reede, jaanuar 18, 2019

Märkus iseendale!

Sain lõpuks kogu seina tapeedist puhtaks kraabitud. See on ikka imeline tunne, midagi sai ära tehtud!  Energiat jäi üle ja pahteldasin kogu seina kiirelt üle. See laiguline sein meeldis mulle tegelikult väga. Oleks võinud niimoodi jäädagi.
Siiski asusin järgmisel päeval õhinaga seina värvima. Värvida tuleb umbes neljas kihis. Esmalt kruntvärv, see on igav, lihtsalt värvid rulliga ühtlaselt. Järgmine etapp on struktuurvärv. Tehnikaid on mitmeid erinevaid. Kõige raskem on see üks välja valida. Et kas kanda värv peale pahtlilabidaga, spets kammiga, svammiga, pehmema või tugevama harjaga. Kas joonistada ringjalt, sik-sakitades, kaootiliselt või vedada sirgemaid jooni. Mina valisin tugevama küürimisharja ja ringjad kaared. Väga lõbus oli. Lõpuks juba veidi väsitav, sest jõudu tuleb ka kasutada. Aga sain tehtud.
Õhtul, kui värv kuivas (ja see kuivab kaua) vaatasin oma käsi ja kirusin ennast. Märkus iseendale! Miks ometi ei kasutanud ma kindaid. Asi polnud ainult selles, et käed olid ebaloomulikult kuivad ja karedad. Neid tuleks kreemitamise asemel kreemis leotada ja lisaks veel plaasterdada! Suures loomistuhinas olin hõõrunud oma käsi vastu seina ja ühtlasi sõrmenukkidelt naha maha. Valus! Imelik, et ma tööd tehes valu ei tundnud ja alles käsi pestes seda märkasin. Määrin neid roosasid nahata nukke nüüd joodisalviga. See on väga tõhus ravi. Soovitan soojalt, kasutage kergemate haavade raviks Braunovidoni! Näpud on mul nüüd salvised ja kenasti plaasterdatud. Täna puhkan veidi. Ootan kuni haavad paranevad, homme ehk saan jälle tööga pihta hakata. Siis on ees lasuurimine kahe värviga. Ja jälle on põnev :)

teisipäev, jaanuar 15, 2019

Remont on põnev!

 Kui aega on palju käes tuleb seda mõistlikult kasutada. No vähemalt mina ei suuda niisama toas passida. Mõni aeg tagasi (umbes poolteist aastat juba!!!) alustasin projekti - maha tapeet, värv seina! Tapeedi maha kiskumine osutus oluliselt tüütumaks ja raskemaks, kui oskasin arvata. Seepärast jäi töö toona pooleli. Osa seinast sai värvitud, teine pool jäi tapeedi alla.

 Täna siis hakkasin uuesti pihta. Ma juba teadsin, et see on raske. Et see on tüütu. Õnneks olin unustanud kui tüütu see töö on :)
 Hankisin K-Rautast mingi spets vedeliku, millega peaks tapeedi kergelt kätte saama. Nojah, ma kujutasin ette, et nüüd läheb ludinal. Et tapeet tuleb ise alla ja mul tuleb see lihtsalt kokku korjata. Või midagi taolist. Tapeet tuli tegelikult tõesti kergelt lahti. Vaevaline oli hoopis vanade ajalehtede eemaldamine. Kohati tundus, et makulatuur on lihtsalt betooni sisse imbunud. No ei tule kuidagi lahti!
Paksemalt pahteldatud laikude peale tekkis pritsimisest liuväli ja ainult toore jõuga sai neis kohtades üldse midagi tehtud. Kohati kraapisin lihtsalt koos pahtliga. Käsi on hetkel küll kange ja valus. Tänase päeva saavutus - viis paani tapeeti eemaldatud! Ja vaid kaks jäävad homseks, siis ongi korras. Vähemalt see sein saab siis valmis.
 Aga tunne on hea. Ma juba ootan millal saan lõpuks värvima hakata. Tahan veidi möllata struktuuridega ja toonidega. Ahh, mul aega on. Lasen lihtsalt fantaasial lennata. Ja see on juba puhas rõõm.

neljapäev, jaanuar 10, 2019

Vaidlen vastu ja põgenen

Käisin eile esimest korda elus psühholoogi juures. Oh õudu! Oli see alles kogemus...
Hetkel, kui ma sinna aja kinni panin olin üks värisev, kokutav ja magamatusest kurnatud mutike. Või no nii ma ennast tundsin. Nende paari nädalaga sain end mingil määral muidugi kokku võetud. Vahepeal langesin tagasi auku, siis jälle süstisin endasse julgust ja optimismi ning elu oli juba nii lill, et mingit psühholoogi ma küll enam näha ei tahtnud. See tunne - ma ei taha näha ühtegi psühholoogi, oligi vist määrav, miks see külaskäik lõpuks metsa läks.
Erinevatel põhjustel pole ma oma unerežiimi siiani paika saanud. Sel hommikul ärkasin ma vaevaliselt, silmad punased peas, öösel olin jälle liiga vähe maganud. Kohusetundlikult vedasin ma ennast siiski kohale. Ja juba uksel tundsin end nagu koolis, nagu oleks kutsutud aru andma, nö vaibale. Ootesaal oli täis erinevate muredega inimesi, psühholoogi juurde kõik. Hetkel, kui ilma ühe käeta meest nägin, kes ka nagu minagi oli töötukassa kaudu tulnud, hakkas veidi piinlik. Temal on tõesti jama, mitte mul. Tea, kas tööõnnetus?  Mina oma unetusega olin ikka nagu igavlev koduperenaine. Enese vabandamiseks mõtlesin, et aga ma ootasin nii kaua, selle ajaga lihtsalt läks suurem mure mööda. Pärast tuli välja, et olin väga kiiresti aja saanud, tavaliselt läheb kuu vähemalt.
Jah, ma tundsin end vales kohas olevat. Ega ma sellest käigust suurt midagi oodata ei osanud, pigem tahtsin lihtsalt kurta ja lohutust saada. Astun sisse, tervitame ning psühholoog küsib: "Ja kuidas ma saan teid aidata?" Nagu oleks poodi midagi ostma tulnud.  Ma tõesti ei tea? Mina ei tea ju kuidas sa aidata saad, sest ei tea mida su töö täpselt endast kujutab. Ma olen elus esimest korda sellises kohas, sellises olukorras. Nii ma seal omaette mõtlesin ja kõik see tunne, ma olen siin ilmaasjata, kadus. Taaskord tundsin end tühise ja väriseva mutikesena. Ja kui ma oma unetusest, isupuudusest ja lõhna- ja maitsetajude kadumisest rääkisin, sain vastuseks uue litaka. "See on normaalne, et stressi korral lülitab aju osa ellujäämiseks mittevajalike toiminguid välja... näonahk väsib, juuksed langevad välja, muutuvad tuhmiks..." Tõesti, nüüd tundsin ma, kuidas mu juuksed on hallid ja silmad aukus...
Ok, sain tagasi põhjuse, miks ma siin olen aga ma ei olnud sellega nõus. Ma ei vaja mingit jutlust teemal - aju käitub nii ja naa. Vähemalt sain ma seal istudes aru mida ma ei vaja ja mida vajan. Ma vajan head kreemi ja juuksurit, sõpru ja kallistusi. Isegi kongidega kõlistamine või kristallide ladumine tundus hetkel abiks olevat.  Aju teadusliku analüüs aga mitte.
Et mu enesetunne ikka kindla peale paremaks läheks, lajatas psühholoog veel juurde. Et kui magada ikka ei saa, siis mine perearstile ja lase antidepresandid välja kirjutada. Ma vist oigasin selle jutu peale häälekalt või paistis see õudus mu näost. Igatahes hakkas ta kiiresti seletama, et neid võib võtta ka enne "auku kukkumist", et see ei tähenda veel kõige hullemat. Mina aga olin hämmingus ega suutnud tema teadusliku "lohutamisega" enam kaasa minna.
Jah, sa võid arvata, et oled täitsa kobe. No kellel siis jamasid poleks. Tühiasi! Aga kui sulle julmalt diagnoos pannakse, siis võib juhtuda, et jäädki haigeks.
Me lahkusime sõbralikult, ma teatasin, et ei vaja enam tema abi. Tänasin antud nõuannete eest. Jätsin võimaluse mõelda ja lubasin uuel nädalal teada anda. Ei, ma ei taha mingeid antidepresante! Kui ma täna, homme ka magada ei saa, siis ostan unerohtu ja asi ants!
Mantlit selga pannes tundsin nagu põgeneks, nagu oleks ma just pääsenud.
Ahjaa, üks hea nõuanne siiski oli - ära tee midagi vaid moluta veidi!

laupäev, jaanuar 05, 2019

Sekeldused Tartu linnas

Päev Tartus mõjus mulle veidralt, täiesti vastupidiselt sellele nagu algselt plaanis. Kirke läks juba paar päeva varem issi juurde. Mõte, temaga koos tagasi tulla ja midagi üheskoos teha, tuli osalt ka sellest, et korraga oli mul palju vaba aega. Niisama kodus passimine tundus veider, mingi rahutus oli sees jaja Tart polnud ma ka juba terve igaviku käinud. Mingi tugev jõud mind sinna igatahes ajas. Lootsin leida lohutust ja endal tuju tõsta.
Sõitsin sinna rongiga, jalutasin jaamast Toomemäe poole ja olin kummaliselt elevil seal Inglitega sillal. Palju ilusaid mälestusi tuli meelde.
Lumesadu oli päris tihe ja kõik tundus selle tõttu veel kaunim ja erilisem. Klõpsisin seal pilte teha kui korraga ilmus mu selja taha üks venekeelt rääkiv naine  ja küsis: "Kas tohib?"
Noogutasin talle, et ja-jaa minge mööda, ise pildistasin edasi. Tema aga vehib kätega ja näitab teisele poole silda. No hoopis mina seisin tee peal ees, all ootasid tema sõbrad, kes tahtsid ise pilte teha. Ikka nii, et tütarlaps üksi sillal, siis teine üksi ja siis järgmine. Mul oli väga ebamugav seal oma järjekorda oodata ja läksin ära. Solvusin ka, miks oli neil pildistamiseks eesõigus või miks üldse keegi nii teeb ja teise minema ajab. Kummaline küll aga tundus nagu terve linn räägib korraga vene keeles. Ainult poes kuulsin eesti keelt. No paar üksikut eestlast kohtusid ka ikka nurga peal. Kõik suuremad grupid ja perekonnad nii tänavatel, kohvikutes kui Ahhaas olid aga venekeelsed. Väga veider kogemus, nagu oleks rongitäis vene turiste linnas lahti lastud ja kõik kohalikud on nende eest peitu pugenud. 
Heakene küll, see häiris (rahulike tartlaste asemel lärmakad turistid) aga leppisin. 

Kuna Kirke veel linna tulla ei viitsinud, otsisin kohta kus üksi kõht täis süüa. Täielik ebaõnn. Koht, mis tundus olevat täitsa OK oli minu jaoks uskumatult kallis ja seal, kus tundus mõistlik hind nägi kõik välja nagu kole koolisöökla. Kas tõesti on Tartu hinnad kõrgemad kui Tallinnas ja kesklinnas saavad olla sellised kolekohad, mida ma vaid kusagil kolkas näha oskaks? Tatsasin selles lumesajus edasi-tagasi, googeldasin kesklinna söögikohti aga ei leidnud midagi head. Lõin lõpuks käega. Tühja, lähen Vapianosse, pole küll Tartu hõng mu jaoks aga vähemalt tean, kuidas maitseb toit ja milline koht see on. Ma ei tahaks kurta aga pole saanud halvemat teenindust kui seal. Suppi (!!!) ootasin veerand tundi, seegi oli täiesti leige, saia sain siis, kui pool suppi söödud. Kolm korda küsisin! Ja tomatisupp, mis Tallinnas on tõeliselt mõnusa konsistentsiga, oli Tartus üks tavaline ja igav püreesupp. Ühesõnaga pettumus oli suur.



Ahhaa keskuses oli meil nii umbes pooleks tunniks täitsa põnev. See, et ma ootasin enamat oli oma viga, vist... Üks keerlev pöörlev kaadervärk, kuhu koos Kirkega sisse ronisin oli hullem, kui mäletasin. Heas mõttes, sest tekitas elevust. No ma kisasin veidi. Või natuke rohkem... Kirke vaeseke oli minuga täitsa hädas. Surus mulle kätt suu peale, et mu kisa ei kostaks. Ju tal oli piinlik, et selline ema. Selles veidras viltuses majas, ma ka na-tu-kene piuksusin. No see oli arusaamatu, sest ei olnud ju nii viltu aga pea hakkas ringi käima ja nagu mingi magnet sikutas. Peeglitega ruumist palusin end Kirkel välja juhatada, sest mul hakkas seal halb ja tekkis kerge paanika. Arusaamatu! Ja selle hirmutamise peale ma jalgrattaga sõita ei julgenudki. Plaanitud kolme tunni asemel olime seal vaevalt poolteist tundi, saime ringi kuidagi väga kiirelt peale tehtud.

 Päeva lõpuks tellisime Kirkega ühest kohvikust Crème brûléed ja hetkel, kui selle kaant tahtsime purustama hakata, pidime taaskord pettuma. Seda lihtsalt ei olnud! Mingi vedel suhkrusiirup oli peale valatud. No ka tõesti on võimalik ka see lihtne magustoit ära rikkuda! Oeh...
Õhtul hilja, kui lõpuks Tallinnas tagasi olime, vaatasime Kirkega üksteisele otsa ja ohkasime, küll on hea tagasi olla. Vabaduse väljak pole kunagi varem nii kodune ja nii õige tundunud.
Ebamugav kogemus aga näed, sain vaheldust nagu plaanis oli :) Samuti sain lahti sellest kriipivast tundest, mis mind Tartu poole tiris. Ju siis oli vaja seda kõike, et aru saada - kodus on kõik palju parem.