Peaks vist mainima, et kõiges on süüdi minu segane fantaasia. Mul on ju tore aga olen märganud, et enamus inimesi peab seda veidraks. Jutt on unenägemisest ja mitte ainult.
Ma näen und igal öösel, mitut erinevat öö jooksul ja kõik need on minu jaoks täiesti reaalsed. Vahel ma "mäletan" unes, et mingi olukord on juba olnud. No mõnes eelmises unes. Mäletan, ütlen ma ironiseerides sellepärast, et vahel meenutan ma mõnd eelmist und, vahel aga sisendan endale ja teistele (kellega unes suhtlen,) et see ON enne olnud.
Unemaailm on minu elu igapäevane osa. Vahel mõjub see kõik aga liigagi reaalsena ja nii võib päeval sassi minna, et toimunud sündmused olid siiski vaid unes.
Täna oli jälle selline veider öö, kus uned ja unede mäletamised ja päris elu omavahel täiesti sassi läksid. Ma nimelt jalutasin koju mööda tuttavat teed ja mõtlesin omaette - nüüd nad peavad mind uskuma, enam ei ole mingit unedes nähtut ja ebareaalset, imed on olemas ja tõestus kõnnib minu kõrval. Jube uhke olin veel :) Ma kõndisin unes oma isa kõrval ja uskusin, et ta on surnust üles tõusnud. Ma mitte ainult ei uskunud seda hetke, vaid mäletasin kõik neid unesid, mis ma varem oma isast näinud olin. Siis, kui ta tegelikult juba surnud oli aga mina teda elusana nägin ja sellest unest ehmunud olin. Tänane öö oligi mingi unede-une sisse minemine. Täna, oli isa mu unes aga täiesti terve. Isegi keppi polnud tal. Selline kõbus ja rõõmus, naeris millegi üle. Ma tundsin ennast ka ülimalt hästi, nautisin seda jalutuskäiku temaga ja selget pilti (uus monitor?!). Nägin sel ööl veel mitut väga erinevat und ja neid vaadates teadsin ma, et näen und ja et mu isa on elus.
Kui ma lõpuks endale tunnistasin, et see oli siiski uni, tegin enda jaoks toreda järelduse. Mõned inimesed ei kao ka siis, kui nad on maha maetud. Surnu või mõne teise minust kaugele jäänud inimese unes nägemine on lihtsalt minu viis nendega suhelda. Nad ei kao mu elust kuhugi, sest nad on mu mälus olemas. See on natuke nagu facebookis sõprade omamine. Nad on olemas, ma "näen" neid, ma suhtlen nendega aga vot kokku ei saa. Ja mulle polegi alati vaja nendega näost näkku kohtuda. Sest mulle piisab vähesest. Piisab unenäost, piisab facebookist. Ohtlik või mis? Nii on kerge ennast üldse maailmast ära lõigata.
Muidugi on selleks, et need uned ja arvutisuhtlused töötaksid, vaja reaalseid kogemusi. Kogemusi, et saaks koguda mälestusi ja neid siis hiljem edasi liigutada. Just nii, nagu minu veider fantaasiamaailm seda heaks arvab teha. Kõige rohkem armastan ma unes reisida ja õnneks teen ma seda tihti ja unes võtan ikka sõbrad ka kaasa :) No päris friigiks ma veel muutunud pole, suhtlen ka reaalses maailmas. Kahjuks palju vähem, kui ma seda sooviks. Aga üks on kindel, elu on tänu arvutitele ja raamatutele ja üldse kõigele, mis lubavad olla korraga mitmes reaalsuses, täiesti ebareaalne. Ulme ma ütlen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar