... kuhugi kaugele, jätaks kõik maha ja kaoks, seitsme maa ja mere taha. Laseks ennast tormil raputada, vihmal pesta ja päikesel kõrvetada. Mingi kihk põgeneda, unustada, ennast kõigist kohustustest vabaks raputada. Merele, ümber maailma, soolast vett näkku, sekka klõmakas kangemat. Palju kangemat, unustusteni kanget. Ootaks päikesetõusu ja siis jälle loojangut. Lihtsalt oleks vaikselt, tasakesi. Uluks tuulega võidu.
Lendaks õige minema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar