Pühapäev, oktoober 31, 2021

Nädalavahetusel ikka mere äärde

 Nädalavahetus tõotas tulla vihmane või vähemalt arvas nii ilmateate rakendus mu telefonis. Norrakad aga ei tea vist Itaalia ilmast suurt midagi, sest päike paistis enamuse ajast. Tropeasse minnes ei võtnud me kaasa ujumisriideid vaid pakkisime end soojalt ja vihmakindlalt sisse. Juba teel rongijaama sai aga selgeks, et mantel ja kampsun ja pika varrukaga jakk on ülearused. Järjest kiskusin riideid seljast ja surusin kotti. Imetlesime vaateid ja ronisime algul mäest üles, siis alla mere äärde ja jälle üles. Mere ääres tegime mõnusa pikniku kaasavõetud oliivide ja teelt ostetud õllega. Ainult lõunasöögikohaga panime puusse, nii halba toitu annab otsida. Oligi kõik juba liiga ilus. Pühapäeval tegime tiiru kohalikul turul, ostsin veel oliive ja põgenesime alla randa. Seekord olime paremini varustatud ja saime ka ujumas käidud. Tropeas tundus meri olevat soojem kui siin, Nicotera Marinas. Kirjade järgi oli seal veetemp 20,9 °C. Vesi on siin helesinine läbipaistev aga tulisoolane. Võtab naha kergelt kipitama. Korra merre saanud, siis välja tulla enam ei raatsi. Imeline! Kodurannas (Nicotera Marinas) tuli meie juurde üks väike must koerake ja istus meiega seni kuni end äraminekule sättisime. Eks ta lootis meie laualt veidi ampsu saada. Sai ka, ega me kadedad olnud. Veidi jätsime ka kassidele, kes meid poolel teel koju ootasid. Kassid on siin kuidagi väikesed  Tundub nagu elaksid siin ainult kassipojad, on sellised beebikassi mõõtu teised. Vihma igatahes ei tulnud ja saime nautida mõnusat nädalavahetust. Väike väsimus on sees aga tunne on ikka ütlemata hea. Ehh, sügis Itaalias on nagu Eesti suvi.

Tropea tänavavaade

Tropea vaade merele ja Santa Maria dell'Sola  kloostrile 

Tropea vaated merele


Tropea linnamüür

Tropea kõige kuulsam klooster paistab seal mäe otsas


Teel




Meie igapäevast oliivi ehk piknikule kaasa

Need kassid on juba tuttavad, sest jäävad meie teele mere äärde minnes

Kui sügisel merre lähed, siis tuleb üks selfie ikka ka teha ;)

Meie kõrvale on sättinud end magama kohalik koerake

Neljapäev, oktoober 28, 2021

Politure, kui-vaa-maa, paper, capisco!!

 


Maurizio õpetab, kuidas valmistada peitsi

Täna saime oma puhtaks kraabitud ja lihvitud toolid peitsiga katta. Maurizio õpetas meid kuidas ja mida teha. Lõbusaks teeb asja see, et me suhtleme korraga kolmes keeles: eesti-itaalia-inglise. Maurizio jagab tööülesandeid näiteks nii: Politure, kui-vaa-maa, paper, capisco! Tõlkes siis: laki üle, lase kuivada, siis vahelihv, kas said aru? Töökoja seinal on väljaprinditud leht eesti-itaalia keeles, kus kirjas põhilised terminid, mida meil vaja võiks minna. Ja neid lisame me ise juurde. Google translate on üks põhilisi töövahendeid suhtlemisel. Ja kuna google meelest on nii itaalia kui eesti keel ikka veidi imelikud, siis otsetõlkega saab pidevalt nalja. Mõtled üht aga saad hoopis midagi muud. Lihtne näide: meil oli puudus pintsiltest. Google´i abil tõlkides sain esimesena itaalia keelse sõna spazola. Kui aga see panna pildiotsingusse, tulevad ette juukseharjad. Õige sõna on hoopis penello. Pintsleid me täna ei saanudki, sest pood, kus neid müüakse oli täna leina tõttu suletud :( 
Töökoja hoov on minu jaoks tõeline imedemaa. Täna avastasime, et lisaks mainitud mandariinidele kasvavad siin veel hurmaad. Praegu täisküpsed, sellised läbikumavad ja mesimagusad. Kas pole imeline!

Aleksei ja hurmaad
  Mandariinipuu all elavad kanad, sellised tavalised kirjud kanad. Nägin täna, kuidas kanad kaklesid ühe  punase kapsa lehetüki pärast. Valget kapsast oli muide ka. Üks kana oli selle lehetükikese endale saanud ja sõi rahulikult. Teised nägid ja tahtsid ka. Kana ajas tiivad laiali, võttis lehe noka vahele ja tatsas eemale. Teised sabas järele. Punase kapsalehe omanik vehkis nokaga, haaras oma lehetüki ja püüdis kamraadidest lahti saada aga nood tulid ta kannul. Igatahes oli tal tükk tegu, et oma lehekesega maiustada. Maurizio tõi ühe kana korraks ka töökotta, pidavat teine üks ulakas tüüp olema. Nagu tüütu kutsikas, kui ma tast õigest aru sain. Aga nii armas, sobiks lemmikuks küll :)

Minu uus lemmikloom


Kolmapäev, oktoober 27, 2021

Päev täis päikest

 Täna hommikul enne tööle asumist tegime jalutuskäigu oma kodust veidi kõrgemale mäe otsa, et uurida lähemalt Chiesa Della Madonna kirikut. Kirikuhooned olid osaliselt varemes aga vaade sealt alla linnale lihtsalt võrratu. Päev oli päikest täis ja nii soe nagu üks korralik suvepäev koduses Eestis. Nende jaoks on sügis käes. Tööle sättisingi end aina õhemaid hilpe otsides. Aga õhtul koju tulles tundsin, et ainult T-särgist ei piisanud.
Maurizio töökoda, kus me täna lõpuks käe valgeks saime, asub linna servas. Mäe nõlval, mis on täis oliivipuid. Tema õues kasvavad lisaks ka mandariinid, pomelod, granaatõunad ja muidugi viinamarjad. Garaaži katus või siis auto parkimise varjualune on viinamarjaväätidega põimitud, samuti naabrite vaheline aed. Luba on kõike, mis isutab suhu pista, viinamarju ja mandariine siis. Töödega sai ka lõpuks algust tehtud. Väga lihtsad ülesanded saime, veidi lihvimist ja tappide kinni liimimist. Õhtuks olime parajalt rammestunud, kuid mitte tööst. Eks see mäest üles-alla sõtkumine, päike, värske õhk ja väike vein teevad oma töö. Ilmselt saame selle ajaga endale väga trimmis sääred, sest mingit ühistransporti siin pole. Meie 
aga tahame pidevalt ringi käia. Ikka alla mere äärde ja siis linnas ringi kolada, sest uudistamist jagub siin küllaga.

Nicotera kõige kõrgem vaateplatvorm Chiesa Madonna juurest

Vaade Nicoterale ülalt alla

Vaade Chiesa Della Madonna Della Scala´le

Mäest alla kodu poole

Toolipõhja välja saagimine Maurizio töökojas

Maurizio töökoja hoovis kasvavad mandariinid, granaatõunad ja pomelod

Logistan toolijalgu, et neile liimi vahele panna


Ja veel üks vaade alt üles Nicoterale poolel teel Nicotera Marinasse

Kangekaelse teekond

 Ilus elu siin Itaalia väikeses külakeses sai täna korralikult käima lükatud. Sõit siia kestis ikka tüütult kaua. Startisin kodust esmaspäeva varahommikul 4.10, Frankfurdis maandusime veidi peale kaheksat (meil oli juba üheksa siis). Frankfurt oli mattunud korraliku udupilve sisse.

Vaade Frankfurdi lennujaama aknast

Uut lendu oodates saime osa ka narkokoera treeningust. Õppetöö käis ikka päris inimeste vahel, selles õiges keskkonnas.

Narkokoera treening

Rooma jõudsime kolme paiku. Algselt oli plaan minna ka linna vaatama aga paraku sattusime pagasi uuele lennule saatmisega ummikusse. Iga kord kui küsisime väideti, et pagasit ei saa enne õhtut ära anda. Proovisime leida pagasihoidu, mis osutus parajaks pähkliks. Meid jooksutati ühes terminalist teise ja kui lõpuks õige koha leidsime võtsid hinnad lihtsalt jalust. Mõnes meis oli aga säilinud naiivne optimist ja umbes neljandat korda proovisime pagasit lennukisse sokutada. Ja see õnnestuski! Kell oli selleks ajaks aga julmalt kiiresti edasi kihutanud ja mõistsime, et Rooma linn jääb meil seekord vallutamata. Tiirutasime lennujaama ümbruses ringi ja imetlesime parklate vahelist haljasala.

Harilik maasikapuu Rooma lennujaama parklas

 Lamaziasse saabusime peale 11 öösel ja oma uude koju alles kella ühe paiku (Tallinnas oli siis kell juba kaks öösel). Magama ei suutnud kohe jääda, pakkisime asju lahti ja käisime ahhetades toast tuppa. Hommikul seitsme ajal oli mu keha veel raske kui kivi ja silmad väsinud aga meel nii erk, et ajasin end voodist välja. Nüüd, valges nägin ikka uskumatult ilusat vaadet. Puhus tugev tuul aga õhk oli soe. Olengi Itaalias! Kas tõesti!

Vaade rõdult

Link videoga meie korterist:

https://photos.app.goo.gl/geZLF3sE5YCdAx3C7

Päev oli nii lummav ja igal hetkel ahhetama panev, et seda on võimatu kirjeldada. See tunne, kui tahad igal nurgal peatuda ja seda nähtut endasse ahmida, talletada ja jagada ning sa tead, et seda kõike on lihtsalt liiga palju aga ikkagi peatud, pildistad, ohkad õndsalt ja naudid. Ja see oli alles esimene päev!

Poolel teel mäest alla mere äärde

Restaureerimist vajav tool koos vaatega

Vaade alt mere äärest üles Nicoterale

Vaade restorani terrassilt, seal taga paistab Sitsiilia





Reede, oktoober 22, 2021

Unistused saavad peagi teoks

Minu vanavara huvi on tänasest jõudnud uuele tasemele. Vähe sellest, et ma antiikset mööblit restaureerin ja uhkelt teise ringi riideid kannan, ostsin täna endale ka vintage kohvri, ühe nunnu punase Samsonite. Oleks küll soovinud üht veel nunnumat helesinist aga sellel olid rattad katki, tuleb ennast punase lainele häälestada. Kohver ise on  juba minu jaoks eriline teema, ma pole ka kunagi kohvriga reisinud, pole nagu õige mu jaoks. Asju pakkima asudes olingi kindel, et lähen seljakotiga, sest seljakott mul on aga kohvrit ju polnud. Seljakotti kapi otsast alla võttes oli aga selge, et mu asjad lihtsalt ei mahu ära. Plaanisin ju omatehtud veini kaasa võtta, kingituseks. Ja mu soe sinine hommikumantel peab ka ära mahtuma! Tööriided, peitlid, kingad... Nimekiri on üsna pikk.
Ahh, et kuhu ma reisin? Võiks öelda, et täitumas on üks mu suuri unistusi. Saan võimaluse elada mõnda aega võõrsil, ennast proovile panna hoopis teises keskkonnas. Teha tööd ja õppida Itaalias. Jah, nüüd see lõpuks ometi juhtub! Tänu Erasmus pluss õpirändele. Juba esmaspäeval võtan oma punase kohvri ja istun lennukisse. Täpsemalt ootab mind ees kolm lendu. Tallinnast Frankfurti, edasi Rooma ja siis Lameziasse. Sealt sõidame edasi juba autoga, kuniks jõuame Nicoterasse, kusagile sinna Itaalia saapaninale. Sellesse pisikesse Itaalia külakesse jään ma lausa kuueks nädalaks. Teen tööd mööblirestauraatori õpipoisina ehk teisisõnu lähen praktikale. 
Olen ärevil ja elevil, veidike väsinud, sest enne sõitu tuli nii palju asju ette ära teha. Mu rokokoo diivaniga on ikka väga palju tööd, enne kui see ilmet hakkab võtma. Itaaliast tagasi tulles oleme kursusega juba polstriõpingutel. Kõikide tööde tegemiseks, mis veel karkassiga teha vaja, tuleb tunniplaani väliselt eraldi aeg kokku leppida. No küllap ma jõuan ikka selle diivani valmi teha :) 
Täna aga puhkan, joon veel kodust rabarberi-pihlakaveini. Kuulan kuidas vihm vastu aknalauda peksab ja unistan oma uuest elust veidi soojemas kliimas, mägisemal maal ja sinisema mere ääres...