Reede, jaanuar 18, 2019

Märkus iseendale!

Sain lõpuks kogu seina tapeedist puhtaks kraabitud. See on ikka imeline tunne, midagi sai ära tehtud!  Energiat jäi üle ja pahteldasin kogu seina kiirelt üle. See laiguline sein meeldis mulle tegelikult väga. Oleks võinud niimoodi jäädagi.
Siiski asusin järgmisel päeval õhinaga seina värvima. Värvida tuleb umbes neljas kihis. Esmalt kruntvärv, see on igav, lihtsalt värvid rulliga ühtlaselt. Järgmine etapp on struktuurvärv. Tehnikaid on mitmeid erinevaid. Kõige raskem on see üks välja valida. Et kas kanda värv peale pahtlilabidaga, spets kammiga, svammiga, pehmema või tugevama harjaga. Kas joonistada ringjalt, sik-sakitades, kaootiliselt või vedada sirgemaid jooni. Mina valisin tugevama küürimisharja ja ringjad kaared. Väga lõbus oli. Lõpuks juba veidi väsitav, sest jõudu tuleb ka kasutada. Aga sain tehtud.
Õhtul, kui värv kuivas (ja see kuivab kaua) vaatasin oma käsi ja kirusin ennast. Märkus iseendale! Miks ometi ei kasutanud ma kindaid. Asi polnud ainult selles, et käed olid ebaloomulikult kuivad ja karedad. Neid tuleks kreemitamise asemel kreemis leotada ja lisaks veel plaasterdada! Suures loomistuhinas olin hõõrunud oma käsi vastu seina ja ühtlasi sõrmenukkidelt naha maha. Valus! Imelik, et ma tööd tehes valu ei tundnud ja alles käsi pestes seda märkasin. Määrin neid roosasid nahata nukke nüüd joodisalviga. See on väga tõhus ravi. Soovitan soojalt, kasutage kergemate haavade raviks Braunovidoni! Näpud on mul nüüd salvised ja kenasti plaasterdatud. Täna puhkan veidi. Ootan kuni haavad paranevad, homme ehk saan jälle tööga pihta hakata. Siis on ees lasuurimine kahe värviga. Ja jälle on põnev :)

Kommentaare ei ole: