Lele nikerdab keraamikatunnis igasugu põnevaid asju, mõne toob mulle ka rõõmuks. See siin on üks õige magus karbike - hoian seal šokolaadi tükikesi. Mul lihtsalt jääb seda magusat üle. Tavaliselt jagame lastega šokolaadi ära aga mina kõike kohe ei söö. No pole isu või mõtlen - ma pärast. Siis need tükid sinna karpi peitu rändavadki. Kirke käib siis vahel uurimas, et kuidas seis on. Kergitab kaant ja kontrollib, kas kommi ikka jagub. Ja kui suur magusaisu kallal, siis küsib - emme kas ma võin su saladuste karbist ühe tüki võtta. Mina muidugi luban. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis karbi sisse ma ikka aegajalt midagi poetan, välja võtnud aga suurt polegi. Selle eest hoolitsevad juba lapsed, et karbis ikka ruumi oleks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar