Loksun või reisin

 Loksun rongiga Türile. Seltsiks Kallelt laenatud raamat "Laevakokk Wend" Ja see on raamat, mis räägib minuga, vaikselt ja rahulikult. Selline mõnus kulgemise (nii elus kui merel) lugu on. Hea lugemine! Viib mõttes kaugele, kaugele ja ongi tunne nagu reisiks ise ka :)

Türile lähen enamasti töömõtetega. Olgu see siis akende restaureerimine või niitmine. Esimene on füüsiliselt lihtsam. Ja seda suurem oht on endale liiga teha. Pikalt sundasendis olles ja peas mõte - ma jõuan veel, veel jõuan, lõpeb tavaliselt kohutava seljavaluga. Siis, kui hetkeks pausi teen ja maha istun. Seljast käib raksak läbi. Kui hoogu satun istun liiga harva, peaks tihedamini, siis on selja seisundit parem hinnata. Sest tavaliselt avastan alles kas õhtul rongis või õe juures veini limpsides, et taaskord pingutasin üle. Muru niites seda hirmu ei ole. Niidan harva (kord paari nädala tagant) aga palju korraga, plats on meeletult suur. Kes käinud need teavad. Ja füüsilist jõudu kulub aina rohkem, sest üks niiduk, mis ise sõitis andis otsad. Teist peab pressima, lükkama, suruma läbi pehmeks muutunud maa ja kõrgeks kasvanud rohu. Igatahes muru niidan seni, kuni bensiin paagis otsa saab. Siis pean puhkama. Masin ka. Kahe masinaga oli hullem, siis niitsin kaks masinat tühjaks ja alles siis tegin pausi. Õnneks on suvi juba otsakorral, nüüd see muru enam nii kiiresti ei kasva. Õunu ka eriti pole, et see riisumise ja korjamise ja mahlapressimise mure jääb sel aastal vist ka väheseks.

Ehh, pole juba ammu reisinud aga nii väga tahaks! Minu otsad on lühikesed aga see eest pidevad. Vähemalt mulle endale tundub nii. Eriti suvel. Valdeku-Türi-Liiva. Või siis Pirita-Naissaar-Pirita. Niisama siki-sakitamine linnas, lahel. 

Mõttes aga... eriti unes reisin ma aga pidevalt. Vahel pean ennast unes lausa näpistama, kuigi sellest pole mingit kasu. Näiteks ütlen endale unes: "See on liiga äge, et olla päris. Uskumatu, et see pole uni!" Ja ei taipa, et tegelikult see siiski on uni. Teinekord jälle tajun, et näen und ja korrutan endale, kas pole äge, et mu aju suudab nii imelisi maastike luua, nii põnevat arhitektuuri, Ja kõige kinnituseks vaatan hoolega üles-alla, vasakule ja paremale ning liigun selles enda loodud maailmas rahulikult ringi. Kui ma suudan peale ringi jalutamist samasse punkti tagasi tulla (samasugusesse kohta, ruumi vms) siis võin endale patsu lüüa, ma suudan seda! Ma suudan oma unedemaailma perfektselt kontrolli all hoida. Seniks, kuni reisile ei saa peab neist unereisidest piisama. Ja raamatutest. Järgmine, mille ette võtan on Uku Randma merereisist. Juba ootan :)

Ühe lusika olen teinud ja leeriski käinud

 Suvi on läinud nagu lennates! Olen saanud teha tööd aga muidugi ka sooja päikest, tuult ja merd nautinud.

Aga purjetamisega on sel aastal hästi olnud. Kuigi suve algul oli seis ikka väga nutune, kui laeva pehkinud vööri remonditi. Pikalt ilma ninata Triini nuttis ikka suure suuga. Õnneks sai kõik korda ja uus nina on endisest kenam :) Sõite on olnud nii kiiremaid  kui ka aeglasemalt loksumist. Aeglase loksuga on hea ujumas käia, kiirega ei saa, tõmbaks vist ribadeks. Kuna ma ise väga hea ujuja ei ole (natuke koera ja tibake selili on pigem sulistamine kui oskus ujuda), siis purjeka taga slepis sõit on minu parim võimalus ujumiseks. Tuleb lihtsalt pea veest väljas hoida, kerge sirutus ja aeg-ajalt paar tõmmet kätega. Naudin iga kord, kui vesi ja tuul vähegi lubavad vette hüpata.

Tööga, päris palgatööga on hetkel väga vaikne. Võiks lausa öelda, et olen jälle töötute ridades. Tegemisi õnneks jagub ja olen saanud koolis õpitud harjutada. Pisemaid nikerdamisi ja kerget remonditööd. Vanade akende taastamine on selle suve üks nauditavamaid projekte olnud. 

Kooli praktika kaugel Torinos jäi küll koroona tõttu ära aga palju sai ka kodus teha. Meistri juhendamisest tundsin küll puudust. Sest ega iseõppimine, raamatud, videosillad või youtube saa asendada töötamist kogenenud juhendaja käe all. Seda tööd, mis natuke raha ka sisse tooks peab aga ilmselt veel kaua otsima. Enese reklaamiks võin öelda, et mitte küll lusika aga ühe Tudori roosi olen teinud ja kooliski käinud, Ehituskoolis. Sügisel jätkan õpinguid aga nüüd juba mööblirestauraatori erialal. Olen ise väga põnevil, näis mida need aastad uuel erialal ja vanas koolis ka toovad...

Restaureerimine on ala, mis lihtsalt kõnetab mind. Eelkõige see puidu osa ehk nikerdamine, lõikamine, lihvimine jne. Kõige keerulisem saab ilmselt olema nende õigete esemete leidmine, mida koolis ette võtta. Kahe aasta peale on vaja kokku viis mööblitükki.

Siit ka palve, et kui kellelgi on toanurgas mõni parandamist, taastamist vajav ja antiiksemat sorti mööbliese, andke teada! Teen korda, koolis, meistri valvsa silma all. Üks kapike mul vist (?) juba on. Aga see selgub septembris. Ese peab olema vähemalt 50 aastane. Ma pole sada protsenti kindel, et see kapike pädeb. Loodan siiski et mahub ajaraami ja saan sellega tööd alustada. Sest kapp on kenake, nikerdustega ja puha :) Võiks olla küll vähemalt viiekümnene aga ehk on ka tiba vanem.

Poeskäik nagu sõjaretk

Poodi minekust on saanud tänaseks hirmutav ettevõtmine, nagu sõtta läheks, ainult vaenlane on nähtamatu. Hiljem kodus kuuled peas nagu pommi tiksumist ja ootad, et kas plahvatab või iķkagi luulud...
No vähemalt nii tunnen end mina. Kodu lähedal Maximas olen rahulikum aga eile käisin Selveris. Tahtsin punast kapsast, et mune värvida. Pidavat ilusa sinise saama. Ilu nimel riskime!
Läksin rattaga, ühistransport on hetkel minu jaoks välistatud. Ei julge! Kotis olid kaasas isetehtud mask, kummikindad ja desovahend. Maski tegin ühest fiiber kangast käterätikust, mingi reklaamkingitus - õllepudeli pildiga, sellega oli nii ehk naa veider randa minna. Firma nimi ka  suurelt üle terve lina. Sobis küll katki lõikuda ja maskideks õmmelda. Ehk siis varustus oli täitsa OK mu meelest.
Poe ees kindaid kätte ja maski ette pannes tunnen end veel vaprana. Plaan on ka selge, mida osta et aga ruttu välja saaks. Esimene takistus ootab mind aga kohe väravas - korve ei ole. Mitte ainsatki, kärusid ka mitte. Lähen kassade juurde otsima aga tühjus, korve netu. Kõmbin siis nõutult tagasi ja märkan, et kõigil ostjatel on kärud. No käru ma ei vaja, paar asja vaid aga eks võtan siis käru. Veidi ootamist ja peagi tuligi kärumees umbes kuue käruga. Selge, limiteeritud see kärundus siin!
Juurikate vahel suutsin veel mõelda aga mida samm edasi seda udusemaks kõik muutus. Vastutulevad ostjad olid enamasti näo maskide taha peitnud, silmad paistsid nüüd neil kuidagi eriti suured ja hirmsad... Kõndisid must kaarega mööda, vastasin samaga. Leti taga kandsid müüjad näo ees visiire, mõned aga maske. Hakkas veidi õudne. Ajutegevus aeglustus... Mida ma ostma pidin?
Puhastusvahendite letis leidsin ühe, mis sobis - hävitab baktereid ja viiruseid! Hind kaks koma midagi. Otsariiulis oli selle pudeli kõrvale tõstetud aga uus, täiesti tutikas toode. Sildil kirjas viirusetõrje või muu sarnane, selleks hetkeks oli mul  aju juba lühises, tekst ei jäänud meelde. Hind aga oli 12 eurot kopikatega!!!! No küll aga röövivad! Ei hakanud pakendeid ja koostist võrdlema. Mul oli juba õige asi kärus. Haarasin veel asju, mida (vist ?) oli vaja ja kiirelt väljapääsu poole.
Kassade ees olid klaasid ja luugid, kassatädil visiir ja kindad. Avastasin, et olen partnerkaardi maha unustanud. Mul on nüüd rahakoti asemel zippkott, kus vaid pangakaart, aitäh- ja rimi kaart. Et oleks vähem puhastamist pärast. Selverisse pole ammu sattunud, seepärast pole ka partnerkaarti sinna pannud. Ok, elame üle.
Ratta juures selgub, et asjad ei mahu ära. Lähen närvi, topin ja pakin aga saiapäts jääb ikka korvist välja upitama, seljakott on ebamugavalt punnis ja liiga raske, desovahendi pudeli kinnitan pakiraami külge. Loodan, et maha ei libise. Sõidan ettevaatlikult.
Koju jõudes toimub aga murdumine. Pingelangus või midagi sellist. Ratast tuppa sikutades jääb jõust puudu. Kotid on ju ka ja  ratas tundub täna kuidagi eriti raske. Käin torisedes mitu korda üles alla, õnneks on esimene korrus. Ei laps ega ema saanud aru, et abi vajan.
Vaatan jõuetult poekotte, loobin poekraami kraanikaussi ja pritsin neile desovahendit, juurikatele aga rohelist seepi, hõõrun hoolikalt kõik pinnad üle ja lasen laagerduda. Toiduained passivad nüüd mõnda aega kraankausis karantiinis. Saan aru, et külmutatud tooted hakkavad juba üles sulama. Aga kuidas ma neid nüüd loputan? Tavaliselt lasen kiles ja purgis tooted peale desovehendis hoidmist kuuma veega üle. Klomp tõuseb kurku. Kurjustan lapsega, et miks ta mulle appi ei tulnud kui kutsusin. Nüüd on kõik sulanud. (Enne tuppa tulekut riputasin lindudele uusi rasvapalle, see võttis ka oma aja.) Laps vabandab, et ei saanud aru. Nuuksatan. Pisar tikub silma. "Vastik koroona, vihkan seda! Vihkan!" ütlen ma tigedalt, endal silm juba märg. Laps noogutab: "Ma lähen teinekord ise poodi, kui see sinu jaoks nii stressi tekitav on!" " Ei, seda ma ei saa lubada, sina ei pea riskima!" keelan ma teda ja kuidagi kurb hakkab. Miks peab teismeline mind lohutama, mina olen ju ema. Vastupidi peaks olema. Hoian end tagasi, neelan pisara alla ja pesen  edasi. Puhastan toidud, viskan kilekotid pakendite kasti. Puhastan koti, pangakaardi, mask pessu, võtmed puhtaks, telefon, ratta lenksud, kõik kohad kust ratast tassides kinni hoidsin...  Pagan, rattalukk ka ju veel! Ukselingid, käed, käed... Lõpuks istun diivanile ja värisen, käed on karedad, kassi kriimud punetavad, kreemitamine ajab kipitama. Panen vist enne joodi, siis kreemi. Peas vasardab, kas sai ikka kõik puhtaks? Kas ikka sai...
Poeskäik on selleks korraks läbi :)

Lapsepõlve süütud salmid

Üks hele-valge tuvi
lendas üle Inglismaa
Inglismaa oli lukku pandud
luku võti katki murtud
mitu seppa
peavad seda parandama
seda ütled sina
vana tatinina!

Tähelepanu! Aevastades või köhides varja nägu küünarnuki või taskurätiga, võimalusel kanna kaitsemaski! 
#püsikodus

Punaste pükstega politsei
ütles mulle: "Idi damoi!"
Mina ei mõistnud seda keelt
keerasin selja ja näitasin keelt...

Uudised!  Belgias on sülitamine politsei pihta nüüdsest rünnak ohtliku ainega
#püsikodus

Uka-uka mina prii!

Teadeanne! Viimase ööpäeva jooksul analüüsiti Eestis 1684 COVID-19 viiruse testi, millest kaks protsenti ehk 42 osutusid positiivseks.
#püsikodus

Hirmul on suured silmad

Mul on hirm ja masendus trügib ka peale. Koroonaviirus puudutab mind väga isiklikult. Esiteks on suure küsimärgiga minu unistus elust ja tööst Itaalias sel kevad-suvel. Teiseks on mu lähedaste hulgas kaks riskirühma kuuluvat, üks vanem inimene koos kõigi oma haigustega ja üks noor aga rase. Oma teismelise  pärast muretsen ma ka. Kuigi rohkem tema organiseeritud koolis toimuva ürituse tõttu. Kas lubatakse teha või mitte.

Kõigele ja kõigile mõeldes olen pannud ennast pooleldi karantiini. Ühel sünnipäeval käies tegin küll vaprat nägu aga sisimas värisesin. Teel peole mõtlesin, kas peaks ikka sünnipäevalast kallistama. Mõtlesin aga siis unustasin. Inimesi nähes läks meelest, embasin ka neid keda ammu näinud polnud. Kohtudes ja lahkudes.
Aga õlut pudelist juua ei tihanud. Palusin kannu, mitte klaasi valada.  Enne sööki koukisin kotist desovahendi välja ja vaikselt laua all puhastasin käed. Kuidagi piinlik oli see mu hirm. Sularaha vastu võttes olen ka hakanud käsi puhastama, võimalusel maksan kaardiga.

Üks teine sõber kutsus nädalalõppu veetma. Jah, muidugi! Olin veel sünnipäeva õlleuimas. Hommikul aga tekkis hirm. Ta tuli ju äsja Itaaliast. Vaatasin kalendrit, ok kaks nädalat on vist täis aga... Nii napilt. Ei, ei, ei! Ma ei saa riskida! Ma ei Ma ei taha pärast ise kaks nädalat peidus olla ja oma lähedastest eemale hoida. Ma hakkasin teda lausa kartma, nagu pidalitõbisest mõtlema. Hubane õhtu oli välistatud. Kohtumist ära öeldes tundsin end tõeliselt tobedana. Sain pärast sõnumites kaks totakat videot koroonapaanikast. Ahhaahaa!

Mul oli Toiduakadeemia kinkekaart, teisipäeval pidi toimuma ühiskokkamine. Olin kõhklev. Tegemist oli kingitusega, rahalist kahju ma ei kannataks. Aga... Ma tahtsin minna. Arutasin tütrega, et tea kas need, kes sinna tulevad on ikka mõistlikud. Pesevad hoolega käsi ja kui on reisilt tulnud, siis jäävad koju. Kujutasin juba ette, kuidas ma ei julge koos tehtud toitu maitsta. Kõhklustest päästis mind aga kõne Toiduakadeemiast - üritus lükkub edasi, teadmata ajaks. Kokk olevat haige. Ohkasin kergendatult. Üks mure vähem!

Kooli praktika Torinos teeb mind aga kõige murelikumaks. Peaksime sõitma aprilli lõpus, tagasi juuni alguses. Lennupiletid ja korter on juba olemas. Teisipäeval toimub koolis koosolek. Kas räägitakse meie tulevasest tööandjast või praktika ära jäämisest, seda ma veel ei tea. Ma ise loodan, et see on alles nii-iiiii kaugel, et selleks ajaks on olukord ehk rahunenud. Või et selleks ajaks on igal pool sama seis ja pole vahet kas olla siin või Itaalias. Ka see on võimalus.
Vaatasin Airbnb-st kuidas on korterite hinnad Torinos kukkunud. Korter mida me toona ei võtnud aga mis oli meie teine valik on hetkel 1000 eurot odavam.  Ja vaatasin seda mõttega, et kui meist kolmest üks peaks põnnama lööma ja reisist loobuma.

Kodused varud...

 Ma püüan olla rahulik, pesen käsi ja puhastan telefoni.  Isegi fotoka puhastasin peale seda, kui olin üht meest pildistanud ja talle kaamerast pilte näidanud. Kaamera oli ju tema käes vahepeal ja kes teab kus need käed on olnud...

Pühapäevaks on pilet ooperisse. Ma pole enam vaimustatud mõttest sinna minna. Mida ma lõpuks teen, ei tea. Tund haaval tuleb uusi ja hullemaid uudiseid...

Mõnes mõttes ma loodan, et teater tühistab etenduse ja ma ei pea ise seda otsust tegema...

Stucco on mu südame võitnud!

Aga kes on küll see võluv itaallane, kes ühel asjalikul põhjamaa naisel jalad alt lõi? Või kuidas ma ta leidsin? Ojaa, Itaalia, sinna pole veel jõudnud aga peagi olen ka mina seal. Ettevalmistused juba käivad. Ikka selleks, et kohtuda Stuccoga :)
Stucco on itaalia keeles kips või krohv. Stucco all mõeldakse aga kõiki neid ohtraid kaunistusi, mida kasutatakse palju lagede juures aga ka mujal interjööris, hoonete fassaadidel ja isegi mööblil.

Kipsist aluse tegemine

Savist mudel on viimaks valmis, ümber ehitatud kindlus ka

Olemegi oma koolitöödega liikunud stucco ehk eesti keeles stukkdekoori juurde.  Ühe laeroseti valmimise protsess on pikk, nii palju etappe aga ääretult põnev! Neli koolipäeva kulus ainuüksi mudeli vormimiseks. 

Esmalt aga valasime kipsist aluse. See on ikka üks paras mökerdamine. Kipsi segatakse paljaste kätega ja visatakse siis laua peale, et sellest kiht-kihi haaval üks kena ketas voolida.Väga lõbus :)

Vinamoldi valamine

Siis, kui kipsist alus on valmis ja tahenenud, saab hakata saviga mängima. Ajalooliselt on üks levinumaid motiive akantuse leht. Ja minu sooviks oli oma töös just seda kasutada. Uurisin erinevaid fotosid, jooniseid ja dekoore aga lõpuks tegin ikka omamoodi. Visandasin siis ühe lehekese ja püüdsin joonist jälgida aga tuli ikka umbes-täpselt. Idee poolest oleksin pidanud kaks lehemotiivi jaotama ringi ühe veerandi peale aga leht tuli plaanitust suurem ega mahtunud ära. Uus plaan oli mudel poole ringi peale ehitada. Savitööd sai selle võrra küll rohkem aga nagu hiljem selgus, siis pärast oli jälle kergem.
 

Vinamoldist vorm on valmis

Viimaks sain mudeli valmis, ehitasin sellele savist kindluse ümber ja valasin vinamoldi täis. Selle otsa veel kipsist kaas ja nüüd tuli vaid loota, et vorm saab korralik. Vinamold tahenes ja oligi mul valmis saanud kena vorm. Vorm millesse sai hakata kipsi valama. Mõned valamise jäljed küll tekkisid aga õhumulle või muid vigu õnneks polnud.

Tuli aga jälle kätega kipsi segada ja läks valamiseks. Valasin neli toorikut.  Kaks koolile ja kaks koju. Et kui juba nii palju vaeva on nähtud, siis võib ju endale ka ühe roseti valmistada. Kusagile ma selle ikka riputan või kleebin siiski lambi ümber, kus on ta õige koht. Eks näis.

Kipsist rosetitükid on valmis ja ootavad kokku liimimist

Nüüd jääb veel viimistlus. Need kaks poolikut tuleb omavahel ühendada, liitmiskoht ära peita. Siis värvimine ja kuldamine. See viimane mulle idee poolest väga ei istu. Kuldlehtede kinnitamine on ju põnev töö aga mulle kuidagi ei meeldi see valge kipsi ja kulla kooslus. Võib olla jääb täitsa kena, eks näis.
Igatahes on kooli minna alati põnev. Ja väga raske on sealt koju ära tulla. Nagu magnetiga tõmbab mind sinna :)

Stucco mu arm!