Sekeldused Tartu linnas

Päev Tartus mõjus mulle veidralt, täiesti vastupidiselt sellele nagu algselt plaanis. Kirke läks juba paar päeva varem issi juurde. Mõte, temaga koos tagasi tulla ja midagi üheskoos teha, tuli osalt ka sellest, et korraga oli mul palju vaba aega. Niisama kodus passimine tundus veider, mingi rahutus oli sees jaja Tart polnud ma ka juba terve igaviku käinud. Mingi tugev jõud mind sinna igatahes ajas. Lootsin leida lohutust ja endal tuju tõsta.

Sõitsin sinna rongiga, jalutasin jaamast Toomemäe poole ja olin kummaliselt elevil seal Inglitega sillal. Palju ilusaid mälestusi tuli meelde.

Lumesadu oli päris tihe ja kõik tundus selle tõttu veel kaunim ja erilisem. Klõpsisin seal pilte teha kui korraga ilmus mu selja taha üks venekeelt rääkiv naine  ja küsis: "Kas tohib?"

Noogutasin talle, et ja-jaa minge mööda, ise pildistasin edasi. Tema aga vehib kätega ja näitab teisele poole silda. No hoopis mina seisin tee peal ees, all ootasid tema sõbrad, kes tahtsid ise pilte teha. Ikka nii, et tütarlaps üksi sillal, siis teine üksi ja siis järgmine. Mul oli väga ebamugav seal oma järjekorda oodata ja läksin ära. Solvusin ka, miks oli neil pildistamiseks eesõigus või miks üldse keegi nii teeb ja teise minema ajab. Kummaline küll aga tundus nagu terve linn räägib korraga vene keeles. Ainult poes kuulsin eesti keelt. No paar üksikut eestlast kohtusid ka ikka nurga peal. Kõik suuremad grupid ja perekonnad nii tänavatel, kohvikutes kui Ahhaas olid aga venekeelsed. Väga veider kogemus, nagu oleks rongitäis vene turiste linnas lahti lastud ja kõik kohalikud on nende eest peitu pugenud. 

Heakene küll, see häiris (rahulike tartlaste asemel lärmakad turistid) aga leppisin. 

Kuna Kirke veel linna tulla ei viitsinud, otsisin kohta kus üksi kõht täis süüa. Täielik ebaõnn. Koht, mis tundus olevat täitsa OK oli minu jaoks uskumatult kallis ja seal, kus tundus mõistlik hind nägi kõik välja nagu kole koolisöökla. Kas tõesti on Tartu hinnad kõrgemad kui Tallinnas ja kesklinnas saavad olla sellised kolekohad, mida ma vaid kusagil kolkas näha oskaks? Tatsasin selles lumesajus edasi-tagasi, googeldasin kesklinna söögikohti aga ei leidnud midagi head. Lõin lõpuks käega. Tühja, lähen Vapianosse, pole küll Tartu hõng mu jaoks aga vähemalt tean, kuidas maitseb toit ja milline koht see on. Ma ei tahaks kurta aga pole saanud halvemat teenindust kui seal. Suppi (!!!) ootasin veerand tundi, seegi oli täiesti leige, saia sain siis, kui pool suppi söödud. Kolm korda küsisin! Ja tomatisupp, mis Tallinnas on tõeliselt mõnusa konsistentsiga, oli Tartus üks tavaline ja igav püreesupp. Ühesõnaga pettumus oli suur.

Ahhaa keskuses oli meil nii umbes pooleks tunniks täitsa põnev. See, et ma ootasin enamat oli oma viga, vist... Üks keerlev pöörlev kaadervärk, kuhu koos Kirkega sisse ronisin oli hullem, kui mäletasin. Heas mõttes, sest tekitas elevust. No ma kisasin veidi. Või natuke rohkem... Kirke vaeseke oli minuga täitsa hädas. Surus mulle kätt suu peale, et mu kisa ei kostaks. Ju tal oli piinlik, et selline ema. Selles veidras viltuses majas, ma ka na-tu-kene piuksusin. No see oli arusaamatu, sest ei olnud ju nii viltu aga pea hakkas ringi käima ja nagu mingi magnet sikutas. Peeglitega ruumist palusin end Kirkel välja juhatada, sest mul hakkas seal halb ja tekkis kerge paanika. Arusaamatu! Ja selle hirmutamise peale ma jalgrattaga sõita ei julgenudki. Plaanitud kolme tunni asemel olime seal vaevalt poolteist tundi, saime ringi kuidagi väga kiirelt peale tehtud.

 Päeva lõpuks tellisime Kirkega ühest kohvikust Crème brûléed ja hetkel, kui selle kaant tahtsime purustama hakata, pidime taaskord pettuma. Seda lihtsalt ei olnud! Mingi vedel suhkrusiirup oli peale valatud. No ka tõesti on võimalik ka see lihtne magustoit ära rikkuda! Oeh...

Õhtul hilja, kui lõpuks Tallinnas tagasi olime, vaatasime Kirkega üksteisele otsa ja ohkasime, küll on hea tagasi olla. Vabaduse väljak pole kunagi varem nii kodune ja nii õige tundunud.
Ebamugav kogemus aga näed, sain vaheldust nagu plaanis oli :) Samuti sain lahti sellest kriipivast tundest, mis mind Tartu poole tiris. Ju siis oli vaja seda kõike, et aru saada - kodus on kõik palju parem.