...juhtus minuga esimesel septembril. Lülitasin ööseks isa mobiili välja, sest noh üks hull helistas iga natukese aja tagant, ei jaksanud enam temaga rääkida. Hommikul aga taipasin, et ei tea ju pin koodi. Aga telefoni oli veel vaja, paarile isa sõbrale vaja helistada, et ärasaatmise aeg ja koht teada anda. Vahepeal käisin matusebüroos, isa riideid viimas ja siis selgus, ohhooo veel üks aga palju suurem jama. Panime kinni suure kabeli aga ups kirja oli läinud väike kabel. Paha lugu, rahvast on tulemas kõvasti, lisaks veel lipukandjad ja auvalve Mereväest. Sobivaid aegu suures kabelis muidugi enam ei olnud. Mida teha? Veidi nuputamist ja kolisime kõik Metsakalmistule ümber. Nii, egas muud kui telefoni otsa. Inimesi läbi helistama, uus koht, sama aeg. Meenub taas isa telefon, seal ju kõik olulised kontaktid. Lähen EMT-i teenindusse, järjekord on hiigelpikk. Saal on pidulikke esimese klassi põnne täis, ootamas oma esimest telefoni. Aeg venib. Saan viimaks leti äärde, seletan milles asi, mul on seda vähemalt laupäevani vaja, siis on matused. Näete, kaks korda proovisin aga rohkem ei julge. Klienditeenidaja noor neiu küsib surmatunnistust, kougin selle kotist välja. Oot, aga teil pole ju number blokeeritud, ütleb ta. Nojah, ma kolmas kord ju ei proovinud. Mis koode proovisite? No 0000 ja 1111, vastan. Aga kas te 1234 ka proovisite, naeratab ta malbelt ja toksib numbrid sisse. Näete, ongi :)
Tundsin ennast tõelise lambana, olin seisnud seal oma veerand tundi, närvitsenud, isa surmatunnistus näpus. Seisnud selleks, et teada saada, need neli maagilist numbrit on 1,2,3 ja 4. Kas pole tobe?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar