema on kodus ja ootab remondimeest. Tulebki mees kohale, ütleb: "Sellist viga ei saa olla! Ja pealegi, see masin ei käi meie garantii alla. Helistage poodi ja nemad saadavad oma remondimehe." No, mis sa selle peale kostad. Paks garantiiraamat ütleb ju vastupidi, numbergi sealt raamatust võetud. Pood ju ise andis selle. Veider lugu aga miks peakski kõik selge olema :)
Ema helistab poodi, räägib mehhaanikuga ja see ütleb : "Sellist viga ei saa olla (ei võta vett sisse.) Ilmselt olete ikka ise midagi valesti teinud. Meie muidu ei tule, kui olete nõus maksma kohaletuleku tasu 25 eurot pluss remonditasu."
Ma olen ikka väga tige, enda peale. Pidin ma need taldrikud selle tiiviku ette panema. Samas olen veidi nõutu ka, et tark masin pidi ju olema. Kuidas sain ma masina ära lõhkuda, see ei hakanud ju töölegi, kui need taldrikud seal ees olid?!
Hää küll, kiristan hambaid, teen emale ülekande, las ta olla. Ootame, vaatame...
Uus kõne emalt pani hüppama. Ema ütleb esmalt: "Nii, kanna raha juurde!" Niuks, kui palju siis, küsin jõuetult. Ema hakkab aga naerma ja ütleb. Tead, läks küll garantii alla :) Tuleb välja, et sel masinal oli voolik vigane. Nii, kui esimese masinatäie tühjaks pumpas, sattus vesi valesse kohta. Mingi klapp tuli ette ja masin arvas, et vesi välja ei läinud ja tegu on avariiga. Uputuse vältimiseks on masin nii programmeeritud, et uut vett sisse ei võta. Vahetati voolik ära ja kõik töötab!
Uskumatu, kas pole?! Ma jõudsin juba mõelda, et mootor kärssas selle peale, et tiivik ei saanud ringi käia! Aga tuleb välja, et masin on lihtsalt üleõppinud :)
Anna andeks tubli nõudepesumasin, ma enam ei vihka sind!

pühapäev, jaanuar 15, 2012

Kange vein


No nii, eile sai siis mõõdetud veini kangust. Esimene kord, kui seda teha üritasime, olin vist natuke liiga palju veini joonud. Loed seda õpetust ja mitte milleski ei saa aru. No pikapeale siiski õnnestus. Õigetpidi, tagurpidi, hoia sõrm ees, lase lahti, keera, kalla... Nivoo sel mõõdikul on ka nii peenike, et hämaras toas (veinine seltskond) ei näinud me seda muudmoodi, kui taskulambiga. Ja mis oli siis tulemus? Uskumatu aga 15 kraadi näitas. Ma polnud ju lisanud midagi kangestavat. Käärimise lõppemist kontrollisin hüdromeetriga. Ja kuna keegi joojatest seda ei uskunud, tegime korduskatse. Siis saime tulemuseks 12 ja kõik olid rahul. No vot, selline see olema peab :) Ma olin küll natuke nõutu, et minu mõõdetud 15 valeks tunnistati aga ei osanud vastu vaielda.
Minu sisetunne aga ütles, et see vein on kange, kangem kui 12 kraadi.
Täna hommikul seisis veinimõõtja samas asendis mu laua peal ja näitas jonnakalt 12 kraadi. Päevavalguses ja lähemalt uurides selgus, et nivoo on auklik. No nagu katkine kraadiklaas. Õhumullid sees. Tegin uue katse. Kõige keerulisem oli saada see nivoo kohe alguses mullivabaks. Mitu korda tühjaks puhumist ja loputamist ning lõpuks see õnnestus. Sain selgeks, kuidas peab valama, et mulle ei tuleks. Ja mida näitas mu uus katse? 15! Siis tegin uue katse - 15, siis veel ühe... Nagu te vist isegi aimate, oli tulemus endiselt 15.
Seega, üllatavalt kange vein on välja kukkunud. Ja igavesti salakaval teine, jätab kerge veini mulje aga tegelikult peidab endast palju enam kangust. No igatahes ma ei imesta enam, et paar korda sellest joogist ehmatava sumina sisse sain.
Ahjaa, veine ümber villides juhtus pisike äpardus ja nii umbes kolm liitrit veini (ma loodan, et ainult kolm) valgus põrandale. Peab ikka vanade veinimeistrite manitsusi meeles pidama. Ära maitse liiga palju veini villimise ajal! Ja enda poolt lisan - ära villi, kui mitu asja korraga käsil, lapsed saada kodunt ära, et poleks segajaid ja söö kõht enne täis!

pühapäev, jaanuar 08, 2012

Kingitud hobuse suhu ei vaadata


Käisin eile oma kasutütre sünnipäeval. Nimetan teda nii lihtsuse mõttes, pole ma ju otseselt talle ema eest olnud aga südamesse on teine pisitasa trüginud küll :) No vot, eile siis pidas ta oma 30-ndat. Need numbrid on alati nii ehmatavad, eriti kui su tuttavad lapsed ootamatult (!) suureks saavad. Väga armas pidu oli, nii tore, et ta mind sinna oma sõparade ja sugulaste vahele kutsus.
Eile seal istudes sain aru, et oma ema pole ma kunagi sünnipäevale kutsunud. On jah olnud selliseid sünnipäevaõhtuid, mida vaikselt kodus perega peetud aga ilma kutsumata, lihtsalt ja vaikselt. Sellist pidu, kus sõbrad ja vanemad läbisegi ei kujuta ma küll ette. Minu jaoks on need liiga erinevad maailmad, et kokku sobitada.
Juba paari päeva pärast saan nelikümmend, oeh. Peaks nagu suur pidu tulema. Aga kas ikka peab? Kes ütleb, et just nulliga lõppev sünnipäev on pauguga tähistamist väärt. Mul ei ole sel aastal tuju ega raha, et suurt pidu korraldada. Paar sõpra ikka kutsusin, sest päris ilma ka ei taha, natuke lusti peab ju olema. Kes teab, äkki siis, kui kukub 42 on mul just see õige pidutuju. No ja kui tunne on õige, siis tuleb ka uhke ja sõpraderohke sünna.
Vaatasin eile kahetusega, kui hästi oli Änn oma kingiteema lahendanud. Väikesed asjad, mis talle rõõmu teevad, tellis ta konkreetselt sõpradelt. Emalt aga korraliku tolmuimeja ja paistis, et kõik sujus. Kinke avades ta juba teadis, mis seal sees on. Nimekirjade asi (kusagil poes on nimetus asjadest, mida sa soovid ja külalised saavad siis sealt valida) pole mulle kunagi meeldinud, see tundub nii võõras ja mõjub nagu pandi lunastamine. Hirmutav. Aga kui su sõbrad on aru saanud, et oledki selline praktiline inimene ja oskavad seda hinnata, siis see on lausa super. No ja Änn suhtles ikka inimestega otse, mitte läbi poenimekirja.
Mina oma sõpradelt üldiselt kinke ei oota. Tihti olen lausa palunud, et ärge tooge kinke, võtke parem sööki-jooki kaasa, kinkige mulle see pidu. Muud ma ei vaja ja nii tunnen end kõige paremini. Sest mulle ei meeldi asjatu kulutamine. Mul on kuidagi piinlik kui liiga uhked kingid saan, sest ise ma ei saa teistele kalleid kinke teha. Aga õnneks nad alati ei kuula mind ja toovad vahel midagi toredat, siiamaani pole ma neis kinkides pettuma pidanud :)
Kunagi, kui olin paras teismeline, tahtsin meeletult üht lauamängu saada. See oli selline jõehobude mäng, kelle pead sõid pallikesi, kui kangile vajutad. Lunisin seda mängu aga ema arvas, et olen liiga suur ja kinkis mulle kohvitassid või voodilina, ausalt ma ei mäleta enam, mis see oli. Igatahes oli see midagi, mis ema arvates vajalik ja minu jaoks tobe. Vanaema kinkis tavaliselt raha aga ikka mingi kindla asja jaoks. Seda raha suvaliselt kulutada ei saanud. Kuidagi õnnestus mul vanaema pehmeks rääkida, ta vangutas küll pead ja imestas mu lapsiku soovi üle aga selle mängu ma sain. Ja olin ülimalt rõõmus. Vanaemalt sain üks aasta ka telgi kingiks, ikka nii, et juba varakult andsin teda, mida ma soovin. Oma isa, kes soovis mulle ülikooli lõpetades kuldsõrmust kinkida, rääkisin ümber, palusin anda see raha statiivi ostuks. Mind päriselt mõistmata, ta sellega lõpuks ka nõustus.
Täna olid ootamatult ukse taga mingid mehed, kes tutvustasid end (vene aksendiga) - Kodumasinad. "Laske sisse!", nõudsid nad. Mina neid muidugi sisse ei lasknud. Pole midagi tellinud. Mõtlesin veel, et eriti ülbed pätid. Vaat, mis ettekäändel üritav võõrasse majja tungida. Olime Kirkega kahekesi kodus ja laps läks aknale vaatama. "Kuule, neil on seal pesumasin." Appikene, ongi transamehed. Ära eksinud teised, oli mul hetkeks neist kahju. Helistasin emale, et rääkida, mis veider asi meil juhtus. Ja mida ütleb mu kallis ema? "Lase need mehed sisse! See on nõudepesumasin - kingitus sulle." Mida!!! Ma olin keeletu. Jooksin meestele järele, vabandasin ja lasin masina tuppa tassida. Nad muidugi ootasid oma transaraha, sulas. Seda mul ei olnud. Läksin siis poe juurde ja nemad sõitsid mul oma bussiga sabas. Arveldasimegi nii, läbi autoukse.
Oi ma olin tige! Ema peale muidugi. Miks ta pidi raha kulutama nii kalli ja nii mõttetu asja peale. Asja peale, mis mulle üldse ei meeldi. Igatahes on nüüd sünnipäev rikutud. Mina olen kurb, sest meie pere eelarves haigutab jõletu auk ja ema on solvunud, et mulle tema kingitus ei meeldi. Mossitame, kumbki oma toas. Ja ma tahaks nii väga, et ta oleks minuga seda asja arutanud. Ma ütlesin isegi talle otse, et tahan sünnipäevaks paari ilusat veiniklaasi. Mitte väga õrna vaid pigem midagi rohmakat, paksust klaasist. Ta käis ühtesid käsitööklaase vaatamas ja palus, et ma ütleks, kas meeldivad. Kui sobib, siis ostab ära. Mulle muidugi meeldisid aga hind oli kole soolane ja palusin, et las ta jääb. Ostku parem Selverist ühed klaasid, lihtsad ja tugevad. Kümme korda odavamad. Ja tundus, et jõudsimegi kokkuleppele. Aga võta näpust!
Nüüd on siis mu esikus üks kolakas, ja ma püüan harjuda selle mõttega, et paari päeva pärast hakkab see köögis kolisema. Ema ja Lele muidugi on seda masinat ammu tahtnud, olgu siis neil see rõõm. Minul kulub veel tükk-tükk aega, enne kui saan sellega leppida. Kas ma ka selle üle rõõmustada suudan? Raske öelda. Praegu näen vaid rahanumbreid, seda masinat nähes. Sünnipäevakingituseks võlad, tore lugu küll :( Sest kaudselt on ema võlad ka minu omad, oleme ju üks leibkond nagu öeldakse. Aga enam pole midagi teha, kingitud hobuse suhu ei vaadata, võta vastu ja ole tänulik!