esmaspäev, november 15, 2021

Lihtsalt naudin

Lappan oma hiljutusi pilte ja märkan, et olen häbiväärselt vähe pildistanud inimesi tänaval. Kohati jääb puudu nahaalsuset, enamasti aga lihtsalt vaatlen ega kipu jäädvustama. Aga elu käib mu ümber ja veel milline! Eile Catanias ma vähemalt midagi pildile sain. Kui ikka igal sammul su ümber on elu nautivad inimesed, siis tuleb mõned neist ka kaadrisse püüda. Ahh, hedonist minus laiutab ja on muutumas õige ülbeks. Maitsen igat hetke, ei püüa midagi peatada, sest kohe tuleb uus, mis samamoodi meeli paitab. Aeg ajalt tuleb tahtmine end näpistada, et ikka kindel olla - see kõik on päris, polegi mu fantaasia vili ega sulnis unenägu. Ma tahan siia jääda! Huvitav, kui mitu korda ma seda juba ütlenud olen? Mõned pildid nädalavahetusest ikka ka :) 

Mõned pildid, sest wifit ei ole ja välismaal kasutada olnud nett on otsa saanud. Ostan kalli hinnaga kilohaaval juurde...


Kohvikumelu

Kohalik paarike

Kuumad kastanid 

Päikeseloojangu valguses

Lihtsalt turistikas


reede, november 05, 2021

Kontsakingadel itaallaseks

 Ühel õhtul peale tööd koju jalutades tundsid end nagu üks tõeline itaalia signora. Tööpäevadel kannan tavaliselt kontsakingi nagu kohalikud naisedki ega hooli siinsetest tänavatest, mis meenutavad logisevat trepistiku. Mäest alla minnes on küll vaja varbaid veidi rohkem väänata aga muidu - tutto bueno! Õhk oli veel nii soe, et t-särgi peale polnud vaja midagi tõmmata, püksisääred kergelt üles kääritud kõpsisin poest kodu poole.  Poekotis oli kõik vajalik ühe pasta bolognese jaoks ja mu uues türkiissinises (või rohelises) käekotis lisaks pudel kohaliku veini. Teised läksid õhtusele missale, mina võtsin perenaise rolli,  signora igas mõttes. Oli juba pime aga ei mingit hirmu üksi liikudes. Kõik siin on juba nii koduseks saanud. Ja paljud, keda iga päev kohtad ka tervitavad rõõmsalt. 

Peatänaval käis vilgas elu, peale tööpäeva lõppu on kõik liikvel, väikesed poekesed on taas avatud (päeval 13-16.30 on siesta) ja rahvas tuleb poodi või sõidab lihtsalt kodu poole. On tavaline, et igal tänavanurgal suheldakse. Pole vahet, kas kohtuvad jalutavad inimesed või kaks autojuhti oma masinates. Paar lauset jõuab ka liikluses vahetada. Auto jäetakse keset tänavat seisma, aken keritakse alla ja väike vestlus võib alata. Teised, kes mööda ei pääse ootavad rahulikult, sest juba järgmise nurga peal võivad nad ise sama teha. Tänavanurkadel käib ka pidev kauplemine. Pole veel aru saanud, et kus ja millal mõni oliivimüüja täpselt äri ajab. Kuigi, see võib olla juhuslik, et neil polegi kindlat kohta, sest kord näeme neid ühes, kord teises kohas. Vahel hommikul, vahel õhtul. Suurem kauplemine toimub muidugi pühapäeval. Siis saab mõnest muidu vaiksest tänavast turuplats. Müüakse nii söögikraami kui riideid. Õhtuks korjatakse oma lauad jälle kokku, ning kauplemisest pole enam jälgegi. Meie üheks lemmikkohaks on saanud kodu lähedal asuv väike hubane juurvilha lett või poeke. Tädi on lihtsalt nii armas, et ostame pigem temalt kui mõnest teisest kohast. Ja neid pisikesi juurviljalette siin ikka on. Ka kodu lähedal oleva poe juustumüüja tunneb meid juba. On tõeliselt soe tunne niimoodi poes käia, kuigi me vahetame vaid viisakusi, tundub nagu oleks kohtunud sõpradega.

Pühapäevaselt turult



Teel kodu poole

Lihtsalt üks tänav siin Nicoteras

Kassipiltideta ei saa kuidagi, kolm graatsiat peesitavad keset teed :)

Õhtul spaghetti bolognese, järgmisel lõunal kaste gnocchidele


kolmapäev, november 03, 2021

Armastusavaldus

Jalutasime teisipäeval Reggio Calabria rannapromenaadil. Oli hingedepäev ja meil siin Itaalias vaba päev. Vaatasin merd, nautisin ja lasin end lummata selle imelisest toonist. Iga kord kui rannas jalutame, vahet pole millises külas või linnas aga siin Calabria maakonnas on meri nii ebareaalselt sinine, et pea hakkab ringi käima sellest ilust. Kogen pidevalt merd vaadates säärast magusvalusat tunnet, nagu kuulnuks kauaoodatud armastusavaldust. Vaatan seda sooja türkiisi ja iga rakk mu kehas naeratab kaasa. Ilu võrdub rõõm, õnn, armastus. See soe Itaalia sinine, hurmab mind, see on minu värv ja peegeldab hetkel mind ennast. Kuidas on see võimalik, et vaja on vaid veidibsoojalt sinist tooni ja juba tunnen end maailma kõige õnnelikuma inimesena?
Poleks iialgi arvanud, et Itaalia mulle nii võimsalt mõjub... Just need väikesed mereäärsed külad. Siinne kliima (eile oli 23 kraadi sooja), soe tuul, päike ja meri tekitavad mus tunde nagu ei saaks siin elades kunagi olla stressis, tusane või närviline. Ma tahan siia jäädagi! Kas võiks see olla võimalik? Küsimärke jääb aina vähemaks, sest kusagil alateadvuses tunnen - olen jõudnud koju. Keelt oskamata, tundub mulle ometi nagu mõistaks ma kõike. Liiga palju on neid hetki, kui taban end mõttelt - ma olen seda juba näinud, olen siin olnud. Kuidas küll? Ja see kõik saab alguse sinisest värvist...
Reggio Calabria rannas, üle lahe paistab Sitsiilia