Lahkumisavaldus kirjutatakse punasega

Täna viskasid mu une otseülekandes lahkumisavalduse lauale mitmed tuntud ajakirjanikud. Filmilindile jäid tühjad lauad ja nendel paberilehed, millele (punase!) vildikaga kirjutatud: Nimi ja lahkus töölt päevapealt! Tegemist oli poliitilise avaldusega. Noogutasin mõttes nendega kaasa, õigesti tegite! Tubli! Nii peabki vastu astuma ebaõiglusele. (Kusagil kuklas oli olemas teadmine miks see õige samm oli aga lahti seletada ei oska.)
Kaamera liikus mööda pooltühja ruumi. Mõne laua taha oli siiski inimene alles jäänud aga neid polnud palju. Siis jõudis ringkäik ruumi sellesse otsa, kus istusid fotograafid. Korraga olin ise kaameramees (või naine) ja mulle vaatasid rõõmsalt otsa Erik Prozes, Rauno Volmar, Tiit Blaat ning Marko Mumm. Rahulikult, enesekindlalt. Ilma soovita lahkuda. Ma vist ahhetasin ja uurisin neilt, et miks teie siis ei lähe, kõik teised ju... Erik naeratas enesekindlalt ja teatas: "Meie töö on jälgida, mitte sõnu teha, keegi peab lehte ka tegema!"
Vot selline uni täna öösel. Sai vist õhtul uudiseid vaadatud :)

Ja lisaks vaatasin Facebookist Eriku suurepärast tabamust Elmar Vaherist. See pilk lihtsalt on nii läbitungiv, et pelgalt pilti vaadates ajad endalgi selja sirgu ja kipud au andma. Hommikuses lehes kaader teistpidi cropitud, mulle meeldib see siin rohkem :)

 P.S. Aga poisid, teie koos ühes toimetuses? Põnev!

Sain kätte selgeltnägija sertifikaadi

Unenäod on minu jaoks maailm täis seiklusi, põnevaid paiku ja imelisi vaateid ning võimalust kohtuda inimestega, kes on meie hulgast lahkunud või keda muidu näed harva. Ja kuna uned on mul erakordselt selged ning detailirohked, siis ajan vahel segamini, et oli see nüüd unes või ilmsi.
Mõni päev tagasi oli üks selline tore ja küsimusi tekitav uni: Olen kusagil reisil,  kohmitsen oma kapi kallal, et välja minna. Tuppa tuleb üks selgeltnägija, guru paljude jaoks. Ma olen teda pildistanud, tunnen ja tean teda. Seega ma ei imesta, et ta joonelt minu juurde tuleb, lai naeratus näol. Vahetame viisakusi, siis surub ta mul kätt, kuidagi pidulikult ja ulatab mulle mingi uhke dokumendi. Uhke selles mõttes, et paber on tugev, struktuurne, tekstid uhkeldavate fontidega, hästi kujundatud ja lisaks sellised kuldsed reljeefsed pressitud templid lehe alumises servas.  Allkirjad  näikse olevat kirjutatud sulega, näevad kuidagi galligraafilised välja. Tegemist on selgeltnägijate tunnistusega, sertifikaat selle kohta, et olen nüüd ametlikult läbinud kõik katsed ja olen võetud nö sumfti.
Maigutan suud. Meenub, et tõesti olen hiljuti mingeid eksameid teinud. Guru soovitab paberi ära peita, mingi teema sellega. Ma tean ja ei tea ka, punastan. Sosistame, voldin paberi kokku ja peidan pesu vahele. Mõte, et nüüd olen siis ametlikult selgeltnägija tekitab mus ebamugavust ja vähemalt esialgu ei taha ma sellest teistele midagi rääkida. Las olla mu väike saladus.
Edasi lähen õue ja seal jooksevad ringi karupojad. Müdistavad vahvalt edasi-tagasi. Keegi ütleb, et püüa karupoega paitada, see toob õnne. Püüan aga loom libiseb must kiirelt mööda ja saan vaid näpuotstega ta karva silitada. Võimalik, et sellest piisas. Vaidlen enesega, ma pole ju ebausklik ja taas meenub see sertifikaat, mille äsja olen saanud. Ajus toimub nagu plahvatus, suur segadus. Mõte ei suuda enam kaasa minna. Ärkan.
Täna oli aga selline uneke: Istun linnas ja vestlen ühe sõbraga, ajakirjanikust sõber. Kuju on võõras aga ma "tunnen" teda hästi. Kord meenutab üht, siis teist-kolmandat. Aju on ilmselt mitmest tuttavast ajakirjanikust  ühe kokku klopsinud. Korraga näeme, et kadunud Jüri Aarma jalutab raamatut lugedes. Või õigem oleks öelda - liugleb. Sest ta küll liigub aga nagu oleks teda relssidel liigutatud. Aeglaselt ja ilma ühegi kõikumise värinata. Veider, mõtlen ma, tavaliselt näen unes surnud inimesi aga nüüd nii kohe päriselt?! Mu sõber Aarmat ei märka ja jätkab juttu teemal, kuidas talle ükskord keset ööd võõras mees koju sisse marssis ja mis äge pidu selle peale lahti läks. Aarma tõstab pilgu raamatust ja sekkub: "See juhtus ju minuga, mulle tuli võõras külla ja läks peoks!"  Mu nimetu sõber on häiritud ja hakkab ebalevalt vastu vaidlema. Aarma naerab ta välja: "Sina! Kes sinusugust usub, vaata nüüd ennast, selline ontlik nagu sa oled. Minuga juhtuvad sellised lood. Minuga!" Ta jätkab oma meenutusi nagu oleks mingis telesaates. Vaatab kujuteldavasse kaamerasse ja lisab oma juttu täpsustavaid ja pikantseid detaile. Vaatame sõbraga seda nagu telekast. Sõber lööb käega ega ürita enam vastu vaielda. Siis korraga hakkan ma mõtlema. Aarma on ju surnud?! Kuidas ta siis nüüd seal räägib. See on ju värske saade, tänased uudised. Küsin sõbra käest, et kuule mis värk on? Kuidas ta seal olla saab?
"Post-production, post-production..." vastab sõber raugel häälel

Ma pole turist, ma elan siin

Tänaöine unenägu tõi korraga meelde nii palju vahvaid mälestusi.

Vabaduse väljakule jõudes olin sattunud paadiralli finišisse. Minu unemaailmas on see muide traditsiooniline kevadüritus. Tavaliselt võtan ma sellest ka ise osa, seekord mitte. Veidral kombel polnud ka väga kahju, ainult ülevoolav rõõm teiste innust. Seda on vahel raske teistele seletada, et mis moodi saan ma nautida massiüritusi. See on ju kari?! Mulle on see teiste rõõm ja õhin lihtsalt nii nakkav, et suunurgad kerkivad iseenesest ja jalad hakkavad hüplema ja “tahaks lennata” tunne on valdav. Unes alati, elus tihti. Seekord siis vaatasin seda paatide, süstade, kanuude sebimist ja juubeldasin. Kurb, et ise ei saa aga ikka tore. Jõgi muide voolab mööda Roosikrantsi, keerab siis Kaarli puiesteele ja jõuab (loomulikult) Tartu välja. Meenusid kõik need korrad, mil ma ise osalesin, sõbrad ja seiklused, oeh kui ilus ja põnev see oli.

Vaatasin mõnda aega sillal seistes seda askeldamist ja rõõmsat sekeldamist, edasi liikudes märkasin, et uus jalakäijate tunnel on avatud. Ehk siis jälle, tüüpiline unedele - mul on juba olemas see  teadmine, seekord siis teadmine, et tunnel on uus ja ma pole seal veel käinud. Isegi ajakirjanukuna mitte :P Tunneli kohale, kahe sissekäigu vahele on ennast mahutanud väike välikohvik. Treppi pole veel paigaldatud aga see tuleb kõigest paari astmega seega pole mul sinna ronimisega raskusi. Sõbralik teenindaja nähes, et olen üle ukse roninud (madal paks ja liivpritsiga kaunistatud klaasist uks) soovitab tunneli kasutamiseks see aktiveerida. “Tallinlane?”, küsib ta rohkem moe pärast, sest mu näkku on see kohaliku teadmine - meie uus tunnel ja õhin - lõpuks ometi avatud, suurelt kirjutatud.
 ”Jaa!”, vastan uhkelt.
”Puudutage siis peoga ust! Te ronisite enne sellest üle.” Puudutan, klaas mu peo all hakkab helendama ja uks avaneb. Ilus, mõtlen ma.
Tütarlaps pakub mulle klaasist purki, väga retro, kaks eurot. “Milleks”, imestan ma. Tunnelist saab iga üks klaasitäie värskat, tahad rohkem, koju kaasa võid saada purgitäie. Tänan, ei. Seekord jätan vahele.

Nojah, tunnelisse ei jõudnud, äratus. Aga meelde tuli hoopis aegu tagasi päriselu samas kohas. Roosikrantsi nurga peal Tallinna panka polnud veel ehitatud, vundamendi auk vist juba oli. On volbriöö, tudengipäevad ja meie Alpiklubiga seintel rippumas ja üksteist sikutamas. Mul  oli seljas must ülikond, valge särk, käes tõrvik. Poisid hoidsid mind seal rippumas ja mina avasin õigel ajal tõrviku. Saime selle töö (mis töö, puhas rõõm!) eest tasu ja seda patakas rublades. Minumeelest olid enamus ühesed aga võin ka eksida. Rublad, appikene, millal see veel oli! Pärast läksime Pedasse neid rublasid sirgeks lööma, pidu, pidu... 
Väga eredalt on aga meeles need emotsioonid seal väljaku ääres, mingi ühtsuse ja kuhugi kuuluvuse soe tunne ja kohaliku üleolev uhkus (elasin Roosikrantsi tänava teises otsas). Need kaks - see ammune ja tänaöine olid väga sarnased. Tõeline deja vu. Küllap see tunnel ikka üks ajamasin on, järgmine kord siis vaatan, mis seal sees veel juhtuma hakkab... 

Selguse huvides olgu öeldud, et see uni on siiski juba paari nädala vanune. Lihtsalt ei hakanud ümber toimetama, emotsiooni panin kohe kirja aga siia ei jõudnud tõsta veel. Liiati kõlab tänaöine oluliselt paremini, kui kahe nädala tagune :)

Tikka masala Süda tänava kvartalis

Usutavasti peegeldavad unenäod mingil moel meie mõtteid, hirme ja unistusi. Minu tänane unenägu oli täis unistusi :)
Esmalt - tagasi lapsepõlvekodus Pärnu mnt ja Roosikrantsi nurga peal. Olin seda korralikult tuuninud. Mingi eendi ehitanud, aken otse ja lisaks veel külje peale. Tänava nägemiseks ei pidanud ennast enam peadpidi aknast välja upitama. Aken oli põrandani välja ja ma vedelesin sealsamas maas, vahtisin mööduvaid autosid, linnasiluetti ja Süda tänava kvartali katuseid.
Muidugi on mu unistuste linnaosa tegelikusest teisem. Süda, Tatari, Sakala ja need teised tänavad. See armas puumajade rajoon on oluliselt suurem ja põnevam. Seal on ohtralt hoove, kummalist arhitektuuri, parke, tänavad on käänulised ja alluvad mingile veidrale loogikale. Võõral on seal lihtne eksida. Mul on need kohad aga selged, sest käin seal unedes tihti. Vahel on mul seal isegi väike ateljee. Ja kõige ilusam on see, et koledat Liivalaia tänavat ei tulegi. Selle asemel on meri, vahel ka mets või mõlemad.
No vot, vaatan siis seda kvartalit ja tekib soov kolama minna. Peagi jalutan juba tuttavas kohas ja otsin seda uut hoovikohvikut. Leian selle pea kohe, kui mõte mu peas tekib.
Hoov on imeline, müüride külge on ehitatud väikesed orvad, et iga seltskond saaks veidi privaatsust. Samas on melu ja õhkkond nagu ühes korralikus tänavakohvikus, kus lastakse häälel kõlada ja tuntakse ennast vabamalt, kui mistahes ruumis. Ühes seltskonnas istuvad kaukaaslased ja keegi uhke punamusta kostüümiga mees ütleb toosti. (See on ilmselge mõjutus eilselt R2 Aastahitti peolt, pildistasin unelmate bändi, vaata SalSalleri kostüümi ja teiste "relvasid")
Keset õue on lett, maiustusi pilguga süües märkan, et aniisi koogikesed on alla hinnatud aga need mind kahjuks ei huvita. Olen siin Tikka masala pärast. Ma tunnen selle maitset juba suus ja mõmisen etteruttavalt. Mul on veidi kahju poisist, kes selles perefirmas tööd teha rügab ja mõtlen, et kas ta suvel ikka sõpradega randa ja mängima saab.
Hoovis vabu kohti ei ole aga lootus on pääseda rõdule, seal on väiksemad lauad. Vaatan üles, suu jookseb vett ja püüan aru saada, kas on mõni vaba tool või mitte. Peas ainult üks mõte, mmmm...
Unenägudega on see tobe asi, et nad kipuvad kõige magusama koha peal katkema. Nii ka täna. Unelmate kohvikust välja kukkununa ma siiski silmi ei avanud, vaid kujutasin endale ette täiusliku Tikka masalat, kanatükke kuldses ja kreemjas kastmes. Pidin selle nüüd ise tegema. Limpsisin kastet valmistades näppe, mmm super, tundsin kõiki neid imelisi lõhnasid ja oleks nagu kõhu täis saanud. Ärgata ei raatsinud. Maitse tahtis nautimist.
Veider on see, et ma pole Tikka masalat kunagi söönud, mitte kunagi! Ilmselgelt pean ma selle roa nüüd ära proovima ja loodan väga, et see ei valmista pettumust. Sest ootused on meeletud :)
P.S. Minu kujutluses oli koostises kookospiim aga paraku retsept nii ei arva, seega olen juba praegu natuke pettunud. Aga isu on ikka alles ja äkki peaks uue retsepti
tegema, kookospiimaga :)

Võimatud trepid

Üks mu unenägudes korduvaid teemasid on võimatud trepid. Need on kord ohtlikud, alpinisti või ahvi oskusi nõudvad, sürrealistlikud, viivad eiteakuhu jne jne. Eiteakuhu viivad trepid on eriti veidrad. Näed küll, et on trepp aga seda mööda saab ainult üles aga alla ei saa või on vastupidi. Ei ole liikuv trepp, lihtsalt nii ongi, et saab ühes suunas liikuda. Seletada võimatu :) Sürrealistlikud trepid olid mu unes ka täna. Käisin vaatams üht ilusat korterit, mille peale hammas ei hakanud aga tegin näo, nagu saaks ma seda endale lubada. Ära minnes oli ees trepp, mis koosnes läbisegi visatud trepi elementidest, enamik hõljus õhus. Selline veidrus mind ei ehmatanud, ohkasin vaid, et jälle peab vaeva nägema. Mõistatama, mis käib üles, mis alla - no et kogemata alla mineku asemel lakke ei roniks. Enne minekut märkasin aga trepikojas hoone turvameest. Näitasin näpuga trepile ja küsisin, et kas siit ikka saab alla. Ta heitis pilgu trepile ja vastas: "Nojah, jälle on gravitatsioon maas, üks hetk." Tõlgituna tähendas see, et turvasüsteem on katki ja ta lülitab kohe trepi tööasendisse. Pole paha mõte, võti mis loob trepi. Varas või kutsumata võõras turnib nagu ahv kui kohale tahab jõuda :)
Igatahes rõõmustasin, sest nüüd on selge mida peale hakata unes nende veidrate treppidega. Tuleb lihtsalt leida nupp, kang või turvamees, mis (kes) trepi õigesse asendisse laadiks ja ongi korras. Edaspidi on minu trepimured murtud. Peaks teistelegi õpetama, seda ja muid tarkusi, kuidas unedes hakkama saada. Lastele ma räägin ju ja neil on sellest abi olnud. Et siis tuleb kirjutada mingit laadi tõlkeraamat, inspireerituna ühest hiljuti loetud ulmekast, "Pöidlaküüdi teejuht unenägemisse."

Hulaa-ha-haaa

Naljakad unenäod toovad veel järgmisel õhtulgi pisara silma. Rääkisin Kirkele seda unenägu, ta naeris ja palus, räägi veel, räägi veel! Ma siis jutustan siin ka. Kahjuks ilma häält muutmata aga noh, võtke kujutlusvõime appi :) Ja teemaks unede juhtimine, mis seekord nii hästi välja ei tulnud, kui tavaliselt.

Sõitsin lennukis ja teadsin kindlalt, et kohe toimub suur plahvatus. Maailmalõpu vääriline. Nagu ühes õudusunes ikka, siis võtsin kogu oma veenmisjõu kokku ja sisendasin endale, et midagi ei juhtu. Meie pääseme. Ma olin oma undejuhtimise võimes nii kindel, et korrutasin seda ka kõigile lennukis olevatele: "Ärge kartke, meiega ei juhtu midagi!" Mõne aja pärast käiski plahvatus, ümberringi sähvatas ja kõik läks erevalgeks...
Uus unepilt viis mind väikesele idüllilisele saarele. Me olime pääsenud ja maailmalõpu üle elanud. Uues maailmas uued seadused ja mind oli seal mingiks teadjanaiseks või pealikuks ülendatud. Istusin madalas maamajas lahtise akna all. Korraga avanes uks ja seal seisid jubedad mustade gorillanägudega mehed. mingid suured hõlstid ümber ja pikad nuiad käes. Mõte oli neil selge, mind tuleb maha lüüa.
Taaskord mõtlesin põgenemisplaane välja ja sisenduse abil tekkis mu jalge alla luuk, mis viis maa-alusesse käiku. Ometi ei kasutanud ma seda. Mulle tundus, et kui ma kohe sinna käiku ronin, siis tulevad gorillad  mulle järele ja siis saavad nad kätte nii minu kui teised, kes parajasti seda mööda põgenevad. Oli vaja midagi kavalamat, kui arutu jooksmine. Vahtisin rahutult aknast välja ja otsustasin kasutada oma "salarelva". Eneselegi ootamatult aga väga enesekindlalt panin peo suu juurde ja hõikasin midagi sarnast - hulaa-ha-haaa. No tõesti, see kõlas imekaunilt  ;) Vee pealt vastas peagi sama tooniga aga veidi täiendatud hulaa-haa-huu-la-la. Kordasin hüüdu ja peagi nägin, kuidas meie poole liikusid sajad purjekad. Rahunenult keerasin ennast toa poole. Poolest kerest saati olin juba augus ja naeratasin malbelt gorilladele uksel. Ootasin veidi ja arvestusega, et abivägi on kohale jõudunud pöördusin taas akna poole.
Akna all mu päästjad seisidki. Umbes kakskümmned helesinist mänguelevanti. Sellised karvased, pehmed ja nunnud. Sisendasin endale, et just seda ma vajasingi ja tõstsin elevandid aknalauale ja kapile enda kõrval. Liigutasin nende päid ja rääkisin nende eest sellise piuksuva ja tobeda ninahäälega: "Ärge puutuge teda!", "Me teeme teile tuupi!", "Aga te veel saate!"
Unenäo muutmise võimes nii kindel ootasin endiselt, et osa elevante on siiski suured ja tulevad kohe, kohe gorillade selja taha. Mõtte jõul, mõtte jõul, kõik on võimalik. No ei suutnud, ärkasin naerdes ülesse. Nii absurdset võitlust oma sisendusvõimega pole ma veel varem pidanud :)

Oh te mu sinised elevandid, tulge mu unesse tagasi aga gorillad, teie ärge tulge!

Kui reaalne on mõte?

Peaks vist mainima, et kõiges on süüdi minu segane fantaasia. Mul on ju tore aga olen märganud, et enamus inimesi peab seda veidraks. Jutt on unenägemisest ja mitte ainult.
 Ma näen und igal öösel, mitut erinevat öö jooksul ja kõik need on minu jaoks täiesti reaalsed. Vahel ma "mäletan" unes, et mingi olukord on juba olnud. No mõnes eelmises unes. Mäletan, ütlen ma ironiseerides sellepärast, et vahel meenutan ma mõnd eelmist und, vahel aga sisendan endale ja teistele (kellega unes suhtlen,) et see ON enne olnud.
Unemaailm on minu elu igapäevane osa. Vahel mõjub see kõik aga liigagi reaalsena ja nii võib päeval sassi minna, et toimunud sündmused olid siiski vaid unes.
Täna oli jälle selline veider öö, kus uned ja unede mäletamised ja päris elu omavahel täiesti sassi läksid. Ma nimelt jalutasin koju mööda tuttavat teed ja mõtlesin omaette - nüüd nad peavad mind uskuma, enam ei ole mingit unedes nähtut ja ebareaalset, imed on olemas ja tõestus kõnnib minu kõrval. Jube uhke olin veel :) Ma kõndisin unes oma isa kõrval ja uskusin, et ta on surnust üles tõusnud. Ma mitte ainult ei uskunud seda hetke, vaid mäletasin kõik neid unesid, mis ma varem oma isast näinud olin. Siis, kui ta tegelikult juba surnud oli aga mina teda elusana nägin ja sellest unest ehmunud olin. Tänane öö oligi mingi unede-une sisse minemine. Täna, oli isa mu unes aga täiesti terve. Isegi keppi polnud tal. Selline kõbus ja rõõmus, naeris millegi üle. Ma tundsin ennast ka ülimalt hästi, nautisin seda jalutuskäiku temaga ja selget pilti (uus monitor?!). Nägin sel ööl veel mitut väga erinevat und ja neid vaadates teadsin ma, et näen und ja et mu isa on elus.
Kui ma lõpuks endale tunnistasin, et see oli siiski uni, tegin enda jaoks toreda järelduse. Mõned inimesed ei kao ka siis, kui nad on maha maetud. Surnu või mõne teise minust kaugele jäänud inimese unes nägemine on lihtsalt minu viis nendega suhelda. Nad ei kao mu elust kuhugi, sest nad on mu mälus olemas. See on natuke nagu facebookis sõprade omamine. Nad on olemas, ma "näen" neid, ma suhtlen nendega aga vot kokku ei saa. Ja mulle polegi alati vaja nendega näost näkku kohtuda. Sest mulle piisab vähesest. Piisab unenäost, piisab facebookist. Ohtlik või mis? Nii on kerge ennast üldse maailmast ära lõigata.
Muidugi on selleks, et need uned ja arvutisuhtlused töötaksid, vaja reaalseid kogemusi. Kogemusi, et saaks koguda mälestusi ja neid siis hiljem edasi liigutada. Just nii, nagu minu veider fantaasiamaailm seda heaks arvab teha. Kõige rohkem armastan ma unes reisida ja õnneks teen ma seda tihti ja unes võtan ikka sõbrad ka kaasa :) No päris friigiks ma veel muutunud pole, suhtlen ka reaalses maailmas. Kahjuks palju vähem, kui ma seda sooviks. Aga üks on kindel, elu on tänu arvutitele ja raamatutele ja üldse kõigele, mis lubavad olla korraga mitmes reaalsuses, täiesti ebareaalne. Ulme ma ütlen!

Munast koorus tiigripoju

Tiigriaasta alguse puhul sobib hästi meenutada üht ammunähtud unenägu, mille tähendust või tähtsusetust pole ma enda jaoks veel lahti seletanud.

Kõnnin hõredas metsas, puud on siin veidralt peened nagu käsivarred aga nii pikad, et lõppu ei paista. Päike paistab madalalt ja pikad varjud muudavad selle metsa triibuliseks. Mingit muru ega sammalt siin pole, vaid pehme ja soe liiv. Päike paistab silma ja kohe ei märkagi ma mulle vastu jalutavat jaanalindu. Ta jalad on ka ülipikad ja mul on raskusi tema vaatamisega, pea kuklas, vastu päikest polegi see nii lihtne. Järsku virutab jaanalind minu poole muna, nagu tahaks palli mängida. Jään hetkeks kõhklema - kas peaksin selle kinni püüdma või tagasi söötma. Virutan siiski jalaga nagu mängiks me jalkat. Jaanalind aga läheb minema ja pall, sorry muna ikka, lendab vastu puud. Käib raksatus ja muna puruneb. Oigan ehmatusest, mis ma nüüd tegin. Ma isegi tunnen kuidas ma punastan, veri valgub pähe. Astun muna juurde ja märkan, et seal sees liigutab keegi. Kummardun selle kohale ja leian sealt imearmsa tiigripoja, on teine ennast nii mõnusasti rulli keeranud, armas kohe :) Võtan loomakese sülle ja miskipärast tõstan ta oma rinnale. Ma sisendan endale, et mul ju piima on. Tiiger hakkab imema ja korraga hakkab mul hirm aga kui ta hammustab? Krrrr...

Ärkan enne, kui kiskja midagi üritab ja juurdlen, kas jaanalind tahtiski, et ma selle defektiga muna endale võtaks, miks ta ikkagi muna minu poole lõi, miks ära läks ja veel sada küsimust. Sellest unest on vist juba 7-8 aastat aga näe, meelest ei lähe.

Ämbritäis vett kraesse

Vanalinna korter ja kaks valget kääbuspuudlit. Üks pääseb uksest välja. Tuleb koerte perenaine ja viib ka teise koerakese jalutama. Mõne aja pärast saabub daameke tagasi ja uurib, et kus on küll tema teine koerake (see, kes enne plehku pani.) No see läks juba varem välja, vastan. Daame: "Ahsoo, tunduski kuidagi tuttav. Ma kallasin talle ämbritäie vett peale, tikkus meile liiga lähedale."
Ja ma kujutan nii selgesti ette, kuidas seal, talvisel tänaval seisab läbimärg kääbuspuudel. Ta on veel valgem kui enne, või isegi läbipaistev jäätunud kuju, seisab seal ja ootab millal perenaine ta ära tunneb ja tuppa tassib. Kust paganat see proua aga keset Harju tänavat ämbritäie vett sai, see jääb arusaamatuks?
Jajjaaa, see on vaid uni - eilne jaburdus. Aga see läheb edasi...
Kõnnin sellest majast välja ja märkan mingit tellinguid meenutavat monstrumi. Ronin selle otsa, seal on palju rahvast juba enne mind. Kõigi pilgud on suunatud katusele. Ja mis ma näen, Pegasuse katus on täis kaste ja valgeid pakke, hulgaliselt inimesi ja jalgrattureid, koos ratastega mõistagi!? Üks kolleeg ronib trepist üles, üritan tema käest teada saada, mis toimub. Saan vastuseks ainult pahase pilgu, nagu oleks ma mingi magusa saladuse jälile jõudnud. Ta vaatab kurvalt Raekoja poole, seal korjatakse kaste kokku ja peagi on katus tühi. "Nähh, hiljaks jäime," toriseb kolleeg "tavaliselt käin seal esimesena" ja kiirustab minema...

Terve see nädal, alates Londonist, on olnud veidi hullumeelne. Nagu märulifilmis, kus käib nii kõva paugutamine, et see muutub ilutulestikuks. Praegu veel seedin seda kõike. Valdav emotsioon on ülimalt positiivne aga mõndagi on lihtsalt raske uskuda, mõista, tunnistada, vastu võtta... Üks rahulik öö paluks! Ehk siis hakkab kõik paika loksuma.

Seisatus

Tee lõpus on vildakil värav
nõgestesse kinni kasvanud
nagu teaks –
siit ei minda, ei tulda
Luitunud värv koorub aialippidelt
ta pragudest moodustub põnevaid mustreid
neid võibki uurima jääda
eksida nende salapärasesse labürinti
unustada miks ja millal
Olen paigal
nii tasa, et kuulen - aeg seisab
õhk ei liigu, sumiseb vaid
oma magusat laulu
lõhnab äikese järele
Edasi minna ei saa
värav on kinni kiilunud
nagu teaks...

Kas unes saab patustada?

Leerikoolis vaidlesin ma Einar Soonega, teemal - Kas patune uni ka päriselus patuna kirja läheb! No tema oli leebe ja unes nähtut patuteoks ei tunnistanud. Mina vaidlesin vastu, uni on ju ikka su enda mõtted jne. Tundub, et isegi magades on mu alateadvus pidevalt valvel ja tuletab mu eksimusi meelde. Viimati, kui taas üht patust und nägin (ja seda ka ilma igasuguse valehäbita nautisin), mängis alateadvus mulle siiski kummalise vingerpussi -
Istun oma kallimaga köögilaua taga, loomulikult (!) alasti. Äkki astub sisse tema naine. Mees hakkab nagu enda kaitseks naisega tülitsema, teda süüdistama ja surub mind tugevalt enese vastu, et ma ära ei läheks. Mul ei jäägi muud üle, kui lihtsalt olla, oodata. Märkan äkki, et mu käsi on udune. Ebaterav. Mees aga, kelle süles ma istun, seevastu perfektselt fookuses. Iga nahapoor on nähtav, loen igavusest ta sünnimärke seljal. Vaatan naise poole - ta on veidi hirmutav ja õigustab ennast üsna lärmakalt. Mul on seda üsna raske kuulata, ma tunneks nagu mehe viha, talle on liiga tehtud. Naine muutub aina kontrastsemaks ja kandilisemaks, viimaks meenutab ta futuristliku maali, skulptuuri, kui täpne olla. Mina seevastu aga hägustun, alles jääb vaid üks õrnroosa kujutis mehe süles, nagu lohakas pintslitõmme (akt Mudisti maalist) tema aga on endiselt fookuses, käsi ümber roosa pilve...
Loo moraal - alateadvus juba teab, kes peab häbenema ja uttu tõmbama, nii et ära parem mõtlegi pattu teha, isegi unes mitte - või kui, siis ära seda naudi!

Õudusunenäod - kuidas need ometi sünnivad?

Mõõda teed vurasid autod, veidra kujuga madalad masinad. Meenutasid veidi karte, ainult esiots oli teistmoodi disainiga, ühe külje peal pikalt ettepoole ulatuva koonuse kujulise otsaga. Unenäos on kõik veider, ma ei pööranud neile algul suurt tähelepanu. Korraga jäi mulle silma üks seisev masin, täpsemalt selle ümber toimuv. Mitu meest seletas midagi masina ümber, keegi tõstis kapoti kaane ülesse ja urises pahuralt: „Kütus on otsas.“ Veidi arutamist ja lahtisest autost tõsteti välja seal mängiv laps ning topiti ta koonuse laiemas servas asuvasse auku. Kostis raginat, laps kadus ja autojuht hõõrus rõõmsalt käsi, saab edasi sõita. Õudusega vahtisin seda stseeni ega suutnud end liigutada, igal pool kuhu vaatasin nägin neid autosid. Lapskütusega põrgumasinaid.
Ma ei hakka detailselt kirjeldma seda mida nägin, liiga võigas... Miks ma aga sellest ülepea räägin? Olin ärgates šokis, eelkõige oma jubedast kujutlusvõimest, mis selle pildi oli maalinud. Kes siis muu, kui mina ise olen need masinad loonud. Miks ometi näen ma sellist vastikut und?! Analüüsisin oma viimaste päevade sündmusi, no ei ole seal midagi koledat ega hirmutavat olnud. Õudukaid ma ka ei vaata, ma ei talu neid lihtsalt. Või siiski, taipasin ma järsku. Eelmisel õhtul enne magamaminekut, kanaleid klõpsides nägin katkendit ühest paroodiafilmist (Õudne film 4). No tõesti, seal oli üks stseen, kus lapsed rippusid võrgus ja nende all oli midagi suuri metallterasid meenutav. Ma panin teleka varsti kinni ja jäin rahulikult magama. Tuleb välja, et mu peas jooksis film edasi, teismelistest said armsad lasteaialapsed ja neid ootas koletu lõpp. Kindlasti on oma süü ka ühel reklaamil. Mida reklaamiti ei mäleta aga seal oli stseen, kus mees toppis endale mikseri suhu, kostis tuttav hääl – krlbrlrlrlrrrr ja edasise töö tegi juba mu rikutud aju. Vastik tunne oli igatahes suus igakord, kui seda reklaami nägin, nagu oleks endal keele suus sodiks lõiganud. Ei teagi kuidas end selliste asjade eest kaitsta, kuidas hoida lapsi? On mul liiga elav fantaasia või ei peaks ma sellistele asjadele üldse tähelepanu pöörama? Kas rohkem õudukaid tekitab immuunsuse või rikub viimsedki närvid? Sada küsimust, vastuseid pole :(

Õnnepall

Kuidas kirjeldada ülimat õnnetunnet, sellist, mis tahab südame seest rebida, tõstab sind õhku ja paneb totakalt naeratama. Kõlab nagu armumine aga kas ikka on? Viimased paar hommikut olen ma just sellises meeleolus ärganud, õnnetunne, mida unes kogen on nii suur, et ma ei suuda edasi magada ja ärkan punkt 7.00 (tunnike enne seda, kui äratuskell tirisema hakkab).
Muidugi näen ma unes, et olen meeletult armunud - oma unenägude printsi. Esimene kord, kui selleks oli Naat, võtsin seda lihtsalt kui oma saamatust minevikust lahti lasta. Teisel hommikul aga oli mu objektiks üks kena sugulane ja see fakt ehmatas mind kergelt. Et, mis toimub - päris ära keeranud või. Aga kuidas saaks ma keelata endale armumist, olgu või unes. Sest jõu ja rõõmu annab see tunne ju terveks päevaks. Kevad ikkagi :)

Õnnepall ise oli mu esimeses unes selgelt näha. Unes kohtusin Naadiga mingis keldrisööklas. Märkasin ta laste käes jäätiseid ja tahtsin endale ka ühte. Kergelt lenneldes (õnnetunne oli mind juba haaranud) tantsisin nagu baleriin ruumi teise otsa külmikute poole. Mu hoog oli nii suur, et jäätist koukides vajusin kättpidi sügavale külmakirstu jalad õhus siplemas. Sain oma maiuse siiski kätte ja läksin lauda istuma. Mu pilk saatis ainiti järjekorda, naeratus mu suul venis aina suuremaks ning totakamaks. Ühtäkki tekkis mu käte külge seebimulli meenutav pall. See kasvas ja kasvas aina suuremaks ja suuremaks. Käsi liigutades venis see kaasa aga küljest ära ei tulnud, vedrutas vahvalt. Mina aga nautisin koos mulliga kasvavat õnnetunnet - õnnepalli, ega suutnud end paigast liigutada. Ma lihtsalt vaatasin kuidas Naat jõudis kassani, imetlesin oma õnnepalli (see sillerdas kaunilt nagu suur seebimull aga oli tugev, katki ei läinud vaid vetrus kergelt) ja nautisin õnnetunde kasvamist. Ärkasingi selle peale, et süda lõi liiga kiiresti ja õhk hakkas otsa saama.
Pärast vedelesin voodis ja mõtlesin, et teeks õige sellise maali - söökla, järjekord ja naeratava näoga naine seda vaatamas, patsutams oma käte vahel üht suurt ja veidrat mulli. Paneks pealkirjaks - Õnnepall. Huvitav, kas keegi saaks aru, mida paganat ma sellega öelda tahan. Igatahes seda maaliga edasi anda tundub hetkel magusalt suur väljakutse. Pilt on mu silmade ees väga selge aga teostada ma seda ilmselt ei suuda... Fotolavastus, isegi koos korraliku arvutitöötlusega, poleks aga pooltki nii lummav, et seda kõike edasi anda. Et las jääb edasi minu fantaasiate raamatusse, seal on nii mõnigi vahva kaader ees ootamas.

Varastati voodi

Täna öösel nägin jälle veidralt sürri und. Mu toa aken oli õhutuse peal, teate küll neid uusi pakettaknaid, kui aken on kergelt kaldus ülalt lahti alt kinni. No vot, nägin oma akna all lõbusat seltskonda noori näitlejaid. Ühel hetkel libistas end sellest väiksest akanapraost sisse laulja Hele Kõre. Kergelt voolas ta mu tuppa, malbe naeratus näol. Üritasin veel akent avada, et teda sisse lasta aga tema ainult naeratas ja sõnas, pole vaja ma saan küll. Teisedki olid ühel hetkel mu toas ja vaatasid uudistades ringi. Olin kergelt segaduses aga käitusin nagu oleks see igati normaalne. Mingist unemälusopist meenus, et mõni aeg tagasi oli ka üks teine seltskond käinud. Ju siis nii ongi.
Nagu hea perenaine kunagi tahtsin külalisi kostitada ja läksin kööki teed tegema. Panin vee keema, tõstsin küpsiseid kaussi ja valisin tasse, tuppa tagasi minnes nägin aga, et see oli tühi. Koos lõbusa seltskonnaga ol kadunud ka minu voodi. Nägin vaid aknast kuidas plikad seda eemale vedasid, see oli mitmeks tükiks laiali lammutatud. Ma karjusin ja nutsin ja palusin - andke mu voodi tagasi, mu voodi. Nemad aga ainult naersid ja jooksid edasi, koos roheliste vooditükkidega...
Ärkasin võpatades, Kirke magas risti üle voodi ja üritas mind maha tõugata. Ehh, küll tahaks seda unenäos pihta pandud voodit tagasi. Mõnus suur diivanvoodi oli (lapsena magasin ka sellisel) hea oleks seal koos Kirkega laiutada, ilma et üksteist välja trügiks :)

Mis kihil sa oled?

Eile hilisõhtul ja veel ööselgi lõikasin viimaseid kataloogi pilte välja, ilusti ja korralikult ja kaks korda (sest panin kogemata shopi kinni, pathid olid juba kõik täpseks aetud aga unustasin (!!!!!) salvestada, krrrr...)
Kirke ärkas öösel mu kõrval ja nuttis, ma läbi une ei saanud aru mis toimub. Seletan lapsele, et ole paigal muidu liiguvad kihid ära ja ma ju lõikasin korralikult välja, ühtki valget serva ei jäänud ja ma ei saa aru mis kihil sa oled, et ainult käsi või jalg või sõrmed - appi kõik on erladi kihtidel ja copy kihid ka veel. Igatahes sonisin, laps oli muutunud layeriteks photoshopis ja karjus ja mina ei suutnud selle segase olukorraga kuidagi hakkama saada. Õnneks tuli Mamma ja viis lapse enda kaissu magama. Ületöötamine ei ole naljaasi, loodan, et päris hulluks ei lähe...

Ei ma teen siia ühe hullu pildi ka, sarnase, mid ma ise oma uniste silmadega nägin

Unedesse hakkab värvi tulema

Eile nägin unes niiiiii punast-hõõguvat päikest, et oli tunne - kohe plahvatab. Sõitsin parjasti trammiga ja karjusin, hoidke alt - päike kukub alla! Trammijuht (Naatan, ic) vaatas ka, ja sõitis selle peale rööbastelt maha. Siis tuli rahulikult kabiinist välja ja tõstis (no ürgmehe jõud!) trammi oma kohale tagasi.

Teine ülbik tuli mu unesse täna öösel. Küsisin kadedust tundes Andraselt, et milline lainurk sul on (näiteks see edev pilt), et kas 10 mm, tahaks endalegi? Tema selle peale, et ahh see, no on jah aga see on jama, ma saan varsti uue mingi 0 mm, vot!

Müstikat igal sammul

Mõnda tegelast ei oskaks ma kuidagi oma unenägudes kohata aga vaat, üllatusi igal sammul. Eile oli seal siis oma täies hiilguses Savisaar ise. Toimus tema järjekordse raamatu esitlus, millegipärast Kunstiakadeemia ruumides. Pärast piduliku osa tuli Edgar oma riiete ja asjade järgi, fotokateedrisse ja andis mullegi oma raamatu. Tahtsin siis viisakas olla ja hakkasin talle lahti seletama kaanefoto semantilisi tagamaid, et miks just see pilt hea ja sobiv on. (Savisaar oli kujutatud suure imikuna...) Pidin korraks toast väljas käima ja tagasi tulles oli mees kadunud, samuti raamat ja kringel ka, niuks. Küsisin siis teistelt, et kus mu raamat??? Vastuseks aga hakkas Kai mulle seletama, et millal ma kavatsen oma ettekande fototeooria kohta ära tuua, diplom juba käes aga töö tegemata. Oigasin, see jube paks ja igav-tüütu raamat vaja läbi töödelda ja just siis tuletavad meelde, kui titega nii palju sebimist. Kujutlesin ennist, kuidas ma tugitoolis mõnuledes Savisaare pajatusi loen (kust küll sellised mõtted?) aga vot, võtavad käest selle jutuka ja annavad asemele raamatu, mida peab sõnastik teises käes läbi närima, krrrrrr....
Reet saatis täna kalamulli veel ühe killukese müstikat :)

Unenägu basseiniga

See on ilmselt üks neist paljudest painajatest, millest on raske vabaneda. Sest see vana uni tuli täna öösel jälle. No õnneks vaid algus, sest kord juba seda und näinud ei lase ma ennast uuesti sedasi lollitada.
Aga uni ise selline: Bassein kuhu ma ujuma tahan minna asub mingis väikses maakohas, sellises ajatus kolkas, kus tundub, et miski ei muutu ja midagi ei juhtu. Aga bassein on sinna millegipärast ehitatud uhke ja luksuslik. See pole moodne piltetiga veepark, vaid poolkinnine külabassein, oma kummaliste reeglitega.
Tunnen ju ammu seda poissi, kes kogu selle kupatuse eest hoolitseb ja tal on voli valida, keda sinna ujuma võib lasta ja keda mitte. Poiss on aga veidi häbeliku loomuga ja väga omapärane. Tean, et ta on minust sisse võetud ja mulle meeldib mängida selle mõttega, et mul on mingi võim tema üle. Tunnen end külakese kuningannana, kes võib teha mida tahab. Liiati olen ma ju linnast ja ei kuulu sellesse kolkasse. Niisiis tahan ma minna basseini ujuma, uhkelt nagu staar, üksi kogu selles suures ruumis ja alasti. Ma pole poisiga sugugi rääkinud, et kas ta saab mulle seda kõike võimaldada, olen enesekindlus ise ja ei kõhkle hetkeksi, et ta täidab mu palve ja loeb seda juba pilgust. Kujutan juba ette kuidas ta basssieni tühjaks kihutab. Ma sammun uhkelt ujula poole ja teel taipan, et terve küla juba teab, et ma sinna minemas olen, nad sosistavad, kui ma neist möödun, vahivad mulle järgi ja näitavad näpuga. Nojah eks neile käib pinda, et mina - linnaplika tulen ja nende poisiga sedasi mängin. Ma tunnen endal vanamuttide pilke ja kuulen kuidas nad klatsivad, see aga muudab mind veel uhkemaks ja kõrgimaks. Ma näen teda -- poissi, keda ma tahan aga ma mängin staari ja hakkan teda kiusama, heites endal aeglaselt riideid seljast. Ma tunnen tema pilku endal ja see innustab mind ning ma jätkan enda paljaks kiskumist. Demonstratiivselt, et vanamutid, kes veel uksel seisavad ometi taipaks ja minema hakkas, nad vahivad mind kummalise pilguga, sosistavad ja näitavad näpuga nagu oleks ma hull, kuid ei liigu paigalt. Tühja, ei huvita enam, mõtlen. Poiss vahib edasi ja seisab endiselt liikumatult paigal nagu oleks nõiutud. Näen, et ta üritab midagi öelda aga ta on võimeline ainult suud maigutama. Viipan talle, et ta mulle järgneks ja astun uhkelt edasi. Veel paar sammu ja viimane hilp langeb mu seljast. Astun basseini äärele, viskan veel pilgu üle õla kõigile neile kohkund nägudega muttidele ja näost tulipunasele poisile. Basseini poole vaadates on tahtmine aga maa alla vajuda -- mu ees on hiigelsuur auk, bassein on tühi, tühi!!! Tahaks karjuda, põgeneda aga ma seisan seal ja ei saa liigutada. Milline häbi, milline nõme ja totakas olukord. Kuulen allasurutud itsitusi ja sosinaid ja vajun kuhugi, et ärgata oma voodis ja vedeleda tunde ilma und saamata.