pühapäev, oktoober 11, 2009

Püha Tõnu - kes kiusab keda?


Mul on närvid ikka täitsa läbi või olengi ma selline hellik? Ei tea. Aga seda uut filmi ma oma perele ei soovita. Nõrganärvilsed ja lapsed, hoidke eemale! No mu vanem tütar fännab õudukaid, tema ehk laseb selle filmi endast läbi ja ei tee väljagi. Mul on aga peale eilset esikat lihtsalt paha olla, tahaks unustada aga ei saa, veel mitte... OP-is nähtud katked olid filmi ilusamast osast ja alguses tunduski, veel on lootust. Hulluks minemise piiri peal olen olnud isegi aga õnneks siiski piisavalt kaugel, et mitte üle astuda. Väsimus, kurnatus, eesmärgid liiga kauged või puuduvad hoopis, ebaõnnestumised ja nurjumised - need kõik aitavad sellisele meelteseisundile kõvasti kaasa. Ma kardan kõige enam just seda murdumist, et kui enam ei jaksa, siis on lihtsam alla anda - hulluda. On see ju mõnes mõttes kergus ja vabadus, elu on ehk jälle ilus või nii mõttetu, et pole enam vahet, mis ees, mis olnud.
Aga need kes armastavad räigusi, vägivalda ja kunstilisi liialdusi - palun väga, film on tasemel. Nautige enne hulluks minemist.

Kommentaare ei ole: