esmaspäev, aprill 28, 2008

Kevad aknalaual


Ma olen oma lilledega akanalaual kuidagi märkamatult sõbraks saanud. Ilmselt on aega rohkem, ei kihuta pidevalt ringi. Mõned aastad tagasi ei tahtnud ma oma tuppa võtta ühtki lille peale kaktuse, sest nagunii närtsivad ära. Nüüd on mul siin terve aed, mõned õitsevad, teised kasvatavad lihtsalt lehti. Paar päeva tagasi hakkas minu rõõmuks kannike õitsema, see pott kingiti kunagi Kirkele. Oeh ma naudin seda sini-sinist värvi - nagu killuke taevast. Nii ma siis eile istusin pea tund aega ja pildistasin seda pisikest õiekest (tegelikult oli neid siiski kolm). Pärast imetlesin teist arvutis ja miksisin pildi kokku.
Ahh, kevad vist :)

neljapäev, aprill 24, 2008

Merereis, mis mõnus vaheldus!


Käisime lastega Stockholmis - nädalavahetuse kruiis, kaks ööd laevas ja päevake linnas. Enamus ajast kulus muidugi lastesõbralikes muuseumides - Junibacken ja Aquaria
Sinna Djurgardeni saarekesele oleks võinud jäädagi, sest lõbus oli nii lastel kui minul. Junibackeni ristisime kohe Pipimaaks ümber, kuigi seal on palju muudki. Kirke pärast vast eelkõige, sest juba hetkest, kui olime reisi plaani võtnud, rääkisime talle, et sõidame laevaga Pipi juurde. Kahjuks just seal, kus vaatamist kõige rohkem, pilte teha ei tohtinud. Väikeste vagunitega sõidutati meid mööda imelist maailma, pisikesed tegelased andsid minietendusi ja rong loksutas kord otse, kord keerutades, siis jälle kiigutas kõrgele lae alla. No, mis sa hing veel tahta oskad! Sabas seistes kirusime, et rong nii aeglaselt liigub, sõites tahtnuks aga hoogu maha võtta. Vahva oli!
Paljukiidetud Vasa muuseumi käisime aga viie minutiga läbi, sealt ei leidnud me endile midagi põnevat. Akvaariumid pakkusid aga jälle korraliku elamuse. Taaskord üks koht, kuhu ikka ja uuesti tulla sobib. Kahju ainult, et need põnevad kohad kodust nii kaugel asuvad. Päev sai kuidagi liiga kiirelt otsa ja Stockholmis niisama tiirutamiseks meil suurt aega ei jäänudki. Tagatipuks suutsime veel ära eksida ja kui laeva väljumiseni oli vaid kolmveerand tundi jäänud, seisime nõutult suure purskaevu juures ega teadnud kuhu poole joosta. Tallinki transfeer väljus kusagilt bussijaamast milleni me ei jõudnud ega jõudnud, kaardilt paistab ju kõik lihtne aga kohale ei saa. Otsustasime viimases hädas linnaliini kasuks aga ka see ei õnnestunud, sest sedagi peatust ei suutnud me kiirustades ülesse leida ja keegi ei osanud aidata ka. Nii tuligi oma viimased kroonid taksojuhile anda. Väike hirm oli sees küll, et tea kas viibki kohale, sest eestis ma sellise taksojuhiga sõita ei julgeks (teate need tumedad mehed). Aga laevale tagasi me saime ja oeh kui hea tunne see oli, tükike kodu ootas meid truult ja võttis ka vastu.
Reisist oleks rääkida veel palju, sest laste rõõm reisist oli kirjeldamatu. Kirke sai endale reisipikenduseks koju kaasa Pipi nuku ja Lele mingi veidra pusa, mis olevat jubbe moodne. No peaasi, et kõik jäid rahule. Minu suurim rõõm oli vaadata oma õnnelike lapsi :)

neljapäev, aprill 17, 2008

Varahommikune vallatus


Tänane päev sai veidi liiga pikk, äratus 5.30, kõik ikka selleks, et teha üks piisike reportaaž StarFM-i hommikuprogrammist. Kella viie ajal õhtul ma veel rabelesin viimaseid pilte klõpsida (juba sootuks teisel teemal), üllataval kombel aga väsimus veel tunda ei andnud. Koju jõudes pinge langes ja väsimus hiilis kiirelt ligi. Tegin lastele söögi valmis ja nägin tõsist vaeva, et mitte samasse köögilaua taha magama jääda. Nõrk olen, mis muud! Aga oli see päev nagu ta oli, tempokas ja töine, ühe värskendava vaatepildi osaliseks sain ma ometi. Ja juba varahommikul, raadioeetris ilusat musklimeest imetledes. No tegin pildi ka, ega sellist nalja juba igapäev näe - paljas poiss annab raadio otseeetris intekat :)

neljapäev, aprill 10, 2008

Koolituse lõpetas ruudulipp

Tänu kapriissele staarile (selle nädala kaanetüdruk ei lubanud end pildistada), sain kiirel tööajal terve päeva vabaks. Kasutasin selle ka mõnuga ära, läksin nimelt Overalli pressifotograafide koolitusele, muidu oleks pidanud pilte arhiveerima ja see töö mulle ju ei istu. No vot, oli vahva päev, sain mõned head ideed ja kinnitust juba teada-tuntud faktidele. Aga koolituse parim osa oli loomulikult vabakava, ehheee teadagi :) Ja kui fotograafid (vähemalt mul on selline mulje jäänud) tavatöös konkurentsi ei tunneta, erinevalt ajakirjanikest, ärapanijatest, siis tõelist võistlust sai nautida kardirajal. Ma olin esmalt veidi kõhklev, et eeee ilmselt ma siiski vaid vaatan. Aga, pärast esimest ringi tekkis hasart. Uhhhuuu ja veel milline! Poleks iial osanud arvata, et kihutamine ja kurvide võtmine võiks sellist naudingut pakkuda. Ja üllatus, üllatus - see spordiala, kus sisuliselt ju ainult istud ja veidi käsi liigutad, võttis mu higiseks ja hingeldama. Üllataval kombel sain ka korralikud ajad kirja, khm isegi mõnest mehest sai kiiremini sõidetud. No naiste konkurents oli olematu, kolmekesi võisteldes polnud raske esimeseks tulla. Nüüd tahan ma aga veel põrr-põrrrr-põrrrrrrr põristada. Suvel peaks minema mõnele suuremale rajale, noh et oleks vabalt ruumi neist ees koperdajatest mööda tuhiseda. Seal siserajal oli see veits keeruline, vähemalt minusuguse algaja jaoks.