Jalutasime teisipäeval Reggio Calabria rannapromenaadil. Oli hingedepäev ja meil siin Itaalias vaba päev. Vaatasin merd, nautisin ja lasin end lummata selle imelisest toonist. Iga kord kui rannas jalutame, vahet pole millises külas või linnas aga siin Calabria maakonnas on meri nii ebareaalselt sinine, et pea hakkab ringi käima sellest ilust. Kogen pidevalt merd vaadates säärast magusvalusat tunnet, nagu kuulnuks kauaoodatud armastusavaldust. Vaatan seda sooja türkiisi ja iga rakk mu kehas naeratab kaasa. Ilu võrdub rõõm, õnn, armastus. See soe Itaalia sinine, hurmab mind, see on minu värv ja peegeldab hetkel mind ennast. Kuidas on see võimalik, et vaja on vaid veidibsoojalt sinist tooni ja juba tunnen end maailma kõige õnnelikuma inimesena?
Poleks iialgi arvanud, et Itaalia mulle nii võimsalt mõjub... Just need väikesed mereäärsed külad. Siinne kliima (eile oli 23 kraadi sooja), soe tuul, päike ja meri tekitavad mus tunde nagu ei saaks siin elades kunagi olla stressis, tusane või närviline. Ma tahan siia jäädagi! Kas võiks see olla võimalik? Küsimärke jääb aina vähemaks, sest kusagil alateadvuses tunnen - olen jõudnud koju. Keelt oskamata, tundub mulle ometi nagu mõistaks ma kõike. Liiga palju on neid hetki, kui taban end mõttelt - ma olen seda juba näinud, olen siin olnud. Kuidas küll? Ja see kõik saab alguse sinisest värvist...
 |
| Reggio Calabria rannas, üle lahe paistab Sitsiilia |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar