Ma pole turist, ma elan siin...

Hakkan vaikselt leppima endaga ja asjadega enda ümber. Veel mõned päevad tagasi tundsin piinlikust, et elan (ikka veel ja kogu aeg) Tallinnas. Ma olen kolmandat põlve tallinlane aga uhkust selle üle tundnud pole. Kõik see kemplemine, võimu ja kodaniku hääle pärast. Linnaehitus, raha ja elukeskkond. Ikka tundus, et mõni teine linn on paremini korraldatud ja elamiseks sobivam. Vahel kui sellest ohates räägid ja keegi (mitte tallinlane) nähvab - ise te sellise linnavalitsuse valisite - tunned end eriti jõuetult. Tallinnas käivad asjad teisiti... Ja niuksud edasi ja kirud omaette seda võimu ja korraldamatust. Trügid läbi turistide ja kipud minema siit. Kaugele ja kauaks.
Täna aga tundsin jälle oma kodulinnast rõõmu. Tallinna päev oli ilus ja kuidagi puhas, vähemalt see osa mida mina nägema sattusin. Ma kulgesin sinna kuhu laps käest sikutas, ilma mingi kava või plaanita. Lehest lugedes tundub see kõik jälle üks poliitiline palagan, paraku :( Mina aga nautisin muretult uut linnaruumi, see on siiski hästi tööle hakanud. Vabaduse plats - see tõesti elab ja hingab just nii nagu üks linnaväljak seda tegema peaks. Harju tänava haljasala ja Rotermanni kvartal - mõlemad on võluvalt moodsad ja inim- ja lapsesõbralikud.
Veel hommikul tundsin veidi kadedust, kui Naadiga rääkisin (ta sõitis just lodjaga Karlova päevadele.) Õhtuks aga oli see linlik meretuul (või kevad või suvi või miski muu...) mu kenasti puhevile puhunud :)

Näe, mind ka teolt tabatud, kahe võõra seebikaga pilte tegemas, foto: Andres Puting, Delfi