Ühel õhtul peale tööd koju jalutades tundsid end nagu üks tõeline itaalia signora. Tööpäevadel kannan tavaliselt kontsakingi nagu kohalikud naisedki ega hooli siinsetest tänavatest, mis meenutavad logisevat trepistiku. Mäest alla minnes on küll vaja varbaid veidi rohkem väänata aga muidu - tutto bueno! Õhk oli veel nii soe, et t-särgi peale polnud vaja midagi tõmmata, püksisääred kergelt üles kääritud kõpsisin poest kodu poole. Poekotis oli kõik vajalik ühe pasta bolognese jaoks ja mu uues türkiissinises (või rohelises) käekotis lisaks pudel kohaliku veini. Teised läksid õhtusele missale, mina võtsin perenaise rolli, signora igas mõttes. Oli juba pime aga ei mingit hirmu üksi liikudes. Kõik siin on juba nii koduseks saanud. Ja paljud, keda iga päev kohtad ka tervitavad rõõmsalt.
Peatänaval käis vilgas elu, peale tööpäeva lõppu on kõik liikvel, väikesed poekesed on taas avatud (päeval 13-16.30 on siesta) ja rahvas tuleb poodi või sõidab lihtsalt kodu poole. On tavaline, et igal tänavanurgal suheldakse. Pole vahet, kas kohtuvad jalutavad inimesed või kaks autojuhti oma masinates. Paar lauset jõuab ka liikluses vahetada. Auto jäetakse keset tänavat seisma, aken keritakse alla ja väike vestlus võib alata. Teised, kes mööda ei pääse ootavad rahulikult, sest juba järgmise nurga peal võivad nad ise sama teha. Tänavanurkadel käib ka pidev kauplemine. Pole veel aru saanud, et kus ja millal mõni oliivimüüja täpselt äri ajab. Kuigi, see võib olla juhuslik, et neil polegi kindlat kohta, sest kord näeme neid ühes, kord teises kohas. Vahel hommikul, vahel õhtul. Suurem kauplemine toimub muidugi pühapäeval. Siis saab mõnest muidu vaiksest tänavast turuplats. Müüakse nii söögikraami kui riideid. Õhtuks korjatakse oma lauad jälle kokku, ning kauplemisest pole enam jälgegi. Meie üheks lemmikkohaks on saanud kodu lähedal asuv väike hubane juurvilha lett või poeke. Tädi on lihtsalt nii armas, et ostame pigem temalt kui mõnest teisest kohast. Ja neid pisikesi juurviljalette siin ikka on. Ka kodu lähedal oleva poe juustumüüja tunneb meid juba. On tõeliselt soe tunne niimoodi poes käia, kuigi me vahetame vaid viisakusi, tundub nagu oleks kohtunud sõpradega.
 |
| Pühapäevaselt turult |
 |
| Teel kodu poole |
 |
| Lihtsalt üks tänav siin Nicoteras |
 |
| Kassipiltideta ei saa kuidagi, kolm graatsiat peesitavad keset teed :) |
 |
| Õhtul spaghetti bolognese, järgmisel lõunal kaste gnocchidele |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar