Elujanust üksi ei piisa

Ei ole midagi parata aga isa haigus ja kõik sellega kaasnev paneb mind mõtlema - kuivõrd meie elu sõltub ikkagi juhusest, tutvustest, heast tahtest ja sajast muust tegurist. Salakavalate haiguste puhul on vast kõige olulisem, kas saadakse ikka varakult jaole. Oli sul niipalju oidu, et märgata oma haigust ise? Said sa üle oma hirmudest ja läksid varakult arstile? Sattusid ka arsti juurde, kes oli kompetentne, hooliv, tähelepanelik, tegutses õigesti? Aga kui sattusid vale arsti juurde, kes ei teinud vajalike uuringuid? Uuriti küll aga valest kohast, uuriti aga midagi ei leitud, uuriti aga saadud andmed ei vastanud tegelikusele. Leiti aga liiga hilja, et enam midagi teha saaks. Saaks veel midagi teha aga ravijärjekorrad on liiga pikad. Koht haiglas on küll olemas aga selleni ei jõua, ei jaksa enam pikka sõitu ette võtta. Lihtsalt mõned näited tegelikusest - kui palju sõltub sellest, kes on su perearst, kus sa elad ja kes on su sõbrad. Ja muidugi ei saa jätta kõrvale seda, milline oled sa ise. Kui tähelepanelik sa oled, kui kergelt sa alla annad, kui suur on su elujanu...