Kolmapäev, september 22, 2010

Barcelonas vol1

Olen nyyd siin, elavas ja uskumatult armsas linnas. See linnaosa, kus meie hostel asub j2tab mulje, nagu oleks me mingis pisikeses linnakeses. T2navad on kyll pikad aga nii kitsad, et k6rged majad j2tavad mulje nagu oleks pidevalt kellegi tagahoovis. Surutud myyride vahele. Meie toal on ka v2ike r6du, nii kitsuke, et sinna mahudki vaid seisma. Vastasmajadel on loomulikult ka samasugused r6dud ja seal seistes on tunne nagu saaks naabripoisile k2e ulatada, siruta end vaid veidike v2lja ja... No, olgu natuke j22b ikka puudu, nii umbes harjavarre jagu ;) Ma pole eriti sellest linnaosast kaugemale saanud ja praegu ei taha ka eriti. Kitsukesed t2navad on tihedalt t2is uskumatult armsaid poekesi, igayhel oma l6hn ja n2gu. See kaart, mille enne enda jaoks tegin, et n2ha kuidas hostelist kirikuni j6uda ei anna mitte mingit ettekujutust sellest, mida see paarsada meetrit t2nvaid tegelikult pakub. Ma olen t2iesti vaimustuses sellest k6igest ja kardan, et isegi piltidega ei suuda ma seda 6hkonda edasi anda. Juba eile saime kuulda kuidas linn pidutseb, isegi suletud akendest kostis m6nusat melu. Aga 88elu alles algab, t2nasest n2dalal6puni on siin suuremat sorti festival ja linn valmistub selleks suure hoolega. Samuti valmistuvad turistid ja no meie ka ikka. T2na on esimene kontsert, homme konkurs ja reedel v2likontsert. Jehhuu - ma olengi siin Barcelonas :)

Teisipäev, september 07, 2010

Vanad asjad purgist välja



Ma leidsin selle purgi ühe naise aknalaualt, kui teda pildistamas käisin. Ta ütles, et korjab alati mere kaldalt, reisidelt mõne sellise puupulga kaasa. Mälestuseks. Vaevalt ta mäletab milline tükike kust rannast korjatud aga mõnus ja soe tunne tekib ikkagi neid vaadates. Isegi minul oli, kuigi pole neid oma käega kogunud. Olen ikka ilusaid hetki ja tundeid endasse kogunud ja tundub, et mitte asjata. Mälestuste purgil on kaas avatud, on aeg midagi ilusat taas välja võtta ja nautida. Ja aeg uusi kauneid hetki juurde koguda :)

Laupäev, september 04, 2010

See oli ilus


Tõesti, ilus oli see päev. Ma ei tundnud mingit raskust, ainult suurt rahu. Värinat, seda küll. Iga kallistus, mille ma sain kandis edasi soojust, mis mu värinad rahustas ja seda soojust oli küllaga. Tänan kõiki, kes seda mulle kinkisid! Kummaline aga ma lihtsalt vaatasin ja kogusin endasse igat hetke sellest päevast - Madrused kirstu kandmas, auvalve, Action laulmas "Sõidulaulu" vaikus, rahu ja kõik need kallistused ja käepigistused, kabelikellade kume kõla, päike ja metsavaade suurest kabeliaknast. Ainuüksi selle kabeli metsavaate ja kellade pärast soovitaks seda soojalt kõigile, kes kunagi peaks valima, kust oma lähedast saata. Seega lõppkokkuvõttes tuli see eksitus nende kabelitega ainult kasuks. Kes teab võib olla oli paps see, kes selle kõik niimoodi ära korraldas ;) Kuulasin Naatani jutust rohkem ehk selle kõla kui sisu, lohutasin oma lapsi, vaatasin nukralt oma pisarais õde ja vanemat tütart. Ometi oli see kõik ilus. Miks ma ei nutnud? Kes seda teab... Võib olla olen ma oma hinges isaga tihedamalt seotud kui ma seda mõista suudan. Ja kuna tema hinges oli rahu, siis oli see ka minu omas. Jah, pilti ei suutnud ma eriti teha, kolm klõpsu ja kõik. Selleks olid need hetked seal kabelis liiga kallid, ei raatsinud kaamera taha pugeda. Läbi objektiivi jäi nagu midagi nägemata, kinni püüdmata. Objektiivil on ju piirangud peal, kõik ei mahu kaadrisse...
Ja nüüd panen ma selle teema lukku, sest homme on uus päev ja uus aeg, mulle ja teistele kallitele mu ümber.

Neljapäev, september 02, 2010

Halenaljakas lugu

...juhtus minuga esimesel septembril. Lülitasin ööseks isa mobiili välja, sest noh üks hull helistas iga natukese aja tagant, ei jaksanud enam temaga rääkida. Hommikul aga taipasin, et ei tea ju pin koodi. Aga telefoni oli veel vaja, paarile isa sõbrale vaja helistada, et ärasaatmise aeg ja koht teada anda. Vahepeal käisin matusebüroos, isa riideid viimas ja siis selgus, ohhooo veel üks aga palju suurem jama. Panime kinni suure kabeli aga ups kirja oli läinud väike kabel. Paha lugu, rahvast on tulemas kõvasti, lisaks veel lipukandjad ja auvalve Mereväest. Sobivaid aegu suures kabelis muidugi enam ei olnud. Mida teha? Veidi nuputamist ja kolisime kõik Metsakalmistule ümber. Nii, egas muud kui telefoni otsa. Inimesi läbi helistama, uus koht, sama aeg. Meenub taas isa telefon, seal ju kõik olulised kontaktid. Lähen EMT-i teenindusse, järjekord on hiigelpikk. Saal on pidulikke esimese klassi põnne täis, ootamas oma esimest telefoni. Aeg venib. Saan viimaks leti äärde, seletan milles asi, mul on seda vähemalt laupäevani vaja, siis on matused. Näete, kaks korda proovisin aga rohkem ei julge. Klienditeenidaja noor neiu küsib surmatunnistust, kougin selle kotist välja. Oot, aga teil pole ju number blokeeritud, ütleb ta. Nojah, ma kolmas kord ju ei proovinud. Mis koode proovisite? No 0000 ja 1111, vastan. Aga kas te 1234 ka proovisite, naeratab ta malbelt ja toksib numbrid sisse. Näete, ongi :)
Tundsin ennast tõelise lambana, olin seisnud seal oma veerand tundi, närvitsenud, isa surmatunnistus näpus. Seisnud selleks, et teada saada, need neli maagilist numbrit on 1,2,3 ja 4. Kas pole tobe?