teisipäev, juuli 24, 2012

Rahulikus tempos

Ikka küsitakse mu käest, et no kus sa siis puhkad?  Kus kaugel sa oled käinud, mida põnevat näinud? Pean neid kurvastama. Siinsamas, kodus puhkangi. Merepäevadel käisin, väga vinge oli, no vihma võinuks vähem olla. Türile sõitsin, polnud viga aga seda va rongi ootasin kolmveerand tundi. Sellised lihtsad seiklused, tagasihoidlikud käigud. Enamasti ma lihtsalt logelen. Teen pilti telefoniga, mis pole nutikas. Neil vähestel päevadel, kui päike paistab, olen aga mere ääres. Tunnen ennast päikesevargana, sest kasutan iga hetke ära, kui päikest näen. Mitte päevitamiseks, lihtsalt valguse ja soojuse nautimiseks. Ma võin vabalt seda ka läbi bussiakna teha või kodus diivanil päikeselaigus vedeleda.
Mul on uus lemmikkoht. Jupike kivist randa Linnahalli ja Patarei vangla vahel. Vaikne, ilus, puhas ja mis kõige toredam, pole vaja kaugele minna. Kivid on parajalt lamedad, neil kuumadel kividel lebada on sama kui oleksin kallil spaprotsetuuril. Kui aus olla, siis olen ka spas vedelmas käinud. Ühel pärastlõunal, kui päike enam ei soojendanud, kolisin Tallink või siis Aqua Spa´sse ümber. Väga mõnusad saunad on seal. Ma lausa jumaldan aurusaunu ja seal oli neid tervelt kolm erinevat. Norra aurusaun sai kohe mu lemmikuks. Veidrad orvad kuhu pugeda, täiesti omaette, selg vastu kuuma kivi. Lihtsalt super!
 Kodus on palju teha, aga ma ei kiirusta. Võtan vabalt. Küpsetan palju ja koristan ka, teen kõike sellises marurahulikus tempos. Sain suurest hulgast kasutust rämpsust lahti. Oi, see sorteerimine oli tüütu aga nüüd on kerge tunne. Pealegi sai Kirke endale nüüd kaks sahtlit oma kooliasjade jaoks ja ega ma muidu olekski seda kõike ette võtnud.
See ongi puhkus. Magan kaua, vahin telekat, kui tahan joon veini. Ja teen plaane just nii palju ja nii vähe, kui tahan. Ehh, mõnus :)

neljapäev, juuli 19, 2012

Natuke tarkust

Jagan Postimehes kirjutatud tarkust - mida, kuidas ja miks teha koduveini just nii ja mitte teisiti :) Ehk siis veidi põhjalikum ülevaade veini sisse pandavatest lisaainetest.
Sel kevadel aga leidsin oma kadunud isa majast ühe mõnusalt magusa õunaveini. Panin sinna ainult peatajat sisse. Oli plaan ka selitada aga selleks ajaks, kui oma pakikestega Türile jõudsin oli vein ise ilusaks klaariks läinud. Sellel pikalt käinud veinil ikka mingi eriline aura ja ma ei oska sellesse õieti suhtuda. Ühest küljest mõnus dessertvein, pole liiga magus ja võiks ju vabalt nautida. Vanakool, oma aia õunad ja kõik see hea ja mõnus, mis taolise veini juurde kuulub. Teisalt aga segab teadmine, et see on isa tehtud ja teda pole enam.  Seega peab see olema käima pandud 2009 aasta sügisel, kui mitte varem. Natuke nõiajook mu jaoks. Aga las seisab, aja möödudes ehk kaob ka see ebamugav tundmus selle veiniga seoses.

esmaspäev, juuli 16, 2012

Sõbrad, kuis läheb?

Vihmast ja jahedast suvest ei jaksa rääkida. Ega ka sellest, kuidas ma merepäevadel vihmahoo ajal hoopis angaarides peidus olin ja pärast päikest nautisin, enne ka oli hää ilm ja muusika :)
Puhkuse ajal on aega rohkem kõige jaoks, ka arvuti jaoks. Hommikul tegin arvuti lahti, kiire pilk uudistele ja nagu ikka läheb liiklusõnnetusi lugedes kohe mõte tuttavate peale. Et kas nendega on kõik OK. Loen neid uudiseid, et kinnitust saada - ei olnud keegi mu sõpradest. Täna tegin kohe lahti ka facebooki, siin ka ju uudised, pisemad, lähedasemad. Selline kindlam tunne on, kui kõik ilusasti midagi arvavad ja ütlevad. Kui keegi pole pikka aega midagi kirjutanud, siis - üldiselt ei midaigi imeliku, kõik oleneb inimesest. Kui vaikne sõber edasi vaikib, siis ei märkagi, jääb aga kuldsuu vait, siis tekib kohe pinge.


Mõni päev tagasi tahtsin ühele kursaõele sünnipäevatervitused kirjutada. Oli juba keskpäev ja nagu ikka, tegin enne tema seina lahti, mitte ei hakanud automaatselt tervitust toksima. Igatahes ei olnud seal ainsatki sünnipäevatervitust. Imelik ja kuidagi kõhe hakkas. Miks nii? Viimane sissekanne oli ka umbes kuu aja vanune. Kuna me väga tihti ei suhtle, siis pole ta eluga kursis ka. Äkki lähemad sõbrad teavad midagi, mida mina ei tea. Midagi, miks ei sobi tema seinale õnnesoove loopida. Selline õõvastav mõte käis peast läbi ja jätsingi õnnitlused kirjutamata. Paar päeva hiljem andis ta endast märku ja tänas õnnitlejaid. Olin segaduses aga ohkasin kergendustundest, vähemalt kõik on hästi. Miks ühtki õnnitlust polnud, see polnud enam tähtis. Üle küsima ka ei hakka.
 Nojah, pean tunnistama, et olen facebookist kerges sõltuvuses aga loodan, et heas mõttes. Inimlik uudishimu, ei muud :)

laupäev, juuli 07, 2012

Puhkus algas ideaalse ilmaga

Ja algaski see kaua oodatud puhkuseaeg :) Viimane tööpäev enne puhkust oli kurnavalt pikk. Ja mis kõige tüütum, päev möödus arvuti taga pilte edides. Kuu aja moe- ja toidupiltide materjal vaja ette teha. Ma ei saa ju muidu, kui pean nikerdama. Eriti toidupiltidega, sest see päikesevalgus on nagu ta on. Kas on liiga palju või liiga vähe, igatahes üks väike photoshop päästab päeva :) Nüüd on see kõik tehtud ja naudin puhkust.
Täna oli imeline päev :) Lõpuks ometi oli soe, nii mõnusalt soe, ehhh... Kolasime lapsega natuke vanalinnas ja siis nagu plaanis, mere äärde. Mul tuli selline kiiksuga mõte, et lähme Linnahalli juurde. Et oleks lähedal ja natuke kultuuri ka. Kalaturg vaja ära vaadata ja Veinisõber, see sinder meelitas ka oma jookidega. No, et siis Vana Kalasadam. Kirke muidugi punnis algul vastu, et ikka vaja meisterdada ja hobusega mängida. Suutsin ta nii poolvägisi siiski sealt vanalinnast eemale vedada.
Kalaturult kala ei ostnud. Ostsime hoopis maasikaid ja saiakesi, limpsi ka. Ja egas muud kui piknikule! Minu üllatuseks oli see sadama ja vangla vaheline lõik väga heas korras. Vesi oli puhas, rand prahivaba ja inimesi ka vaid üksikud. Mõnda aega oli tunne, nagu oleks me Kirkega siia kahekesi ära eksinud. No see tunne muidugi päeva peale kadus. Korjasime kive ja kekslesime vees. Mis sa hing veel tahta oskad. Koju ei raatsinud kuidagi minna. Siis, kui taevas juba ähvardavalt tumedaks kiskus, sain lapse lõpuks veest välja.
Ojaaa see puhkuse esimene päev oli ideaalne. Ilm ja kõik muu. Algul on mõnusalt soe, mere ääres lausa kuum, et saaks lustiga lainetes möllata. Ja siis, kui aeg koju minna on ilm juba piisavalt jahe, ei  pea bussis higistama. Õhtuks, kui vihma kallas, tundus soe tuba just see kõige parem koht, kuhu maanduda. Õhtusöögi kõrvale loomulikult üks külmas hoitud rabarverivein. Ja Türi vanaema saadetud maasikad :)