Pühapäev, mai 30, 2010

Avatar nähtud, võttis ikka aega...

Keegi ütles mu profiilipildi kohta, et nagu Avataris. Ma judistasin õlgu, mingi vastikvastik arvutifilm. Millegipärast ei tahtnud ma seda sugugi näha. Ulmefilm, 3D ja võimas arvutigraafika, see kõik kõlas mu kõrvus kuidagi eemaletõukavalt ja metalselt. Tekkisid seosed StarTreki, Lara Crofti ja muu sarnasega. Mulle ei istu ka see neetud 3D, no kuidagi ebamugav on vaadata, pea hakkab ringi käima ja silmad valutama. Igatahes punnisin ma visalt vastu kõigile katsetele mind kinno meelitada. No nüüd sain selle siiski kätte :P Kino nimelt on jõudnud ka DVD-le ja reede õhtul Fikon seda mulle ka pakkus. Ma olin meeldivalt üllatunud. Et polnudki mingi vastik arvutifilm. Oli armas muinasjutt. No natuke vägivalda vähemaks, tegelase kahestumise vaevu pikemalt ja ongi ilus perefilm.
Oleks siis keegi mu moosimist alustanud sõnadega - unenägudes reisimine - siis oleks ma joostes seda filmi vaatama tõtanud :)

Kolmapäev, mai 19, 2010

Saladuste karp


Lele nikerdab keraamikatunnis igasugu põnevaid asju, mõne toob mulle ka rõõmuks. See siin on üks õige magus karbike - hoian seal šokolaadi tükikesi. Mul lihtsalt jääb seda magusat üle. Tavaliselt jagame lastega šokolaadi ära aga mina kõike kohe ei söö. No pole isu või mõtlen - ma pärast. Siis need tükid sinna karpi peitu rändavadki. Kirke käib siis vahel uurimas, et kuidas seis on. Kergitab kaant ja kontrollib, kas kommi ikka jagub. Ja kui suur magusaisu kallal, siis küsib - emme kas ma võin su saladuste karbist ühe tüki võtta. Mina muidugi luban. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis karbi sisse ma ikka aegajalt midagi poetan, välja võtnud aga suurt polegi. Selle eest hoolitsevad juba lapsed, et karbis ikka ruumi oleks :)

Laupäev, mai 15, 2010

Ma pole turist, ma elan siin...

Hakkan vaikselt leppima endaga ja asjadega enda ümber. Veel mõned päevad tagasi tundsin piinlikust, et elan (ikka veel ja kogu aeg) Tallinnas. Ma olen kolmandat põlve tallinlane aga uhkust selle üle tundnud pole. Kõik see kemplemine, võimu ja kodaniku hääle pärast. Linnaehitus, raha ja elukeskkond. Ikka tundus, et mõni teine linn on paremini korraldatud ja elamiseks sobivam. Vahel kui sellest ohates räägid ja keegi (mitte tallinlane) nähvab - ise te sellise linnavalitsuse valisite - tunned end eriti jõuetult. Tallinnas käivad asjad teisiti... Ja niuksud edasi ja kirud omaette seda võimu ja korraldamatust. Trügid läbi turistide ja kipud minema siit. Kaugele ja kauaks.
Täna aga tundsin jälle oma kodulinnast rõõmu. Tallinna päev oli ilus ja kuidagi puhas, vähemalt see osa mida mina nägema sattusin. Ma kulgesin sinna kuhu laps käest sikutas, ilma mingi kava või plaanita. Lehest lugedes tundub see kõik jälle üks poliitiline palagan, paraku :( Mina aga nautisin muretult uut linnaruumi, see on siiski hästi tööle hakanud. Vabaduse plats - see tõesti elab ja hingab just nii nagu üks linnaväljak seda tegema peaks. Harju tänava haljasala ja Rotermanni kvartal - mõlemad on võluvalt moodsad ja inim- ja lapsesõbralikud.
Veel hommikul tundsin veidi kadedust, kui Naadiga rääkisin (ta sõitis just lodjaga Karlova päevadele.) Õhtuks aga oli see linlik meretuul (või kevad või suvi või miski muu...) mu kenasti puhevile puhunud :)

Näe, mind ka teolt tabatud, kahe võõra seebikaga pilte tegemas, foto: Andres Puting, Delfi

Neljapäev, mai 06, 2010

Lendaks õige minema


... kuhugi kaugele, jätaks kõik maha ja kaoks, seitsme maa ja mere taha. Laseks ennast tormil raputada, vihmal pesta ja päikesel kõrvetada. Mingi kihk põgeneda, unustada, ennast kõigist kohustustest vabaks raputada. Merele, ümber maailma, soolast vett näkku, sekka klõmakas kangemat. Palju kangemat, unustusteni kanget. Ootaks päikesetõusu ja siis jälle loojangut. Lihtsalt oleks vaikselt, tasakesi. Uluks tuulega võidu.
Lendaks õige minema...