kolmapäev, aprill 21, 2010

Videvik


... ei mitte see pensionäride ajakiri, nagu keegi arvas. Vähe nooremad (khm) reageerivad sellele sõnale sootuks teisiti. Nende jaoks on see hoopis popp vampiirisaaga. Ma ei tea paljud emad oma tütarde riiulist need raamatud vaikselt ära on hiivanud. No mina näiteks olen. Ja nüüd olen sõltuvuses ka. Videviku sarjast on ilmunud neli raamatut, üks põnevam kui teine. Olen praegu teisel ringil, loen aeglasemalt kui esimene kord. No, et liiga ruttu otsa ei saaks. Maiustan :) Praegu ei kujuta ma näiteks ette mida Lele tundma pidi, kui ta oli ühe raamatu läbi lugenud aga uut polnud veel ilmunud. Sest mina pidin uue osa kohe saama, kohe, kohe - ei minutitki hiljem. Neljanda raamatu lõpus ma urisesin (raamatust õpitud, ic) - nii tädi, kirjuta edasi, ruttu, ruttu - ma olen janune su lugude järele, rrrrr (nagu üks vampiir või libahunt.)
Aga kui rääkida raamatu sisust, siis see on üks kaunimaid armastusromaane. Arvaku need teismelised mida tahes, see vampiirindus on vaid jälgede segamiseks. Võib olla haarab see mind hoopis seetõttu, et pidevalt on mul peal see déjà vu tunne, eelkõige käib see esimese raamatu kohta. Ma olen seda varem kogenud, see oli täpselt nii, isegi ohked ja mõtted ja naeratused, uskumatu! Ma lendan ajas kümme aastat tagasi ja kuigi see teeb kohati haiget on see ilus valu. Ja ma võtan selle raamatu uuesti kätte ja upun seda nautides...
Filmist ma parem ei räägigi - see noor poiss (
Robert Pattinson) oeh - ma tahaks teismeline plika olla :)

teisipäev, aprill 20, 2010

Elujanust üksi ei piisa

Ei ole midagi parata aga isa haigus ja kõik sellega kaasnev paneb mind mõtlema - kuivõrd meie elu sõltub ikkagi juhusest, tutvustest, heast tahtest ja sajast muust tegurist. Salakavalate haiguste puhul on vast kõige olulisem, kas saadakse ikka varakult jaole. Oli sul niipalju oidu, et märgata oma haigust ise? Said sa üle oma hirmudest ja läksid varakult arstile? Sattusid ka arsti juurde, kes oli kompetentne, hooliv, tähelepanelik, tegutses õigesti? Aga kui sattusid vale arsti juurde, kes ei teinud vajalike uuringuid? Uuriti küll aga valest kohast, uuriti aga midagi ei leitud, uuriti aga saadud andmed ei vastanud tegelikusele. Leiti aga liiga hilja, et enam midagi teha saaks. Saaks veel midagi teha aga ravijärjekorrad on liiga pikad. Koht haiglas on küll olemas aga selleni ei jõua, ei jaksa enam pikka sõitu ette võtta. Lihtsalt mõned näited tegelikusest - kui palju sõltub sellest, kes on su perearst, kus sa elad ja kes on su sõbrad. Ja muidugi ei saa jätta kõrvale seda, milline oled sa ise. Kui tähelepanelik sa oled, kui kergelt sa alla annad, kui suur on su elujanu...

pühapäev, aprill 18, 2010

Katus sõidab

... ja kui pingeid kuhjub, siis ikka korralikult. Papsil ei lähe praegu just kõige paremini, hoian hinge kinni, et ta ikka vastu peaks. Op-i ei õnnestunud aga see on nii keeruline jutt, et las jääda. Kirkel on jälle (!!!) mingi imelik tõbi, palavik tuleb ja läheb, muud viga ei paista. Lele murdis reedesel tantsuvõistlusel varba, aga alles täna suutsin ta traumapunkti viia, jonnib - ei taha. Tema ei saa siis trenni teha, kui kips peal, parem kannatab aga arstile ei näita. No on ikka segaste kamp. Olen end tööga üle koormanud ja see pidev muretsemine ka veel, et ajud on täitsa ära söödud. Zombi. Eile tegin kiiruga enne õhtust tööle minekut süüa. Tahtsin sügavkülmast frikadelle võtta. Meil selline kaheosaline külmik, jääkapp on põranda ligi. Kummardan, et ust avada ja tõmban suure hooga hoopis ülemise ukse lahti. Mütaki vastu pead. No korraliku muhu sain, tänagi veel valutab. Eile käisingi üritusel pildistamas, ise veidi tuikudes, paks kiht puudrit punetaval otsaesisel. Igatahes, usun ma nüüd seda uksega silm siniseks juttu rohkem, kui varem. Mis koduvägivald? Kui ikka enam ei jaksa, siis peaga vasta seina, saab veidi auru välja sellest tuubil täis peast, väike auk sisse ja elu läheb edasi. Rahulikumalt, pingevabamalt, voodis lesides :P