Katus sõidab

... ja kui pingeid kuhjub, siis ikka korralikult. Papsil ei lähe praegu just kõige paremini, hoian hinge kinni, et ta ikka vastu peaks. Op-i ei õnnestunud aga see on nii keeruline jutt, et las jääda. Kirkel on jälle (!!!) mingi imelik tõbi, palavik tuleb ja läheb, muud viga ei paista. Lele murdis reedesel tantsuvõistlusel varba, aga alles täna suutsin ta traumapunkti viia, jonnib - ei taha. Tema ei saa siis trenni teha, kui kips peal, parem kannatab aga arstile ei näita. No on ikka segaste kamp. Olen end tööga üle koormanud ja see pidev muretsemine ka veel, et ajud on täitsa ära söödud. Zombi. Eile tegin kiiruga enne õhtust tööle minekut süüa. Tahtsin sügavkülmast frikadelle võtta. Meil selline kaheosaline külmik, jääkapp on põranda ligi. Kummardan, et ust avada ja tõmban suure hooga hoopis ülemise ukse lahti. Mütaki vastu pead. No korraliku muhu sain, tänagi veel valutab. Eile käisingi üritusel pildistamas, ise veidi tuikudes, paks kiht puudrit punetaval otsaesisel. Igatahes, usun ma nüüd seda uksega silm siniseks juttu rohkem, kui varem. Mis koduvägivald? Kui ikka enam ei jaksa, siis peaga vasta seina, saab veidi auru välja sellest tuubil täis peast, väike auk sisse ja elu läheb edasi. Rahulikumalt, pingevabamalt, voodis lesides :P