Vihmast ja jahedast suvest ei jaksa rääkida. Ega ka sellest, kuidas ma merepäevadel vihmahoo ajal hoopis angaarides peidus olin ja pärast päikest nautisin, enne ka oli hää ilm ja muusika :)
Puhkuse ajal on aega rohkem kõige jaoks, ka arvuti jaoks. Hommikul tegin arvuti lahti, kiire pilk uudistele ja nagu ikka läheb liiklusõnnetusi lugedes kohe mõte tuttavate peale. Et kas nendega on kõik OK. Loen neid uudiseid, et kinnitust saada - ei olnud keegi mu sõpradest. Täna tegin kohe lahti ka facebooki, siin ka ju uudised, pisemad, lähedasemad. Selline kindlam tunne on, kui kõik ilusasti midagi arvavad ja ütlevad. Kui keegi pole pikka aega midagi kirjutanud, siis - üldiselt ei midaigi imeliku, kõik oleneb inimesest. Kui vaikne sõber edasi vaikib, siis ei märkagi, jääb aga kuldsuu vait, siis tekib kohe pinge.
Mõni päev tagasi tahtsin ühele kursaõele sünnipäevatervitused kirjutada. Oli juba keskpäev ja nagu ikka, tegin enne tema seina lahti, mitte ei hakanud automaatselt tervitust toksima. Igatahes ei olnud seal ainsatki sünnipäevatervitust. Imelik ja kuidagi kõhe hakkas. Miks nii? Viimane sissekanne oli ka umbes kuu aja vanune. Kuna me väga tihti ei suhtle, siis pole ta eluga kursis ka. Äkki lähemad sõbrad teavad midagi, mida mina ei tea. Midagi, miks ei sobi tema seinale õnnesoove loopida. Selline õõvastav mõte käis peast läbi ja jätsingi õnnitlused kirjutamata. Paar päeva hiljem andis ta endast märku ja tänas õnnitlejaid. Olin segaduses aga ohkasin kergendustundest, vähemalt kõik on hästi. Miks ühtki õnnitlust polnud, see polnud enam tähtis. Üle küsima ka ei hakka.
Nojah, pean tunnistama, et olen facebookist kerges sõltuvuses aga loodan, et heas mõttes. Inimlik uudishimu, ei muud :)
Puhkuse ajal on aega rohkem kõige jaoks, ka arvuti jaoks. Hommikul tegin arvuti lahti, kiire pilk uudistele ja nagu ikka läheb liiklusõnnetusi lugedes kohe mõte tuttavate peale. Et kas nendega on kõik OK. Loen neid uudiseid, et kinnitust saada - ei olnud keegi mu sõpradest. Täna tegin kohe lahti ka facebooki, siin ka ju uudised, pisemad, lähedasemad. Selline kindlam tunne on, kui kõik ilusasti midagi arvavad ja ütlevad. Kui keegi pole pikka aega midagi kirjutanud, siis - üldiselt ei midaigi imeliku, kõik oleneb inimesest. Kui vaikne sõber edasi vaikib, siis ei märkagi, jääb aga kuldsuu vait, siis tekib kohe pinge.
Mõni päev tagasi tahtsin ühele kursaõele sünnipäevatervitused kirjutada. Oli juba keskpäev ja nagu ikka, tegin enne tema seina lahti, mitte ei hakanud automaatselt tervitust toksima. Igatahes ei olnud seal ainsatki sünnipäevatervitust. Imelik ja kuidagi kõhe hakkas. Miks nii? Viimane sissekanne oli ka umbes kuu aja vanune. Kuna me väga tihti ei suhtle, siis pole ta eluga kursis ka. Äkki lähemad sõbrad teavad midagi, mida mina ei tea. Midagi, miks ei sobi tema seinale õnnesoove loopida. Selline õõvastav mõte käis peast läbi ja jätsingi õnnitlused kirjutamata. Paar päeva hiljem andis ta endast märku ja tänas õnnitlejaid. Olin segaduses aga ohkasin kergendustundest, vähemalt kõik on hästi. Miks ühtki õnnitlust polnud, see polnud enam tähtis. Üle küsima ka ei hakka.
Nojah, pean tunnistama, et olen facebookist kerges sõltuvuses aga loodan, et heas mõttes. Inimlik uudishimu, ei muud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar