neljapäev, juuni 27, 2019

Kohtuotsus on tehtud!

Eile õhtul, kui avalduse* esitamisest oli möödunud 57 tööpäeva ja 27 puhkepäeva sain lõpuks oma kauaoodatud kohtuotsuse. Töötukassa lehel on kirjas, et avalduse läbivaatamine võtab aega max 30 tööpäeva. Seda aga, et otsuse tegemist võib lausa kaks korda edasi lükata, kirjas pole.
No ma olin kannatlik, väga, väga kannatlik. Kui esimene tähtaeg kukkus, 20 mai, olin terve päev või tegelikult juba paar päeva varem valmis. Valmis vastama täiendavatele küsimustele, kaitsma oma äriplaani nagu üks korralik emalõvi. Vähemalt nii meile koolitusel räägiti, et paar päeva enne taotluse tähtaega tavaliselt helistatakse, kirjutatakse ja palutakse teha parandused. Lülitasin telefonis sisse kirjade saabumise kõlli ja ootasin. Kui see "õige" kõll lõpuks tuli, hakkasid käed värisema. Kuigi kirja teemaks oli "...edasilükkamine" ja sain kohe aru, et täna veel otsust ei tehtud olin siiski närvis. Ei saanud faili lahti, telefonis polnud ju mul mingit äppi, millega digodoci avada. Kuna olin parajasti Andol külas (kasutasin tema arvutit, et Lelest tehtud kunstpilte töödelda) sain lõpuks Ando abiga ka tähtsa dokumendi lahti. Ja mida ma loen! 20 mai asemel on uus tähtaeg 6 juuni?!?!? See tegi mind muidugi väga kurvaks ja nõutuks. Kas nii saab? Aga kenasti kirjutatud kirjas vabandati, et neil on palju tööd ja lihtsalt ei jõua. Olgu siis! Nemad on ka ikkagi inimesed.
Pilt on ammu tehtud aga kirjeldab veidike
tunnet, et kui oled kannatlik suudad kõike :)
Juuni alguses võtsin taas oma äriplaani ette, et kui küsivad saaks kiiresti parandused sisse viia, et ikka mäletaks, mis seal kõik kirjas, eriti numbrite osa. Nojah, 6 juuni lõunaks tuli meilile digidoc teade. Taaskord otsuse easilükkamine. Seekord olin aga vajaliku äpi alla laadinud ja sain suvilas niitmise vahel lugeda, et uus tähtaeg on 28 juuni. See on ju mägede taga! Oigasin, valasin endale klaasi rabarberiveini ja tähistamise asemel lihtsalt kulistasin selle joogi alla. No tegelikult oli janu ka, palava päikese käes muruniiduki taga jooksmine võtab veidi võhmale. Et karastav jook kulus ära nii ehk naa.
Juunikuu möödus uniselt, ootamine oli piin. Peale jaanipäeva oli ärevus aga juba suur. Äriplaani lahti ei teinud, lihtsalt ei suutnud. Öösiti magada ei saanud, hommikul vara olin üleval. Vaatasin iga kümne minuti tagant kella ja siis kalendrit ja siis telefoni ja jälle kella... Nagu sellest midagi muutuks. Eile olin kuidagi eriti närviline. Iga kord kui telefon kõll tegi haarasin selle lootusrikkalt kätte. Tühjagi, reklaamid, reklaamid... Õhtul kuue ajal sai ootamise aeg läbi. No tööpäev läbi, ei nüüd enam midagi tule. Homme siis uuesti! Ja korraga, veerand üheksa ajal õhtul tuli järsku see kiri. Lihtsalt tuligi kiri! Ja kirjas imetore teade - raha tuleb arvele kümne tööpäeva jooksul :) Ei mingeid täiendavaid küsimusi, ei mingeid parandusi. Kõik oligi korras!? Kirjutasin vist korralikult selle nõutud äriplaani.  Ongi kõik! Olemas! Varsti läheb ralliks! Osturalli ja  raamatupidamine ja aruanded ja muud rõõmud. Ja kõige selle ootamise ajal leidsin ka tööd. Üks pikem projekt, alustan juuli keskel, tootepildid. Üldse mitte see, mis äriplaanis kirjas aga töö on töö. Saan kirjutada oma esimesed arved ja teha esimesed sammud ettevõtjana :)

*Et mis avaldus? Ahjaa - see oli siis Ettevõtluse alustamise toetus, summas 4474 eurot mida ma Töötukasssa kaudu taotlesin. Et saada endale lõpuks ometi arvuti, millega tööd teha! Oma kodus pilte töödelda.

reede, juuni 21, 2019

Rendirattaga Helsingis

Käisin eile koos noorema tütrega Helsingis, lihtsalt niisama, suve nautimas. Ja ma lihtsalt pean kiitma ja reklaamima sealset rattalaenutuse süsteemi. Enne reisi oli just-just jõudnud Tallinnasse elektrilise tõukeratta rendisüsteem.
Mu vanem tütar sai seda veidi kasutada aga paraku uue ratta leidmine osutus keeruliseks. Veel keerulisem oli leida kahte vaba ratast, sest ta liikus koos kaaslasega. Et nagu on süsteem ja nagu pole ka. Ehk rohkem oleks rattaid vaja, palju rohkem. Loodame, et peagi tuuakse juurde!!!
Foto: Spirit FM
Igatahes sain siit mõtte Helsingis samuti tõuksid rentida. Seal juba neid jagub, ilma ei jää. Laadisin alla vajaliku äpi - VOI Scooters aga paraku pidin pettuma. Sest noh, üksi saan ma seda kasutada küll aga.. mu 14 aastane tütar paraku mitte. Vanuse alampiir on 18 aastat. Sama on muidu Tallinnas. Selge, ootame veidi kuni laps kasvab, mis teha. Edasi uurisin ühistransporti ja tahtsin osta juba mõlemale päevapiletid, kui märkasin HSL kodulehel, et Helsingis on olemas ka linnarataste süsteem. Valisin päeva paketi. Maksab viis eurot ratas ja üks kasutaja saab rentida kuni neli ratast. Selles mõttes väga mugav, et kui lähed sõprade, perega ei pea igaüks endale kasutajat tegema ja eraldi maksma. Tõuksidega see just nii on, lisaks peab kõigil olema telefon ja sinna alla laaditud VOI äpp. Meile sobis see rattasüsteem igatahes hästi. Selle päeva jooksul võid lugematu arv kordi ratast laenutada, ainus tingimus on see, et kui üksik sõit kestab üle 30 minuti tuleb järgmise pooltunni eest maksta juurde 1 euro, max võib võtta ratta viieks tunniks. Pikem laenutus ei ole tegelikult aga sugugi vajalik, sest rattajaamu on iga nurga peal. Meil oli pikem sõit vist 20 min. Kaardilt on näha kui tihedalt linn neid täis on, kus on rattaid ja mitu neist kasutamiseks vabad on. Paaril korral küll tundsime veidi kadedust, kui tee ääres neid elektrilisi tõukerattaid seismas nägime. Sest neid saab igale poole maha jätta. Pole vaja jaama viia. See kerge kadeduse tunne tekkis siis, kui tahtsime korraks mõnda poodi sisse minna aga jaam oli kaugel (!) ehk nurga taga või kahe nurga taga. Ja ma ei uurinud ka võimalust, et kas ja kuidas saab ratta korraks seina äärde jätta. Mingit lukku ma ratta küljes ei näinud ja mina ei julenud küll ratast järelvalveta poe ette üksi jätta.
Teine imeline asi, mis ratastega kohe seondub on teed. Siin on rattateed ja need on igal pool ja tähistatud ja inimesed arvestavad sellega. Ehk harva jalutab keegi rattateel ja ratturid mahutuvad kenasti kõik liiklema. Kui ise teekonda planeerida, siis võib vahel tekkida olukord, et sõidad kõnniteel või sõiduteel. Kasutades aga HSL-i äppi suunab see sind kenasti rattateedele.
Panime rattaid laenutades tähele, et mõnikord ei töötanud tabloo, mis näitab kui kaua sa oled juba sõitnud (oluline info, sest 30 min on piir) ega ka sõidukiirust (minu jaoks mitte oluline info). Mõnikord oli koodide sisestamisega probleem aga Kirke pani tähele, et laiema tablooga rattad töötasid alati aga kitsa tablooga rattad kippusid streikima. Võib olla oli see juhus aga tähelepanek ikkagi. Kiiresti õppisin ka selgeks millise numbrini ma oma rattasadula alla (alati allapoole) kruvima pean. Minu nummer oli 10 ja Kirkel  8. Nii palju pikemate jalgadega on see plika minust :(
Järgmine kord Helsingisse minnes võtan kindlasti taas rattad, jõuab kaugemale ega väsita ja pole muret, et kas tagasi laevale jõuab.

kolmapäev, juuni 05, 2019

Sain kätte selgeltnägija sertifikaadi

Unenäod on minu jaoks maailm täis seiklusi, põnevaid paiku ja imelisi vaateid ning võimalust kohtuda inimestega, kes on meie hulgast lahkunud või keda muidu näed harva. Ja kuna uned on mul erakordselt selged ning detailirohked, siis ajan vahel segamini, et oli see nüüd unes või ilmsi.
Mõni päev tagasi oli üks selline tore ja küsimusi tekitav uni: Olen kusagil reisil,  kohmitsen oma kapi kallal, et välja minna. Tuppa tuleb üks selgeltnägija, guru paljude jaoks. Ma olen teda pildistanud, tunnen ja tean teda. Seega ma ei imesta, et ta joonelt minu juurde tuleb, lai naeratus näol. Vahetame viisakusi, siis surub ta mul kätt, kuidagi pidulikult ja ulatab mulle mingi uhke dokumendi. Uhke selles mõttes, et paber on tugev, struktuurne, tekstid uhkeldavate fontidega, hästi kujundatud ja lisaks sellised kuldsed reljeefsed pressitud templid lehe alumises servas.  Allkirjad  näikse olevat kirjutatud sulega, näevad kuidagi galligraafilised välja. Tegemist on selgeltnägijate tunnistusega, sertifikaat selle kohta, et olen nüüd ametlikult läbinud kõik katsed ja olen võetud nö sumfti.
Maigutan suud. Meenub, et tõesti olen hiljuti mingeid eksameid teinud. Guru soovitab paberi ära peita, mingi teema sellega. Ma tean ja ei tea ka, punastan. Sosistame, voldin paberi kokku ja peidan pesu vahele. Mõte, et nüüd olen siis ametlikult selgeltnägija tekitab mus ebamugavust ja vähemalt esialgu ei taha ma sellest teistele midagi rääkida. Las olla mu väike saladus.
Edasi lähen õue ja seal jooksevad ringi karupojad. Müdistavad vahvalt edasi-tagasi. Keegi ütleb, et püüa karupoega paitada, see toob õnne. Püüan aga loom libiseb must kiirelt mööda ja saan vaid näpuotstega ta karva silitada. Võimalik, et sellest piisas. Vaidlen enesega, ma pole ju ebausklik ja taas meenub see sertifikaat, mille äsja olen saanud. Ajus toimub nagu plahvatus, suur segadus. Mõte ei suuda enam kaasa minna. Ärkan.
Täna oli aga selline uneke: Istun linnas ja vestlen ühe sõbraga, ajakirjanikust sõber. Kuju on võõras aga ma "tunnen" teda hästi. Kord meenutab üht, siis teist-kolmandat. Aju on ilmselt mitmest tuttavast ajakirjanikust  ühe kokku klopsinud. Korraga näeme, et kadunud Jüri Aarma jalutab raamatut lugedes. Või õigem oleks öelda - liugleb. Sest ta küll liigub aga nagu oleks teda relssidel liigutatud. Aeglaselt ja ilma ühegi kõikumise värinata. Veider, mõtlen ma, tavaliselt näen unes surnud inimesi aga nüüd nii kohe päriselt?! Mu sõber Aarmat ei märka ja jätkab juttu teemal, kuidas talle ükskord keset ööd võõras mees koju sisse marssis ja mis äge pidu selle peale lahti läks. Aarma tõstab pilgu raamatust ja sekkub: "See juhtus ju minuga, mulle tuli võõras külla ja läks peoks!"  Mu nimetu sõber on häiritud ja hakkab ebalevalt vastu vaidlema. Aarma naerab ta välja: "Sina! Kes sinusugust usub, vaata nüüd ennast, selline ontlik nagu sa oled. Minuga juhtuvad sellised lood. Minuga!" Ta jätkab oma meenutusi nagu oleks mingis telesaates. Vaatab kujuteldavasse kaamerasse ja lisab oma juttu täpsustavaid ja pikantseid detaile. Vaatame sõbraga seda nagu telekast. Sõber lööb käega ega ürita enam vastu vaielda. Siis korraga hakkan ma mõtlema. Aarma on ju surnud?! Kuidas ta siis nüüd seal räägib. See on ju värske saade, tänased uudised. Küsin sõbra käest, et kuule mis värk on? Kuidas ta seal olla saab?
"Post-production, post-production..." vastab sõber raugel häälel