Pühapäev, veebruar 24, 2008

Jänku-Karvakera


Et siis vastan PilleRiinu üleskutsele veeretada blogipalli

Reeglid: võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Raamatuid vedeleb mu laual lausa kuhjas, osa on akna peal ja teine osa arvuti peal virnas. No Piiblit või lauluraamatut ma tsiteerima ei hakka, sõnastike samuti mitte, siis jäävad veel liiklusõpik ja ringliikluse skeemid - igav ju... Üks raamat siin laual on veidi teistlaadi, ilus ka. Valisin selle eelkõige seetõttu, et pean raamatust ajakirjale lühikese arvustuse kirjutama, et siis kaks ühe hoobiga.
pealkiri: "Tänan Sind, Jänku-Karvakera, imetoreda õhtupooliku eest" võib ehk veidi segadusse ajada. No mingi titekas, eksole. Aga ometi ei tahaks ma seda pelgalt lasteraamatuks liigitada, pigem ikka kunstiraamatuks. Sest raamatus on põhirõhk tõeliselt nauditavatel illustratsioonidel - must-valge graafika pole ju nii väga lastekas, kuigi Kirkele meeldisid need küll. Raamatu autor (pildid ja tekst) on hiinlane Jimmi Liao

1. Ma juhtusin olema loomaaias just sel päeval, kui teatati, et see kinni pannakse.
2. Me ajasime taga lendlevaid pilvi ja tuhisesime koos tuulega läbi õhu.
3. Seekord tahaksin ma veelgi kaugemale minna.

Aga kes edasi viitsib, mhm äkki ärataks Fazzu ja Tciku talveunest ülesse :)

Reede, veebruar 22, 2008

Vaba hommik


Nautisin täna paari vaba hommikutundi - töövaba, lastevaba. Kuna ma olin sunnitud ühe pildi kiiresti toimetusse saatma, hakkasin pärast kohustusliku osa shopis edasi nikerdama. Ehh, täitsa mõnus - lihtsalt mängida, ilma mingi eesmärgita veidi gunsti teha. Et kõigele lisaks ka piisake loominguvabadust :)

Tööpäev algab mul täna aga alles 22.30 -umbes täpselt... Mingi moeetendus ja disko või ma ei teagi täpselt mis, viru keskuses miskipärast. Igatahes midagi tüütult igavat ja veel öösel, tobe lugu aga töö on töö. Teeme ära!

Pühapäev, veebruar 17, 2008

Habras

Olen viimasel ajal selle kirjutamisega veidi tagasi hoidnud. Mõtteid on peas veerenud igasuguseid, võiks lausa öelda, et kostub pidev müra ja lärm aga kirjutama pole jõudnud. Mõneti on see ju hea, et kõik see, mis peas keerleb siia blogisse ei jõua. Sest hiljuti, kui mind kaamera ette vestlema meelitati, pidin hiljem kurvalt ohkama - ehh kuidas ma seda ometi ette ei näinud. Vana trikk ju, räägid pool tundi, vastad küsimustele ja pärast monteeritakse kokku just selline soust nagu pähe tuleb. Ajakirjandus ometigi, seda tehakse päevast päeva, isegi kui eesmärgid on üllad ja püütakse objektiivusele. Ja palju siis neid ausaid lugusid ikka on, müügiedule peab ju ometi ka mõtlema. Olgu selle tuha pähe raputamisega nagu on, mul on seda vana lugu lihtne unustada, mõnda teist ehk shokeerisin veidi ja loodan, et kõik rahuneb peagi. Sest peamine on ju see, et mina ise tean milline ma olen ja kui teised seda ei mõista, siis mis parata. Ega karjumine ja seletamine asja paremaks tee, igaüks arvab ikka seda mida tahab ja laseb end mõjutada teiste arvamusest, väljaütlemistest, esitlustest jms - tahab ta seda siis või mitte.

Aga tegelikult on mul üks armas ja ilus uudis ka. Üks mu ammu kirjutatud luuletus, sai kõrgusse tõstetud. Esmalt sai see endale viisi (tänu Sirje Kaasikule) ja nüüd, ohh imet sai laul omakorda kõikide laulude unistuste tasu. Nimelt pääseb see aastal 2010 vaimulikule laulupeole. Ilus kingitus, kas pole! Ei jõua ära oodata, millal seda oma kõrvaga kuulda saan...