Neljapäev, juuni 27, 2013

Kuuma päeva lõpus ootab veinikokteil

Pildil piilun pohlaveini, millesse on lisatud külmutatud mustsõstrad. 
Pildi tegi Emes
Eilse palava päeva (tööpäeva) järel ei suutnud ma viimaks koju jõudes mõelda muust kui jääkülmast joogist. Vett, limpsi, mahla, veini - mida iganes andke ainult juua, palun!
Ma tegelikult naudin neid kuumi suvepäevi, mulle sobib see soojus, isegi kui higistan ja kipun vahepeal jahedasse. Tundub, et mul on mingid kuuma maa juured või hing, sest mu keha lausa vajab seda päikest ja soojust ja vett muidugi ka. Nii sisse juua kui nahka kasta. Vahel on mul tunne, et mu keha hingab läbi vee. Seetõttu kulutan ma ka meeletult vannivett. Vaja on! Õhku vajan loomulikult samuti, tuul mulle meeldib aga vees ma lihtsalt pean olema. Hoolimata sellest, et eriti ujuda ei oska. Selline kolme peale ujuja olen, hakkama saan aga pead  näiteks heameelega vee alla ei topi.
Nojah, eile möödus suurem osa tööpäevast vägagi kuuma päiksese käes, mis mulle sobis. Vahepeal pidi lihtsalt vett jooma, ennast veega kastma ja viimaks olin sunnitud sootuks pesu väele võtma. Õnneks polnud kiibitsejaid ja tundsin ennast hästi. Tuul jahutas.
Peale paari tundi päikese käes tagasi kontorisse, pilte töötlema. Kontoris oli jahedam aga õhk ei liikunud. Raskem osa päevast oli veel ees, kogu koli tuli kastidesse pakkida, arvuti, laud, kapid ja muu sildistada. Kolime kogu kirjastusega südalinnast Kalamajja. Ma olin küll omast arust varakult pihta hakanud ja juba eelmisel nädalal ohtralt asjatut prahti minema visanud. Väga hea tunne muide, saad vanast kolist lahti ja ees on ootab uus ja põnev. Pealegi prahivaba kontor. Kui viimaks kõik asjad kastidesse said oli ikka hea tunne küll. Tehtud!
Kodutee tundus tüütult pikk, bussis oli neetult lämbe ja silme ees kippus mustaks minema. Aga viimaks oli see õnnis hetk käes, mil hoidsin käes jahutavat veinikokteili.  Oma rõõmuks avastasin, et mu pohlavein, mille endamisi ebaõnnestunute sekka arvasin, sobis kokteiliks imeliselt.
Retsept on lihtne:
Ohtralt jääd, pool klaasi pohlaveini, sorts arooniveini, lisaks Schweppes Bitter Lemonit, üks laimiviil, paar maasikat - noh kuidas tundub, suviselt ja kosutavalt või mis ;) Ja mahla pole vajagi, sest koduveinis on seda mahlast maitset küll ja küll. Ühe õnnestunud katse tegin juba Jaanipäeval, rabarberivein rabarberi tükkidega maitseb samuti oivaliselt, jääd peaks ikka ka suvisel ajal lisama. Eile panin natuke rabarberit jäässe, et oleks kaks ühes kohe võtta :)

Unustasin lisada, et veinikokteil oli õhtusöögi asemel :) Suvel võib!

Esmaspäev, juuni 10, 2013

Naised on harakad

Suvel tuleb neid tibimõtteid kuidagi rohkem kui muul ajal ;) Nojah, ma lihtsalt märkasin mingi hetk, et ei ostagi ainult lastele ilusaid asju. Midagi kukub endale ka. Keegi töölt kommenteeris veel, et - mis sa õitsed siin, selline värviline ja üldse... Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Soojal ajal on riietega alati kuidagi lihtsam eputada ja tahtmist on ka rohkem. Külma ja tuule käes lõdisedes on minu jaoks viimane asi see kuidas ma välja näen, palju olulisem on et oleks soe. Ilusad ja soojad asjad on teadupärast ka palju kallimad kui lihtsalt  ilusad asjad.
No kes ei teaks, et naised on harakad. Kõik naised! Isegi need, kes kaitsevärvi rohelist pükskostüümi ja kummikuid kannavad on sisimas kindlasti harakad. Ka temal on käekotis üks erkroosa huulepulk või pesusahtlis pitsilised stringid, raudselt on! Ja harakas ei ole halvustav hinnang, pigem naiste käitumist vabandav ja õigustav. Sest mida sa ikka teha saad, kui üks harakas su peas ilusate asjade peale kisama pistab ja su praktilise meele kurdiks karjub. Sa annad alla, varem või hiljem potsatab sinu ostukorvi midagi imekaunist, sädelevat või lihtsalt nii nunnut. Looduse vastu ei saa.
Ma ostsin ilma mõtlemata keset suve ühe tuhandete litritega kaunistatud talvejope, nii lühikese, et tagumik väljas. Talvel poleks ma seda teinud, siis oleks praktiline meel mulle öelnud, et sellisega hakkab pepu külmetama. Ja see pole naisterahva tervisele üldse mitte kasulik. Palaval suvepäeval tundus selline ost täiesti OK. Praegu ma veel ei põe ja talveks on meelest ka see pisku, mis jope eest välja tuli käia.
Aga tegelikult puges mu sisse tõeliselt lärmakas harakas, kui ma sain kingituseks geelküünte paigalduse. Sõbranna Reedal on sellised geelküüned, mis külmaga värvi muudavad. Muidu kollased küüned lähevad jaheda tuulega punaseks, vahel ainult otsad ja see on nii ilus :)
Ma pole seda kinkekaarti veel realiseerinud. Praktilise naisena valin ilmselt geelküünte asemel pediküüri, edevuset hek lasen küüsi ka lakkida, kes teab... Tibikribal jäi aga mõtteisse püsima ja kui märkasin ühel vanemal kolleegil kunstripsmeid (mitte tibil), siis käis mingi judin läbi. Kui tema võib, siis miks mitte mina! Eile kohtasin veel üht kolleegi, kes oli endale need edevad ripsmed paigaldanud. No minu jaoks oli see juba liig. Angelicat olen näinud vaid mõnel harval korral meigituna ja isegi siis pole see midagi silmatorkavat vaid lihtne ja loomulik. Ja nüüd korraga kunstripsmed. Liig oli see minu jaoks selles mõttes, et kadeduseuss hakkas jubedalt närima. Ja et harakale mitte liigselt voli anda, küsisin nii muu seas, et tea kas neid ripsmeid pruune ka olemas on. Nagunii ei ole ja siis ma ei taha ka. Ometi imetlesin ma neid, unistasin ja lasin harakal oma peas kisada - tahan ka! Õnneks või kahjuks on selleks ajaks, kui ilusalongi jõuan, üks praktiline ja kalkuleeriv kodukana harakale tuupi teinud ja mõtteks see kõik jääbki. Piirdun uue ripsmetuššiga ja sädeleva lauvärviga. Harakas jääb ehk rahule, kana ka :)

Esmaspäev, juuni 03, 2013

Jälle veinist - võilillevein seekord

Kui võtan vaevaks millestki kirjutada, siis jälle veinist. Tuleb tunnistada, et ma sain juba oma tütre käest noomida, et näguderaamatus muust ei räägi kui joomisest või veini tegemisest. Pildid lisaks. Mis teha, selline ma kord juba olen :P
Esimesed võililled, mis Türil murust välja ronisid korjasin kibekähku kotti. See laupäev oli imeliselt kuum, päike lõõskas ja võililled nägid välja nii ahvatlevad ja mesised. Kakerdasin enne muru niitmist mööda platsi ringi, poolkükakil, ikka õie juurest teiseni ja mõttes vaid vein. Kõrvalt vaadates ilmselt kentsakas vaatepilt. Kellele umbrohi, kellele aare. Sattus olema Lillelaada päev ja neid möödujaid oli tavapärasest enam. No said natuke tsirkust lisaks :)
Kui ma ükskord selle kalli kraamiga koju sain, olid lopsakad õied nukralt kokku kuivanud. Sellised tihedad nupsud vaid ja imepisikesed teised. Roheline osa tuleks veiniteoks eemaldada. No aga eks sa katsu seda nuppus õie küljest kätte saada. Mitu tundi mässasin. Tulemuseks oli kamalutäis punakspruune niidikesi, nägi välja nagu safran. Nukralt ohates, et nii vähe seda siis saigi panin kalli kraami potti kuuma vette. Ja siis aina lisasin ja lisasin vett juurde. Paisus päris korralikuks supiks. Panin sekka veel apelisinkoort ja kollaseid rosinaid ja lasin kõik blenderiga sodiks.
Nüüd on aga see vein ära käärinud. Tundub väga kange. Juba sodi välja kurnamisest pidin purju jääma, mis võimas aur... Maitselt on muidugi ka kangust tunda. Mõõtes saan 16,5 %  no vähemasti seisab kaua (loe:  säilib). Seda veini tahangi kauem laagerdada. Ja osa veini panen mõneks ajaks tammelaastule seisma. No näis, näis - praegu on küll täitsa mõnus tunne, et saab küll võilillest veini teha. Seistes kindlasti maitse muutub ja loodetavasti ainult paremaks.
Rabarberivein mulksub toa teises nurgas ja ootab millal maasika hinnad veidi kukuvad. Siis panen neid ka juurde. Suveks on ju üht korraliku rosed hädasti vaja  :)