No vähemalt nii tunnen end mina. Kodu lähedal Maximas olen rahulikum aga eile käisin Selveris. Tahtsin punast kapsast, et mune värvida. Pidavat ilusa sinise saama. Ilu nimel riskime!
Läksin rattaga, ühistransport on hetkel minu jaoks välistatud. Ei julge! Kotis olid kaasas isetehtud mask, kummikindad ja desovahend. Maski tegin ühest fiiber kangast käterätikust, mingi reklaamkingitus - õllepudeli pildiga, sellega oli nii ehk naa veider randa minna. Firma nimi ka suurelt üle terve lina. Sobis küll katki lõikuda ja maskideks õmmelda. Ehk siis varustus oli täitsa OK mu meelest.
Poe ees kindaid kätte ja maski ette pannes tunnen end veel vaprana. Plaan on ka selge, mida osta et aga ruttu välja saaks. Esimene takistus ootab mind aga kohe väravas - korve ei ole. Mitte ainsatki, kärusid ka mitte. Lähen kassade juurde otsima aga tühjus, korve netu. Kõmbin siis nõutult tagasi ja märkan, et kõigil ostjatel on kärud. No käru ma ei vaja, paar asja vaid aga eks võtan siis käru. Veidi ootamist ja peagi tuligi kärumees umbes kuue käruga. Selge, limiteeritud see kärundus siin!
Juurikate vahel suutsin veel mõelda aga mida samm edasi seda udusemaks kõik muutus. Vastutulevad ostjad olid enamasti näo maskide taha peitnud, silmad paistsid nüüd neil kuidagi eriti suured ja hirmsad... Kõndisid must kaarega mööda, vastasin samaga. Leti taga kandsid müüjad näo ees visiire, mõned aga maske. Hakkas veidi õudne. Ajutegevus aeglustus... Mida ma ostma pidin?
Puhastusvahendite letis leidsin ühe, mis sobis - hävitab baktereid ja viiruseid! Hind kaks koma midagi. Otsariiulis oli selle pudeli kõrvale tõstetud aga uus, täiesti tutikas toode. Sildil kirjas viirusetõrje või muu sarnane, selleks hetkeks oli mul aju juba lühises, tekst ei jäänud meelde. Hind aga oli 12 eurot kopikatega!!!! No küll aga röövivad! Ei hakanud pakendeid ja koostist võrdlema. Mul oli juba õige asi kärus. Haarasin veel asju, mida (vist ?) oli vaja ja kiirelt väljapääsu poole.
Kassade ees olid klaasid ja luugid, kassatädil visiir ja kindad. Avastasin, et olen partnerkaardi maha unustanud. Mul on nüüd rahakoti asemel zippkott, kus vaid pangakaart, aitäh- ja rimi kaart. Et oleks vähem puhastamist pärast. Selverisse pole ammu sattunud, seepärast pole ka partnerkaarti sinna pannud. Ok, elame üle.
Ratta juures selgub, et asjad ei mahu ära. Lähen närvi, topin ja pakin aga saiapäts jääb ikka korvist välja upitama, seljakott on ebamugavalt punnis ja liiga raske, desovahendi pudeli kinnitan pakiraami külge. Loodan, et maha ei libise. Sõidan ettevaatlikult.
Koju jõudes toimub aga murdumine. Pingelangus või midagi sellist. Ratast tuppa sikutades jääb jõust puudu. Kotid on ju ka ja ratas tundub täna kuidagi eriti raske. Käin torisedes mitu korda üles alla, õnneks on esimene korrus. Ei laps ega ema saanud aru, et abi vajan.
Vaatan jõuetult poekotte, loobin poekraami kraanikaussi ja pritsin neile desovahendit, juurikatele aga rohelist seepi, hõõrun hoolikalt kõik pinnad üle ja lasen laagerduda. Toiduained passivad nüüd mõnda aega kraankausis karantiinis. Saan aru, et külmutatud tooted hakkavad juba üles sulama. Aga kuidas ma neid nüüd loputan? Tavaliselt lasen kiles ja purgis tooted peale desovehendis hoidmist kuuma veega üle. Klomp tõuseb kurku. Kurjustan lapsega, et miks ta mulle appi ei tulnud kui kutsusin. Nüüd on kõik sulanud. (Enne tuppa tulekut riputasin lindudele uusi rasvapalle, see võttis ka oma aja.) Laps vabandab, et ei saanud aru. Nuuksatan. Pisar tikub silma. "Vastik koroona, vihkan seda! Vihkan!" ütlen ma tigedalt, endal silm juba märg. Laps noogutab: "Ma lähen teinekord ise poodi, kui see sinu jaoks nii stressi tekitav on!" " Ei, seda ma ei saa lubada, sina ei pea riskima!" keelan ma teda ja kuidagi kurb hakkab. Miks peab teismeline mind lohutama, mina olen ju ema. Vastupidi peaks olema. Hoian end tagasi, neelan pisara alla ja pesen edasi. Puhastan toidud, viskan kilekotid pakendite kasti. Puhastan koti, pangakaardi, mask pessu, võtmed puhtaks, telefon, ratta lenksud, kõik kohad kust ratast tassides kinni hoidsin... Pagan, rattalukk ka ju veel! Ukselingid, käed, käed... Lõpuks istun diivanile ja värisen, käed on karedad, kassi kriimud punetavad, kreemitamine ajab kipitama. Panen vist enne joodi, siis kreemi. Peas vasardab, kas sai ikka kõik puhtaks? Kas ikka sai...
Poeskäik on selleks korraks läbi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar