kolmapäev, mai 23, 2012

Rabarberivein

Mu talvel käima pandud vein peotäiest kuivatatud õuntest ja rosinatest sai vägagi mõnus. See, et nii vähese materjaliga on võimalik hääd kraami teha andis lootust ka uue tegemisel. Panin nimelt rabarberiveini käima aga paraku polnud mul seda väärt kraami nii palju kui tahtnuks. Ju siis peab vähemaga hakkama saama. Et roosam saaks lisasin hibiskuse teed. Oli selline ideefix, et peab roosa vein olema seekord.
Mulksub hoolega, teine päev lausa hirmutava kiirusega. Mulksudel polnud vahet sees, üks vinge purisemine käis. Täna on juba mingi loetav rütm tekkinud :) Õhtul koju tulles on (hoolimata kõigist filtritest mulksutaja ümber) selgelt tunda, et siin tehakse veini. Õnneks on soe ja aken on pidevalt lahti. Peab ikka hakkama mõtlema selle söefiltriga mulksutaja peale.

22.06.2012
Juuni alguses panin veinile selitaja sisse ja oh õudust - see võttis kogu roosa. Mingi õrn aimdus siiski sellest värvist jäi. Ma olin nii kurb, kui seda nägin, et mulle tundus nagu oleks kogu veinitegu aia taha läinud. Praegu toibun sellest värvikaotusest. Kunstnike värk :) Ma pole sugugi kindel, et see vein mulle maitsema hakkab. Tundub kuidagi vesine. Rabarberi maitset nagu polekski. Peale veiniklubis käimist sain head nõu: Kui ikka maitsest vähe võib ka peale veini valmimist mahla juurde panna. Nii ma siis tegingi. Näis mis sest saab. Pudelis ( et saaks silmaga jälgida) on küll üks veider soga. Keskelt on enamvähem aga peal on mingi hõljum ja põhjas sade. Lasen sel siis veidi seista. Vaatame, kas läheb lõpuks selgeks ja veinisemaks või peab poest rabaraberi veini ostma hakkama :)

esmaspäev, mai 21, 2012

Soe on, kisub rändama

Esimesed suvesoojad ilmad tulevad alati üllatusena. Laupäeva hommikul Türile minnes oli mul seljas karvane vest ja fliis. Rattaga sõites polnud väga vigagi aga rongi oodates igatsesin kindaid. Türil oli ilma sootuks teine. Tuuleõhk selline malbe ja soe, päike - see lausa kõrvetas. Päeval igatsesin taga suvekleiti. Käisin laadal, siis kaevasin maad, istutasin tomatitaimi, grillisin. Iga liigutusega tuli suvi lähemale. Lõpuks toimetasin pesusärgi väel, oma õu, eemalt ei tee särgil ja topil vahet. Oli ikka ilus ja soe ja mõnus :)
Pühapäeval tagasi Tallinas külmetasin jälle. Tuul selline jäine ja päike poeb pidevalt pilve taha, no mis?? Uurisin teiste käest, et kas eile ka niiiiiii külm oli? Mind vaadati nagu tulnukat. Täna on ju väga soe ja ilus, soojem kui eile. Nojah, see on see suur ja lai Eestimaa. Lähed  korra tuuleäärselt rannikult sisemaale ja juba oled lõunasse sattunud. Ja hea eluga on kerge ära harjuda. Ma lugesin rongis Minu Sitsiiliat, nemad ka seal "külmetavad" kui väljas alla 25 kraadi.
Tegelikult oli mul lõpuks päris kahju, et ma pühapäevaks sinna Türi linna ei jäänud. Isegi ei tea, miks ma nii väga koju tagasi kippusin. Ema ja Kirke jäid Türile ja juba hommikul oli selline lapse igatus, et hakka või nutma. Lele pani ka juba varavalges ajama, sõitis Padisele seiklusrajale. Olin nagu ilma käteta. Lapsi pole, otsest tegevusplaani ka mitte. Ma olin küll just Kalamaja päevade pärast tahtnud pühapäeval Tallinnas olla aga sel hommikul tundus see kuidagi igav ja mõttetu tegevus. Aja raiskamine. Igatsesin midagi teha, maad kaevata, muru niita, rohida, last kallistada. Sellistel hetkedel tunnen ma eriti teravalt, et rongiühendus võiks olla kiirem ja tihedam. Türile läheb üks rong hommikul kell kaheksa ja tagasi kell viis. Nädalavahetusel on lõunane ka. Aga kui oleks metroo, iga kümne minuti tagant. Või oma auto. Ma oleks kohe Türile tagasi kihutanud. No unistada ju võib :) Aga tõsiasi on see, et palju asju jääb mul tegemata või pean neid väga pikalt planeerima just transpordi puudulikuse pärast. Seda nii linnas kui linnade vahel.
Peaks vist lendamise ka ilmsi ära õppima, unes on see nii lihtne :)

laupäev, mai 12, 2012

Ootan, kärsitult :)

Millal need ilmad ometi soojaks lähevad. Pole mul mingit hullu päikesevajadust, lihtsalt see va rabarber ei taha kasvada. No kaua võib! Kuulsin hiljuti, et mõned targemad katavad rabarberi ööseks kilega, et varast saaki saada. Minu põõsas on kahjuks liiga kaugel, et ta öösel kile alla sooja saaks. Sel kevadel pole ise veel Türile saanudki. Lillelaadaks peaks ikka minema.
Aga rabarberit ootan pikisilmi, et saaks uue veini käima panna. Plaanis on üks ilus roosa veini saada, jõhvikas peaks abiks olema. Midagi ehk veel?! Näis, näis, kui asi nii kaugel...
Viimane laar, kollasest rosinast ja kuivatatud õuntest on nüüd oma õige maitseni jõudnud. Mõnus mekk :) Tore tähelepanek on aga see, et see maitse muutumine tegi järsu hüppe. Pikalt, pikalt püsis sarnane, veidi liiga happeline ja mahlane. Mekkisin ikka pidevalt, sellest kraaniga pakist. Umbes iga nädal tegin testproovimise. Ühel nädalal oli järsku see maitse käes, mida olin oodanud.
Nii, et selle suve vein on valmis. Osa veini sai ka kerge vanilje maitse juurde. Tänu Fazzu kingitud orgaanilisele vaniljeekstraktile. Väga seff sai, mulle meeldib :) Seega, ilmad võiks olla soojemad, et oleks mõnus pikniku pidada ja veini jääkuubikutega lahjendad, sai teine veidi liiga kange (15%vol). Suvi, suvi tule juba!!!!!

laupäev, mai 05, 2012

Kui reaalne on mõte?

Peaks vist mainima, et kõiges on süüdi minu segane fantaasia. Mul on ju tore aga olen märganud, et enamus inimesi peab seda veidraks. Jutt on unenägemisest ja mitte ainult.
 Ma näen und igal öösel, mitut erinevat öö jooksul ja kõik need on minu jaoks täiesti reaalsed. Vahel ma "mäletan" unes, et mingi olukord on juba olnud. No mõnes eelmises unes. Mäletan, ütlen ma ironiseerides sellepärast, et vahel meenutan ma mõnd eelmist und, vahel aga sisendan endale ja teistele (kellega unes suhtlen,) et see ON enne olnud.
Unemaailm on minu elu igapäevane osa. Vahel mõjub see kõik aga liigagi reaalsena ja nii võib päeval sassi minna, et toimunud sündmused olid siiski vaid unes.
Täna oli jälle selline veider öö, kus uned ja unede mäletamised ja päris elu omavahel täiesti sassi läksid. Ma nimelt jalutasin koju mööda tuttavat teed ja mõtlesin omaette - nüüd nad peavad mind uskuma, enam ei ole mingit unedes nähtut ja ebareaalset, imed on olemas ja tõestus kõnnib minu kõrval. Jube uhke olin veel :) Ma kõndisin unes oma isa kõrval ja uskusin, et ta on surnust üles tõusnud. Ma mitte ainult ei uskunud seda hetke, vaid mäletasin kõik neid unesid, mis ma varem oma isast näinud olin. Siis, kui ta tegelikult juba surnud oli aga mina teda elusana nägin ja sellest unest ehmunud olin. Tänane öö oligi mingi unede-une sisse minemine. Täna, oli isa mu unes aga täiesti terve. Isegi keppi polnud tal. Selline kõbus ja rõõmus, naeris millegi üle. Ma tundsin ennast ka ülimalt hästi, nautisin seda jalutuskäiku temaga ja selget pilti (uus monitor?!). Nägin sel ööl veel mitut väga erinevat und ja neid vaadates teadsin ma, et näen und ja et mu isa on elus.
Kui ma lõpuks endale tunnistasin, et see oli siiski uni, tegin enda jaoks toreda järelduse. Mõned inimesed ei kao ka siis, kui nad on maha maetud. Surnu või mõne teise minust kaugele jäänud inimese unes nägemine on lihtsalt minu viis nendega suhelda. Nad ei kao mu elust kuhugi, sest nad on mu mälus olemas. See on natuke nagu facebookis sõprade omamine. Nad on olemas, ma "näen" neid, ma suhtlen nendega aga vot kokku ei saa. Ja mulle polegi alati vaja nendega näost näkku kohtuda. Sest mulle piisab vähesest. Piisab unenäost, piisab facebookist. Ohtlik või mis? Nii on kerge ennast üldse maailmast ära lõigata.
Muidugi on selleks, et need uned ja arvutisuhtlused töötaksid, vaja reaalseid kogemusi. Kogemusi, et saaks koguda mälestusi ja neid siis hiljem edasi liigutada. Just nii, nagu minu veider fantaasiamaailm seda heaks arvab teha. Kõige rohkem armastan ma unes reisida ja õnneks teen ma seda tihti ja unes võtan ikka sõbrad ka kaasa :) No päris friigiks ma veel muutunud pole, suhtlen ka reaalses maailmas. Kahjuks palju vähem, kui ma seda sooviks. Aga üks on kindel, elu on tänu arvutitele ja raamatutele ja üldse kõigele, mis lubavad olla korraga mitmes reaalsuses, täiesti ebareaalne. Ulme ma ütlen!