Reede, oktoober 23, 2009

Ta lendab siiski


Kirke joonistas hobuse - helesinise nagu unenäod, nagu unistused. Kiitsin last, et on ilusasti joonistanud ja tahtsin pilti endale. Saingi :)
"Emme, joonista mu hobusele tiivad, ma ei oska," nurus ta. "Ei joonista, tal juba on tiivad, ainult nähtamatud," vastasin. Jah tõesti, hobune tühjal valgel paberil tahtnuks nagu lendu tõusta. Võib olla seetõttu, et paigutus ühe serva peale, vasakule ülanurka. Tundus nagu oleks ta end paberi alumisest servast lahti tõuganud ja sealt edasi hõljunud. Ma tajusin seda liikumist ja hõljumist nii selgelt nagu näinuks seda päriselt. Tänane päev tõi aga mu omamoodi pilvedelt alla ja kadus osake mu usku ning unistusi. Mu hobune ei lennanud enam. Nüüd pidingi selleks, et pilt lendavast hobusest säiliks ikkagi need tiivad joonistama. Vajasin midagi märgilisemat ja selgemat, kui tühja paberi kõiksus, mis veel eile töötas suurepäraselt. Hobune sai taustaks pilved ja lendab edasi ning mina kinnitan endale visalt - mu unistused saavad tõeks, ma saan hakkama, ma suudan edasi minna, sest keegi ei saa mult võtta mu usku ja lootust.

Kolmapäev, oktoober 14, 2009

Saingi Sind kallistada :)


Eilses päevas oli veidralt palju häirivaid uudiseid. Solaris oli vaid üks neist, eelmine pilt on samast saalist, brrrrr.... Teine palju isiklikum oli aga Ekspressis avaldatud kurjategija ülestunnistus. Sain päeval lingi ja ei suutnud lugemata jätta. Kareli viimaseid minuteid kirjeldati üsna detailselt. Loen ja värisen, kuna see kõik on nii uskumatu, siis tekkis tunne nagu loeks ma mingit romaani. Loodan, et kurjategija halastab, et lõpp on veel ilus, et Karel siiski pääseb... Paraku on lõpp teada. Ainus helge asi, mis jäi mind kummitama, oli fakt, et Karelil oli seljas fotokala triibusärk. Nagu oleks mina ja me kõik, ta sõbrad, teda selle särgi läbi kallistanud. Veel viimast korda enne kui...

Pildil on Kareli särk, mille ma laenasin ühe ürituse tarvis aastaid tagasi.

Pühapäev, oktoober 11, 2009

Püha Tõnu - kes kiusab keda?


Mul on närvid ikka täitsa läbi või olengi ma selline hellik? Ei tea. Aga seda uut filmi ma oma perele ei soovita. Nõrganärvilsed ja lapsed, hoidke eemale! No mu vanem tütar fännab õudukaid, tema ehk laseb selle filmi endast läbi ja ei tee väljagi. Mul on aga peale eilset esikat lihtsalt paha olla, tahaks unustada aga ei saa, veel mitte... OP-is nähtud katked olid filmi ilusamast osast ja alguses tunduski, veel on lootust. Hulluks minemise piiri peal olen olnud isegi aga õnneks siiski piisavalt kaugel, et mitte üle astuda. Väsimus, kurnatus, eesmärgid liiga kauged või puuduvad hoopis, ebaõnnestumised ja nurjumised - need kõik aitavad sellisele meelteseisundile kõvasti kaasa. Ma kardan kõige enam just seda murdumist, et kui enam ei jaksa, siis on lihtsam alla anda - hulluda. On see ju mõnes mõttes kergus ja vabadus, elu on ehk jälle ilus või nii mõttetu, et pole enam vahet, mis ees, mis olnud.
Aga need kes armastavad räigusi, vägivalda ja kunstilisi liialdusi - palun väga, film on tasemel. Nautige enne hulluks minemist.

Laupäev, oktoober 10, 2009

Nimi ja amet ei riku meest...

...kui ta ise on austust vääriline. Kuldsed sõnad, kas pole?
Täna, peale Solarise avamist mõtlesin palju nimede ja ametite peale. No näiteks Solaris ise - päikesepaisteline või ulmeline paik. Olgu muuga kuidas on aga logo on sel kultuurikeskusel õnnestunud :) Pärast vastuvõttu ja kontserti ei tahtnud kuidagi koju minna, läksime hoopis Nokusse - kah üks veidra nimega aga väga mõnus ja kodune paik. Jäin jutustama ühe filosoofiatudengiga (meeldiv vestluspartner) ja tema sõbraga, kes oli omakorda ühe kuulsa luuletaja poeg. Seda luuletajat ma armastan ja tema poja silmadesse oli kerge uppuda :) Nii tabasingi end mõtlemas ametimeestele oma elus. Meestele oma elus. Mu esimene tõsisem suhe oli üleajateenija, tollal üsna haruldane amet, poisid pigem põgenesid sõjaväest, kui üritasid midagi enamat. Talle järgnes DJ, maakeeli diskor - OK ta pani küll selle ameti üsna varsti maha (mulle ütles, et päeval, kui minuga tutvus ja minu pärast aga seda on raske uskuda), kuid siis oli ta ikkgi plaadikeerutaja, hiljem lavatööline-valgustaja. Ojaa ta oli ka mu esimene tõeline armastus. Talle järgnes pulmavana-pillimees. No jah, jumal paraku elasime koos mitu pikka aastat, enne kui mu ellu tungis üks alpinist-geoloog. Veidi heitlemist kahel rindel ja üksi ma jäingi. Siis tuli patsiga fotograaf heavy-mees, peale teda uudistetoimetaja (temast sai hiljem muu seas ka kirjanik). Edasi oli keraamik, siis kunstnik, täpsemalt fotokunstnik. See viimane oli ilmselt mu elu pööraseim suhe, isegi nii pöörane, et peale seda vajasin korraliku hingeravi. Selle ma ka leidsin, tänu hingehoidjale ja vaimulikule (ühes isikus), päris mitu head aastat ravis ta mu murtud hinge aga viimaks läks temagi. Mõneks ajaks pakkus mulle lohutust IT-mees arvutiajakirjanik ja taaskord jäin ma üksi. Nüüd juba kolm (või on juba rohkem?) aastat olen sellises vaatame-ootame seisus. Südames istub endiselt see hingehoidja (pole ka ime, ta ju ikkagi ravis ja mõistis mind) aga mõtlen ma nende kõigi peale. Ka nende peale, kes vaid korraks mu hinge puudutasid ja südant liigutasid. Aga veider (või siis mitte) on selle ametimeeste asja juures tõsiasi, et vaatan ma ikkagi filosoofe ja luuletajaid või vähemalt nende poegi, mitte aga ehitajaid, ärimehi või poliitikuid. Põllumehed on veel üle vaatamata, äkki nemad siiski mahuks mu nimekirja - ühelt poolt asjalikud, teisalt aga unistajad. Unistame edasi... Ameteid on veelgi :)

Reede, oktoober 09, 2009

Mis tunne on?

Mis tunne on lennata? No kuidas ma seda sulle ütlen. See oleks nagu kirsikook, mis iialgi otsa ei saa või kapsahautis, mis ei aja puuksutama...

umbes täpselt tsitaat ühest laste multikast :)

Kolmapäev, oktoober 07, 2009

Pehmed väärtused


Pole vist ime, et praegusel aastaajal meeldib mulle kõige rohkem olla soojas toas, teki sees peidus. Isegi tööl istun ma villastes sokkides jalad enda alla rulli keeranud ja selg toetub padjale :) No miks ei võiks ühel inimesel olla kontoris oma padi. Minul igatahes on :P
Aga kodus on mõnus villaga mängida. Ega mul nende lillekestega midagi peale hakata ei ole aga teha on neid tore. Vaikselt toksid nõelaga, mõtled omi mõtteid ja hiljem jääb sellest isegi midagi alles. Üks väike asi, mis armas ja värviline, pehme ja soe :)