Käisin eile esimest korda elus psühholoogi juures. Oh õudu! Oli see alles kogemus...
Hetkel, kui ma sinna aja kinni panin olin üks värisev, kokutav ja magamatusest kurnatud mutike. Või no nii ma ennast tundsin. Nende paari nädalaga sain end mingil määral muidugi kokku võetud. Vahepeal langesin tagasi auku, siis jälle süstisin endasse julgust ja optimismi ning elu oli juba nii lill, et mingit psühholoogi ma küll enam näha ei tahtnud. See tunne - ma ei taha näha ühtegi psühholoogi, oligi vist määrav, miks see külaskäik lõpuks metsa läks.
Erinevatel põhjustel pole ma oma unerežiimi siiani paika saanud. Sel hommikul ärkasin ma vaevaliselt, silmad punased peas, öösel olin jälle liiga vähe maganud. Kohusetundlikult vedasin ma ennast siiski kohale. Ja juba uksel tundsin end nagu koolis, nagu oleks kutsutud aru andma, nö vaibale. Ootesaal oli täis erinevate muredega inimesi, psühholoogi juurde kõik. Hetkel, kui ilma ühe käeta meest nägin, kes ka nagu minagi oli töötukassa kaudu tulnud, hakkas veidi piinlik. Temal on tõesti jama, mitte mul. Tea, kas tööõnnetus? Mina oma unetusega olin ikka nagu igavlev koduperenaine. Enese vabandamiseks mõtlesin, et aga ma ootasin nii kaua, selle ajaga lihtsalt läks suurem mure mööda. Pärast tuli välja, et olin väga kiiresti aja saanud, tavaliselt läheb kuu vähemalt.
Jah, ma tundsin end vales kohas olevat. Ega ma sellest käigust suurt midagi oodata ei osanud, pigem tahtsin lihtsalt kurta ja lohutust saada. Astun sisse, tervitame ning psühholoog küsib: "Ja kuidas ma saan teid aidata?" Nagu oleks poodi midagi ostma tulnud. Ma tõesti ei tea? Mina ei tea ju kuidas sa aidata saad, sest ei tea mida su töö täpselt endast kujutab. Ma olen elus esimest korda sellises kohas, sellises olukorras. Nii ma seal omaette mõtlesin ja kõik see tunne, ma olen siin ilmaasjata, kadus. Taaskord tundsin end tühise ja väriseva mutikesena. Ja kui ma oma unetusest, isupuudusest ja lõhna- ja maitsetajude kadumisest rääkisin, sain vastuseks uue litaka. "See on normaalne, et stressi korral lülitab aju osa ellujäämiseks mittevajalike toiminguid välja... näonahk väsib, juuksed langevad välja, muutuvad tuhmiks..." Tõesti, nüüd tundsin ma, kuidas mu juuksed on hallid ja silmad aukus...
Ok, sain tagasi põhjuse, miks ma siin olen aga ma ei olnud sellega nõus. Ma ei vaja mingit jutlust teemal - aju käitub nii ja naa. Vähemalt sain ma seal istudes aru mida ma ei vaja ja mida vajan. Ma vajan head kreemi ja juuksurit, sõpru ja kallistusi. Isegi kongidega kõlistamine või kristallide ladumine tundus hetkel abiks olevat. Aju teadusliku analüüs aga mitte.
Et mu enesetunne ikka kindla peale paremaks läheks, lajatas psühholoog veel juurde. Et kui magada ikka ei saa, siis mine perearstile ja lase antidepresandid välja kirjutada. Ma vist oigasin selle jutu peale häälekalt või paistis see õudus mu näost. Igatahes hakkas ta kiiresti seletama, et neid võib võtta ka enne "auku kukkumist", et see ei tähenda veel kõige hullemat. Mina aga olin hämmingus ega suutnud tema teadusliku "lohutamisega" enam kaasa minna.
Jah, sa võid arvata, et oled täitsa kobe. No kellel siis jamasid poleks. Tühiasi! Aga kui sulle julmalt diagnoos pannakse, siis võib juhtuda, et jäädki haigeks.
Me lahkusime sõbralikult, ma teatasin, et ei vaja enam tema abi. Tänasin antud nõuannete eest. Jätsin võimaluse mõelda ja lubasin uuel nädalal teada anda. Ei, ma ei taha mingeid antidepresante! Kui ma täna, homme ka magada ei saa, siis ostan unerohtu ja asi ants!
Mantlit selga pannes tundsin nagu põgeneks, nagu oleks ma just pääsenud.
Ahjaa, üks hea nõuanne siiski oli - ära tee midagi vaid moluta veidi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar