Käisin eile koos noorema tütrega Helsingis, lihtsalt niisama, suve nautimas. Ja ma lihtsalt pean kiitma ja reklaamima sealset rattalaenutuse süsteemi. Enne reisi oli just-just jõudnud Tallinnasse elektrilise tõukeratta rendisüsteem.
Mu vanem tütar sai seda veidi kasutada aga paraku uue ratta leidmine osutus keeruliseks. Veel keerulisem oli leida kahte vaba ratast, sest ta liikus koos kaaslasega. Et nagu on süsteem ja nagu pole ka. Ehk rohkem oleks rattaid vaja, palju rohkem. Loodame, et peagi tuuakse juurde!!!
 |
| Foto: Spirit FM |
Igatahes sain siit mõtte Helsingis samuti tõuksid rentida. Seal juba neid jagub, ilma ei jää. Laadisin alla vajaliku äpi -
VOI Scooters aga paraku pidin pettuma. Sest noh, üksi saan ma seda kasutada küll aga.. mu 14 aastane tütar paraku mitte. Vanuse alampiir on 18 aastat. Sama on muidu Tallinnas. Selge, ootame veidi kuni laps kasvab, mis teha. Edasi uurisin ühistransporti ja tahtsin osta juba mõlemale päevapiletid, kui märkasin
HSL kodulehel, et Helsingis on olemas ka
linnarataste süsteem. Valisin päeva paketi. Maksab viis eurot ratas ja üks kasutaja saab rentida kuni neli ratast. Selles mõttes väga mugav, et kui lähed sõprade, perega ei pea igaüks endale kasutajat tegema ja eraldi maksma. Tõuksidega see just nii on, lisaks peab kõigil olema telefon ja sinna alla laaditud VOI äpp. Meile sobis see rattasüsteem igatahes hästi. Selle päeva jooksul võid lugematu arv kordi ratast laenutada, ainus tingimus on see, et kui üksik sõit kestab üle 30 minuti tuleb järgmise pooltunni eest maksta juurde 1 euro, max võib võtta ratta viieks tunniks. Pikem laenutus ei ole tegelikult aga sugugi vajalik, sest rattajaamu on iga nurga peal. Meil oli pikem sõit vist 20 min.
Kaardilt on näha kui tihedalt linn neid täis on, kus on rattaid ja mitu neist kasutamiseks vabad on. Paaril korral küll tundsime veidi kadedust, kui tee ääres neid elektrilisi tõukerattaid seismas nägime. Sest neid saab igale poole maha jätta. Pole vaja jaama viia. See kerge kadeduse tunne tekkis siis, kui tahtsime korraks mõnda poodi sisse minna aga jaam oli kaugel (!) ehk nurga taga või kahe nurga taga. Ja ma ei uurinud ka võimalust, et kas ja kuidas saab ratta korraks seina äärde jätta. Mingit lukku ma ratta küljes ei näinud ja mina ei julenud küll ratast järelvalveta poe ette üksi jätta.
Teine imeline asi, mis ratastega kohe seondub on teed. Siin on rattateed ja need on igal pool ja tähistatud ja inimesed arvestavad sellega. Ehk harva jalutab keegi rattateel ja ratturid mahutuvad kenasti kõik liiklema. Kui ise teekonda planeerida, siis võib vahel tekkida olukord, et sõidad kõnniteel või sõiduteel. Kasutades aga HSL-i äppi suunab see sind kenasti rattateedele.
Panime rattaid laenutades tähele, et mõnikord ei töötanud tabloo, mis näitab kui kaua sa oled juba sõitnud (oluline info, sest 30 min on piir) ega ka sõidukiirust (minu jaoks mitte oluline info). Mõnikord oli koodide sisestamisega probleem aga Kirke pani tähele, et laiema tablooga rattad töötasid alati aga kitsa tablooga rattad kippusid streikima. Võib olla oli see juhus aga tähelepanek ikkagi. Kiiresti õppisin ka selgeks millise numbrini ma oma rattasadula alla (alati allapoole) kruvima pean. Minu nummer oli 10 ja Kirkel 8. Nii palju pikemate jalgadega on see plika minust :(
Järgmine kord Helsingisse minnes võtan kindlasti taas rattad, jõuab kaugemale ega väsita ja pole muret, et kas tagasi laevale jõuab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar