Ajaks aja segamini

Mõnus jõulusagin on selleks korraks läbi saamas. Ees ootab paar vabamat päeva, töö on ette ära tehtud, isegi aasta esimene kaanekas on juba pildistatud. Kummaline, et just nüüd, kus pea kõik need isetehtud seebid, vannipommid ja prõksuga mandlid on kingiks laiali jagatud on mul korraga aega. Just nüüd tundub sobiv hakata kingitusi nikerdama, meisterdama, küpsetama, sest linn on paksu lume all ja tööle ruttama ei peagi.
Tõesõna, ma vahetaks selle aastavahetuse ja jõulu omavahel ära. Mulle sobiks igatahes küll, et see suur sebimine ja jooksmine, tööde ette tegemine jms päädiks ilutulestiku ja aastalõpu mölluga. Ja siis alles saabuks vaikne jõuluaeg. Just praegu on aega, et kingitusi meisterdad, harjutada jõululaule, käia kirikus, lähedastel külas ja muidugi küpsetada. Aga eks ma seda teengi, midagi toredat endale, mitte kingiks. Sellest jõulueelsest möllust olen ma aga niivõrd väsinud, et aastavahetuse tahaks kuidagi vaikselt üle elada. Vaatab, mis saama hakkab aga ilmselt olen kodus ja vahin telekat. Või kui laiskusest jagu saan, siis vean end linna, et oma silmaga näha kuidas kultuuripealinn ellu ärkab. Bussid pidavat sel aastal lausa öösel liikuma :)

Külm on

Tulin linnast lumesadu, teed ei leidnud kusagilt... Hommikul rongi peale minnes sadas sellist padulund, et nähtavus oli pea olematu. See imekaunis lumesadu mässis mind nagu sooja teki sisse, küll veidi märjavõitu aga siiski. Rongi oodates igatahes ma külma ei tundnud. Türil aga brrr... võttis mind vastu pakane, mis lausa lõikas säärtesse. Uskumatu temperatuuride vahe igatahes. No, just - see soe lumevaip, mis enne mu ümber heljus oli ju kadunud. Ainult tuul ja miinuskraadid. Tallinaga võrreldes oli seal lausa olematu lumekate ja taevast ei tulnud midagi. Rongis oli tegelikult ka päris külm, istusin kindaid käest võtmata terve tee ja lõdisesin. Enamuse teest kõndisin kiirkõnnil ja unistasin soojast toast. Vanaema juures oli mul endiselt külm, köögis pliidi ees oli küll mõnus soe aga selle seina ääres, kus mina istusin jahedavõitu. Palusin vanaemalt villaseid sokke. Sain korraks sooja sisse aga tagasiteel külmusid mu jalad taaskord. Seekord siis juba paksude sokkide sees. Neetud jalad, need külmetavad siiani. Istun juba üle tunni oma soojas toas aga see külm pole mu varvastest veel välja läinud. Peaks vist kuuma jalavanni tegema.
Vanaema juures istusime pärast pirukate söömist toas, no seal oli minu jaoks nii külm, et palusin ka tekki endale ümber. Vanaemal oli aga seljas lühikeste varukatega pluus, küll villane aga siiski - käsivarred puha paljad. Ma ei saa aru, miks ma niimoodi külmetan. Mis siis veel edasi saab, kui päris talv tuleb. Ja ärge rääkige mulle, et söö rohkem ja kasvata endale pekikiht ümber. Varvastele ju pekki ei kasva. Või kasvab? Külm on...

Üksi

Nädalavahetuse plaanid muutusid ootamatult. Pikalt planeeritud kontserdi, koori väljasõidu ja advendiküünla süütamise asemel sõidan homme Türile, vanaema juurde. Paneme ehk küünlagi põlema aga mitte jõuludele vaid Atkole mõeldes. Tema aeg sai otsa...
Meil on vanaemaga hea klapp ja ta ootab mind alati külla - minuga pidavat ikka rääkida ka saama, teised räägivad ainult endast... Nii ta ütleb.
Kui ma mõtlen oma vanaemale, siis tahaks kunagi isegi selline olla. Siiani tunduski tema elu lausa ideaalne. Elada vaikselt, ilma kiirustamata, mõelda oma kirevale elule ja vaadata kuidas tihane akna taga pekki toksib. Aga nüüd on ta oma väikses majas üksi. Pole enam keda koju oodata, kellele süüa teha, kellega vaielda, kellega koos vaikida.

Mu ema võttis lapsed kaasa ja sõitis Viimsi spaasse. Kodus on harjumatult vaikne. Juba sellele mõeldes tundsin ennast veidralt. Otsisin tegevust. Koristasin, käisin kinos, tegin süüa (vürtse täpselt enda maitse järgi, teistele mõtlemata), otsisin veini välja, nautisin seda kõike ja nutsin. Vahel on hea üksi kodus olla ja ennast tühjaks nutta. Seda juhtub väga harva, et ma saan omaette olla.
Tahtmatult jõudsin mõtteni - mida ma peale hakkaksin, kui see üksi olek kauem kestaks? Mida ma teeksin, kui võtta mult lapsed, töö ja veel mõned kohustused? Praegu on kohustused ainus, mis mind püsti hoiavad. Mõned hobid, mida enne tegin vaid oma lõbuks on muutunud kohustusteks. Olen ennast sidunud kooriga ja ei saa enam naljalt loobuda. Ma küll naudin laulmist, kuid mõtlen pidevalt eelseivatele esinemistele ja vajadusele olla kohal. Üritasin vahepeal isegi koorist ära tulla, sest see õigeks ajaks kohale jõudmine tekitas mus liigset stressi. Luuletusi kirjutan tiksuvale tähtajale mõeldes. Teemad on ette antud. Panen küll neisse oma hinge aga pean ennast selleks kõvasti tagant piitsutama. Ja nii hommikust õhtuni - töö, lapsed ja hobid ehk vabatahtlikud kohustused. Kui tekib ootamatu paus, miski muutub, ei oska ma sellega midagi peale hakata. Pausi polnud ette nähtud, pidev tõmblemine on nii harjumuseks saanud, et kui õhtul väsimusest voodisse ei kuku, väsitan ennast teadlikult. Teen seda arvutis, tuimalt telekat vahtides, klaasikese veiniga uinutades.
Mul on lapsed, see on suur vastutus ja ma ei saa endale logelemist ega niisama unistamist lubada. Kui tööd ei tee, siis raha ei saa ja lapsed on need, kes kannatavad. Jooksen sellel rattal edasi kuniks ühel päeval enam ei jaksa, jõud lõpeb. Või, kui enam ei lasta, jään näiteks tööst ilma. Või kui enam ei ole vaja nii palju pingutada, lapsed kasvavad suureks ja saavad ise hakkama. Kuid kas ma oskan siis enam ilma rabelemata olla? Et vabaneda halvast harjumustest on mugav asendada see sarnasega. Sellisega, mis just meeldivam tundub. Reisimine on vast kõige vanem ravim selliste kriiside raviks. Oleks ma mees valiksin ümbermaailma reisi - uuuu tormine meri ja tühi silmapiir, karm ja üllas. Aga naisena tundub lihtsam rännata raamatuid lugedes ja filme vaadates, muidugi koos maiustuste ja alkoholiga.

Nõiaplika

Üks tore pidu on otsa saanud. Kirke 6-es sünnipäev. Homme on muidugi õige päev aga täna oli selline sõbrannade trall. Laps tahtis karnevali, printsesse, liblikaid ja haldjaid. Kirjutasin kutsele, mõeldes lapsevanemale, et kui omal maski pole, siis teen näomaalingud. Oi, see oli viga! Laste jaoks oli see võlusõna - ooo, näomaaling!! Pärast kuulsingi, et see tegi peo eriti ihaldusväärseks. Ja loomulikult ei võtnud keegi kaasa maski, milleks, kui ees on midagi hoopis põnevamat. No nii ma siis neid plikasid võõpasingi. Kokku vist tunnikese või nii aga neil kannatust jagus. Ja nagu selles vanuses ikka, tahtsid kõik seda, mida esimene. Nii oligi mul toatäis liblikaid. Ainus vaheldus oli värvis. Minu rõõmuks oli üks preili tulnud kassikostüümis, tema sai siis kassinäo. Kui külalised läinud, toad koristatud, nõudis Kirke uut maalingut. Õnneks mitte uut liblikat, hoopis nõianägu. Siin ta siis on veel viimast päeva viiene - minu nõiaplika :)

Usun ei usu

Täna öösel ma ei maganud, kohe üldse. Paar tundi und, siis uus äratus ja sellele järgnev unetus. Esimene kord äratas mind korralik luupainaja, siis ehmatusega ärganud Kirke, kes nuttis pool tundi järjest nagu imik (ma ei saanudki teada, mis juhtus). Siis veel midagi ebamäärast ja siis eee... äratas mind kummitus. Ma hakkan vist segi minema. Öö otsa värisesin. Mulle meeldib, kui asjadel on loogiline seletus. Aga toas kolistav "miski" ei mahu minu maailma. Päeva jooksul sain kuulda mitmeid seletusi. Korduvalt kuuldud - hingedeaeg ja väravad on lahti, korraga nii rahustab kui hirmutab. Ma võiks ju nõustuda nende teooriatega aga see tundub ikka jabur. Seletus - sa nägid seda unes või kujutasid ette, mind ka ei rahulda. Kunagi aastaid tagasi, vajasin ma piire, et teaks kust algab "ei", et oleks millest kinni hoida ja mille taha pugeda. Siis leidsin tee kirikusse ja kõik nagu töötas. Nüüd ei tööta enam. Piirid on paigast nihkunud ja ma olen jälle kusagil tühjal väljal ning mul pole aimugi, kui kaugele või kuhu poole ma minna võin. Igatahes ma ei taha neid tobedaid kummitusi enda koju aga päriselt eitada neid ka ei saa.

Jätaks selle isadepäeva vahele

See lähenev isadepäev ajab mind jälle hulluks ja tigedaks ja kurvaks ja... Oeh, ma tahaks selle päeva kalendrist ära kustutada!!!!! Teisipäeval on lasteaias järjekordne isadepäeva tähistamine, see on keeratud minu jaoks täiesti üle vindi. Tavaliselt olen ma ise selles isa rollis, ja alati on sujunud. Pole üldse hull olla kamba isade seas ainuke ema. Lapsel ju suurt vahet ju pole, kellega tantsu lüüa. Sel aastal aga (aru ma ei saa miks?!?!?!) kutsutakse kohale aga nii emad kui isad. Et isad teevad lastega koos võileiba ja siis tantsivad, emad siis kontserdi ajal katavad laua ja pärast loevad emad ka veel isadele luuletust. Uskumatult tobe mõte minu aurust see luuletuse lugemine. Ja siis kõik koos rõõmsalt (oi, kui nunnu :-P) hakkavad mardimaske meisterdama. Ohhh, õudust - aru ma ei saa miks seda kõike peab lasteaias korraldama. Palun, ma tahan oma lapsega oma kodus olla, mitte kamba võõraste inimestega aega veeta. Igatahes, kui muidu ei paista ühe vanemaga lapsed silma, siis nüüd hõõrutakse seda mõnuga nina alla. Ja mis saab veel nendest, kes ei saa töö pärast kohale tulla. Minu jaoks on see 16.45 lasteaeda jõudmine ikka julmalt tööaja arvelt. Aga ma pean jõudma, lihtsalt pean! Huvitav, kas teised lapsevanemad ei käigi tööl või kuidas see neil õnnestub. Igatahes ma püüan selle hullu päeva kuidagi üle elada.
Ma pole ise ju isadepäeva kunagi pidanud, see ei olnud minu lapsepõlves kombeks. Väga võõras asi. Muidugi tuleb selle kõigega pidevalt paps meelde. Või on miski muu, mis tema peale mõtlema paneb. Aga viimasel ajal käin pidevalt tänaval märgade silmadega. Lihtsalt jälle meenub, papsi pole enam või see kuidas ta haige oli või mõni lause, mida ütles jne. Kirkega on sama lugu. Tulime täna kinost ja järsku Kirke ütleb: "Mulle tuli jälle vanaisa meelde ja nutt tuleb ka peale." Ma arvasin, et no eks sa nuta siis. Ta haaras mul ümbert kinni ja hakkas kõva häälega nutma. Mulgi hakkasid pisarad voolama ja nii me seal siis seisime ja töinasime. Uuu-uu - pagana isadepäev, ma ütlen...

Imikud

Räägime Kirkega unistustest.
"Tead millest mina kõige rohkem unistan?", küsib laps mu käest.
"No ei tea, kommidest või jäätisest või...", vastan provotseerides.
"Ma unistan imikust, et mul oleks imik."
"Imikust? Mitte beebist?"
Kirke vastab veidi noomival toonil, nagu mind õpetades: "Tead emme, imik ongi beebi!"
"Nii, et sa unistad beebist?"
"Ei, imikust", jätkab ta endale kindlaks jäädes.

Nagu unistus

Ma ei suutnud sel kokteilipeol esimest jooki valida. Mingit nimekirja ees ei olnud ja nii ma palusingi barmen´ilt lihtsalt midagi eksootilist. Liikusin veel leti poole, et ooot ma näitan. Tema aga raputas pead: "Pole vaja! Ma tean täpselt mida sa tahad!"
Ohh, ülbikut, mõtlesin ma ja jäin ootama. Ta tuli tagasi helesinise curacao`ga - jeeeeeh. Nagu unistus. Sinisele sinine kokteil :) Hästi tehtud!

Uutmoodi elamused

Olen vist korralikult ära hellitatud. Reisidelt ootan ma ikka midagi erilist, midagi, mis jalust maha lööks. Minu jaoks ongi reisimine eelkõige uute kogemuste kogumine. Mu reis Türki oli eelkõige tööreis ja kuigi ma programmi teadsin, ikka lootsin enamat. Lootsin nuusutada teistmoodi kultuuri, kogeda midagi põnevat, midagi mis vapustaks vms. Seekord suuri elamusi ei olnud, küll aga jõudsin tõdemuseni, et ka nii võib. Puhata hotellist ja turismipiirkonnast väljumata. Lihtsalt puhata, ilma pideva seikluseta. Võib olla olin ma lihtsalt väsinud ja vajasingi teistmoodi reisi. Emotsioone on viimasel ajal olnud ju küllaga. Küllap oli siis aeg, et veidi rahulikumalt võtta. Ma hakkasin mõistma neid, kes sõidavad nädalaks sanatooriumisse. Olgu see siis kodu- või välismaal. Ei mingeid erilisi ootusi. Päeval lihtne rannamõnu või spa, õhtul baar ja dringid ja kui veab siis leiad ka seltskonna. Mul vedas :) Igatahes sai oldud ja nauditud. Vaid see eriline kultuurielamus jäi seekord saamata. Ahjaa, vihmapiisad palmioksal oli siiski üks tore elamus. Kolm päeva olin kohapeal, neist esimesel aga nautisin kuuma päikese asemel sooja vihmasadu - eksootika :)

Kultuurielamuse sain aga koju jõudes. Kui ma oleks välismaalane, siis võinuks seda eestile tavaliseks pidada. Istusin tellitud autosse ja märkasin kohe taksojuhi eksootilist välimust. Tundus, nagu olen endiselt Türgis. Muusika, mis mängis, juhi aktsendiga vene keel, pidev loba ja sõites selja taha vaatamine. Ei mitte läbi peegli, ikka korralikult kehaga kaasa keerates. Nojah, siis katsetas ta tee peal kuidas kummid peavad. Männiku tee tundus talle selleks piisavalt tühi olevat. Tegi oma viis-kuus korda järsu pidurduse ja imestas, oo kuidas auto ujub. No talle tegi see kõik muidugi nalja. Igatahes kiitles ta oma taiplikuse üle, et varakult korralikud rehvid alla pani. Huvitav, kuidas see masin veel vanade rehvidega käitunud oleks. Kohale jõudes tuli raadiost kutsung Mai tänavale. Küsib mu käest, et kas on siin lähedal. Seletan, et jah vaid natuke maad eemal. See polnud uhke takso GPS-süsteemiga. Lõpuks võttis linnakaardi välja ja otsisin talle selle tänava üles. Ta nimelt muidu Nõmmet ei võta, võõras kant. Sain siis ka veidi kasulik olla :)

Mere peos

Käisin täna Radissoni katusebaaris üht lauljannat pildistamas. Seni, kui toimetaja intervjuud tegi, vaatasin mina hajameelselt aknast välja. Tugev tuul kangutas rõdupiirdeid ja polnud vähimatki tahtmist välja minna. Järsku oli tunne nagu vaataks ma linna läbi teleobjektiivi, mis toob kõik olulise lähedale, samas jääb alles kalasilma taju, võime näha nn kõrvade taha. Tõeline fotograafi kiiks, kas pole :) Sedasi seal seistes märkasin korraga, kui lähedal on meri linnale, linn tundus aga kuidagi kokku surutud olevat. Ma olen seal terrassil palju kordi käinud ja pilte teinud aga kunagi varem pole ma nii tundnud. Ehk oligi täna, selle suure tuulega, meri veidi rohkem üle kallaste, oligi lähemal kui muidu, suured vahused lained paistsid siiagi selgelt ära. Vaatasin merd nagu näeks seda esimest korda. Seisin seal ja jälgisin nõutult, kuidas rohehall meri hoiab linna oma suures peos ja tekkis väga habras tunne. Selline tunne, nagu tahaks meri oma peod kokku suruda, küll mitte õelusest vaid sellepärast, et ta võib. Jah tõesti, meri tuli täna mulle väga ligi.

Reisimuljed tulevad, varsti...

Barcelona muljed on meeletult kirevad, ülevoolavad ja neid on raske arusaadavas keeles jagada. Selleks, et mingi loetav ülevaade teha, pean enne veidi pilte korrastama ja asju seedima.
Aga - suurim hitt oli minu jaoks loomulikult Gaudi ja kogu see krempel, mis tema ümber keerles. Esimestel päevadel, kui ma polnud veel Güelli pargis käinud, (pildil istun just seal) oli mul raske mõista seda turistipoodide valikut. Nii värviline oli see kõik aga mina polnud sellest kirevusest veel midagi näinud. Kuna sisenesime parki külgväravast sain tõelise grande finale osaks, viimane vaatus viis jalad alt ja vapustus oli korralik.
Teine higlight oli aga Correfoc - tuldpurskav rongkäik, deemonite, lohede ja trummidega. Seda teadsin ma vähemalt oodata, olin enne reisi selle kohta lugenud ja huvi oli suur. Alguses jälgisin seda möllu eemalt aga hiljem taipasin - selleks, et seda paremini kogeda pean olema tulevärgi sees. Sinna ma siis trügisingi, vahepeal paar klõpsu ja lühike videolõik, ülejäänud aja tantsisin koos teiste "hulludega" seda pöörast tuleringtantsu. Rongkäik kestis kaks ja pool tundi, vaatasin nukralt viimaseid tõrvikuid ja palusin mõttes, veel, veel, veel...
Igatahes ma teen ühe korraliku reisiloo ka ja näitan siis valitud kaadreid. Seniks kannatust!

Reisilugu ajakirjas Naised

Kai peal lehvitamas

Käisin täna saatmas teele kuulsaid seiklejaid. Osalt töö tõttu, teisalt oli mul ka isiklik huvi, lihtsalt tõmbas. Kes poleks kuulnud lauseid - et seda Tättet on liiga palju, läilaks läheb, aru ei saa miks ikka rahvas veel vaimustub jne. Mul on aga oma arusaam sellest kõigest. Nende minek puudutab meist igaüht, hoolimata sellest, kas oled nende fänn või mitte. Puudutab vähemalt seda osa inimsestest, kes on kordki mõelnud lahkumise peale üldse, isiklikus plaanis ja suuremalt. Minekud ja tulekud, lahkumised ja kohtumised. Igaüks on sellega kokku puutunud. Paljud on sellele sügavamalt mõelnud. Vaatasin saatma tulnud mehi ja nägin nende pilgus soovi seigelda. Vaatasin kaile jäänud naisi, meremeeste peresid ja tundsin kuidas igatsus nende pilgus mind kaasa mõtlema pani. Minu jaoks tähistab meri vabadust, seiklust ja paraku ka lahkumist. Kaotusvalu jääb kaldal seisjatele, merel seilajatele seiklus ja vabadus. Koduigatsus kindlasti ka. Meri jääb minu jaoks alati ka osakeseks isast, vana meremehe tuhk sai samuti lainetesse visatud.
Väikse tüdrukuna, oodates isa pikalt merereisilt, andsin endale lubaduse - meremehega ma ei abiellu, ootusaeg on liiga raske. Mingi osa selles lubaduses puudustas kindlasti ka alkoholi, mis selle eluga minu meelest kaasa käis. Elu pakkus mulle aga hoopis pikemaid ootusi, kui paar kuud meresõitu seda teinuks. Õnneks on taaskohtumised seda võimsamad olnud :)
Kuhu ma selle kõigega jõuda tahan. Tätte ja Matvere fenomen pole pelgalt nende lauludes vaid inimlikus lahkumisvalus, ootuses ja kohtumisrõõmus. Kõik me oleme neid tundeid kogenud ja need säravad mehed toovad selle meile lihtsalt väga eredalt meelde.

Barcelonas vol1

Olen nyyd siin, elavas ja uskumatult armsas linnas. See linnaosa, kus meie hostel asub j2tab mulje, nagu oleks me mingis pisikeses linnakeses. T2navad on kyll pikad aga nii kitsad, et k6rged majad j2tavad mulje nagu oleks pidevalt kellegi tagahoovis. Surutud myyride vahele. Meie toal on ka v2ike r6du, nii kitsuke, et sinna mahudki vaid seisma. Vastasmajadel on loomulikult ka samasugused r6dud ja seal seistes on tunne nagu saaks naabripoisile k2e ulatada, siruta end vaid veidike v2lja ja... No, olgu natuke j22b ikka puudu, nii umbes harjavarre jagu ;) Ma pole eriti sellest linnaosast kaugemale saanud ja praegu ei taha ka eriti. Kitsukesed t2navad on tihedalt t2is uskumatult armsaid poekesi, igayhel oma l6hn ja n2gu. See kaart, mille enne enda jaoks tegin, et n2ha kuidas hostelist kirikuni j6uda ei anna mitte mingit ettekujutust sellest, mida see paarsada meetrit t2nvaid tegelikult pakub. Ma olen t2iesti vaimustuses sellest k6igest ja kardan, et isegi piltidega ei suuda ma seda 6hkonda edasi anda. Juba eile saime kuulda kuidas linn pidutseb, isegi suletud akendest kostis m6nusat melu. Aga 88elu alles algab, t2nasest n2dalal6puni on siin suuremat sorti festival ja linn valmistub selleks suure hoolega. Samuti valmistuvad turistid ja no meie ka ikka. T2na on esimene kontsert, homme konkurs ja reedel v2likontsert. Jehhuu - ma olengi siin Barcelonas :)

Vanad asjad purgist välja

Ma leidsin selle purgi ühe naise aknalaualt, kui teda pildistamas käisin. Ta ütles, et korjab alati mere kaldalt, reisidelt mõne sellise puupulga kaasa. Mälestuseks. Vaevalt ta mäletab milline tükike kust rannast korjatud aga mõnus ja soe tunne tekib ikkagi neid vaadates. Isegi minul oli, kuigi pole neid oma käega kogunud. Olen ikka ilusaid hetki ja tundeid endasse kogunud ja tundub, et mitte asjata. Mälestuste purgil on kaas avatud, on aeg midagi ilusat taas välja võtta ja nautida. Ja aeg uusi kauneid hetki juurde koguda :)

See oli ilus

Tõesti, ilus oli see päev. Ma ei tundnud mingit raskust, ainult suurt rahu. Värinat, seda küll. Iga kallistus, mille ma sain kandis edasi soojust, mis mu värinad rahustas ja seda soojust oli küllaga. Tänan kõiki, kes seda mulle kinkisid! Kummaline aga ma lihtsalt vaatasin ja kogusin endasse igat hetke sellest päevast - Madrused kirstu kandmas, auvalve, Action laulmas "Sõidulaulu" vaikus, rahu ja kõik need kallistused ja käepigistused, kabelikellade kume kõla, päike ja metsavaade suurest kabeliaknast. Ainuüksi selle kabeli metsavaate ja kellade pärast soovitaks seda soojalt kõigile, kes kunagi peaks valima, kust oma lähedast saata. Seega lõppkokkuvõttes tuli see eksitus nende kabelitega ainult kasuks. Kes teab võib olla oli paps see, kes selle kõik niimoodi ära korraldas ;) Kuulasin Naatani jutust rohkem ehk selle kõla kui sisu, lohutasin oma lapsi, vaatasin nukralt oma pisarais õde ja vanemat tütart. Ometi oli see kõik ilus. Miks ma ei nutnud? Kes seda teab... Võib olla olen ma oma hinges isaga tihedamalt seotud kui ma seda mõista suudan. Ja kuna tema hinges oli rahu, siis oli see ka minu omas. Jah, pilti ei suutnud ma eriti teha, kolm klõpsu ja kõik. Selleks olid need hetked seal kabelis liiga kallid, ei raatsinud kaamera taha pugeda. Läbi objektiivi jäi nagu midagi nägemata, kinni püüdmata. Objektiivil on ju piirangud peal, kõik ei mahu kaadrisse...
Ja nüüd panen ma selle teema lukku, sest homme on uus päev ja uus aeg, mulle ja teistele kallitele mu ümber.

Halenaljakas lugu

...juhtus minuga esimesel septembril. Lülitasin ööseks isa mobiili välja, sest noh üks hull helistas iga natukese aja tagant, ei jaksanud enam temaga rääkida. Hommikul aga taipasin, et ei tea ju pin koodi. Aga telefoni oli veel vaja, paarile isa sõbrale vaja helistada, et ärasaatmise aeg ja koht teada anda. Vahepeal käisin matusebüroos, isa riideid viimas ja siis selgus, ohhooo veel üks aga palju suurem jama. Panime kinni suure kabeli aga ups kirja oli läinud väike kabel. Paha lugu, rahvast on tulemas kõvasti, lisaks veel lipukandjad ja auvalve Mereväest. Sobivaid aegu suures kabelis muidugi enam ei olnud. Mida teha? Veidi nuputamist ja kolisime kõik Metsakalmistule ümber. Nii, egas muud kui telefoni otsa. Inimesi läbi helistama, uus koht, sama aeg. Meenub taas isa telefon, seal ju kõik olulised kontaktid. Lähen EMT-i teenindusse, järjekord on hiigelpikk. Saal on pidulikke esimese klassi põnne täis, ootamas oma esimest telefoni. Aeg venib. Saan viimaks leti äärde, seletan milles asi, mul on seda vähemalt laupäevani vaja, siis on matused. Näete, kaks korda proovisin aga rohkem ei julge. Klienditeenidaja noor neiu küsib surmatunnistust, kougin selle kotist välja. Oot, aga teil pole ju number blokeeritud, ütleb ta. Nojah, ma kolmas kord ju ei proovinud. Mis koode proovisite? No 0000 ja 1111, vastan. Aga kas te 1234 ka proovisite, naeratab ta malbelt ja toksib numbrid sisse. Näete, ongi :)
Tundsin ennast tõelise lambana, olin seisnud seal oma veerand tundi, närvitsenud, isa surmatunnistus näpus. Seisnud selleks, et teada saada, need neli maagilist numbrit on 1,2,3 ja 4. Kas pole tobe?

R.I.P.

Isa on nüüd seal, kus valusid enam ei ole. Eile hommikul läks. Minus on aga mingi seletamatu rahu. Ma ei imesta enam enda üle - ju see siis peab nii olema, et pisarad tulevad kunagi hiljem... Ma olin ju selleks minekuks valmis, lähenev lõpp andis ennast iga päevaga aina enam märku. Reedel hoidsin ta kätt, tegin pai ja ütlesin homme näeme, ise teades, et mina näen aga kas ka tema... Hommikul kui mulle helistati ja uudist teatati läksingi kohe isa juurde. Pai tehes tundus nagu ta magaks, laup veel soe ja silmad veidi pilukil. Isegi Kirke tegi mitu paid, natuke nuttis aga pärast isa asjade kokku pakkimist tahtis tagasi vanaisa juurde, et veel paar paid teha. Tegigi ja sai oma rahu kui arvas, et vanaisa saab nüüd Jumalale kõiki neid toredaid meremehelugusid jutustada. Õhtul vaatasime Tartus jõeparaadi, mõjus kuidagi sümboolselt. Kõrvus kummitas Tätte laul - iga vesi jõuab ükskord jõkke. Kirke ohkas küll vahepeal, et kahju vanaisa ei näegi... Täna hommikul käisime aga Valga Jaanis. Naat pidas seal teenistust ja valis mälestuslauluks ühe lihtsa sõnumi ja ilusa viisiga laulu. Olgu see siis isa mälestuseks ka siin:

Tähtede taga
kord koidab sul taevas,
ootus ja lootus
seal täide sul läeb!
Mis sa siin kandnud
ja kannatand vaevas,
kõik seal sust igavest
maha siis jääb...

(KLPR 261)

Üks hea tunne

Teadmine, et seal kusagil on sõbrad - see on ikka üks paganama hea tunne :)

Ma seisin vahepeal üsna serva peal ja oli tahtmine ennast alla kukutada. Eelmine sissekanne oligi kirjutatud soovist ennast tühjaks karjuda, et seda ei juhtuks. Õnneks tulid kusagilt netiavarustest ja telefoniliine pidi paid ja kallid. Neist oli palju abi. Sõbrad, küll on hea, et te ikka olemas olete!

ja viimane salm mu täna treitud luuletusest ka:

Pisarad kuivatab soojus,
südameheadus
ning tunne -
üksinda pole sind jäetud
abi on
kõikjal su ümber...

Murdumine

Murdumine tuleb siiski. Imestasingi, et seni veel püsti seisin ja veel täna hommikul tabasin end taas mõttelt, see on kõik liiga lihtsalt läinud, midagi on valesti. Kolm väga rasket nädalat on läinud küll visalt aga ma olen seni jaksanud. Tõesti, mul oli vahepeal tõsine hirm, et jään oma tööst ilma. Enamuse kallist tööajast olin ju kodus, valvasin isa. Mis siis, et kõik tööd said tehtud aga ikkagi, sant tunne oli. Raske oli see päev, kui üks kindel hooldaja alt ära hüppas, tema ei jaksa enam. Õnneks tuli Lele laagrist koju ja saime kuidagi hakkama. Öösiti valvas enamasti ema, siis kui hakkama ei saanud ajas minu üles. Õnneks mitte igal ööl. Aga ikkagi, väsimus on kohutav...
Täna hommikul viisin isa haiglasse, lõpuks jõudis järjekord kätte. Diakoonihaigla hospiitsi. Kuigi oleks pidanud tundma nüüd kergendust, tekkis veider hirm ja süütunne. Kodus oleks tal ehk parem või siis mitte. Sada kahtlevat küsimust peas jäin siiski otsusega rahule. Haiglapersonal on väga vastutulelik ja nii mitmes mõttes on isal seal parem. Liiati, ei mäleta ta ei seda, mis haigus teda vaevab ega sedagi, kus ta on. Iga päev pidin talle mitu korda seletama, et ei ole võõras kajut vaid kodu on. Kes mina talle olin, noh kord ta mäletas aga enamasti olin ta jaoks üks valvemadrus, ei muud...
Haiglast läksin otse tööle, oli kohe selline hoogne tunne ja tundsin rõõmu, et saan jälle süveneda ja mõttega töö juures olla. Vaevalt veerand tundi laua taga ja juba helises telefon. Seekord tuli kõne lasteaiast. Kirkel 39 palavik, viige koju. Lendasin nagu püssikuul. Koju!!! Bussis istudes tundsin, kuidas pisarad voolama hakkavad. Murdumine oli algamas. Tõin lapse koju, rohud, kompressid, tekid. Kui ta lõpuks magama jäi istusin arvuti taha, et maksta ära isa haiglaarve. Ettemaks, voodipäev 136.- , arvutan 30 korda, summa, pin ja siis tuleb lahinal - pisarad voolavad, nuukseid hoian tagasi, laps ju magab...
Murdumine tuleb siiski, isegi kui tundub, mitte mina, mina jõuan veel, jaksan, suudan. Ei suuda lõputult. Varsti ajan end uuesti püsti, ajan selleks, et uued ja raskemad ajad üle elada. Vaja last ravida, isale toeks olla, kodu eest hoolitseda, sööma peab vist ka ja juba homme vaja paar pilti teha, asjalik olla. Ja ma olengi :)

Peatu hetkeks

Aeg peatub?
Hetkeks kindlasti,
kui ise -
võtad aja maha,
et kuulda rohu kasvamist
ja oma hingamise kaja.

Aeg leia
mõtteid uurida,
neid, milleks varem polnud mahti.
Näe seda, mis sind juhatab
taas teele,
kuhu minna tahtsid!

Aeg tormab kiirelt edasi...
Kui tahes kindel on su meel;
et kuulda end -
tee peatusi,
siis süda
laulab kaasa teel.

Kirjutasin selle luuletuse nädalapäevad tagasi "Eesti Kirikule" ja siis kohendasin helilooja Sirje Kaasiku palvel täpsemasse rütmi. No ikka nii, et igas salmis oleks sama silpide arv, muidu ei saavat laulda. Algne tekst oligi tegelikult veidi koba, nii et hea oli, et keegi selle kallal noris ja parandamist nõudis.
Keeruline on see eesti keel, laulutekstides peab pidevalt mõtlema lauljate peale, et kas ja kuidas see kostma hakkab. Selles tekstis näiteks hakkavad kõrvuti asetsevad sõnad - end ja tee - laulus kokku kleepuma ja kõlama ebamäärasel - entee. Kahju, laulu pärast muutsin selle koha küll ära aga siia jätan siiski alles. Lugedes koos pausiga seda kleepumise ohtu ju ei teki :)

Kui kassid loeksid

Kassi tugitool ehk mõned vanad raamatud - piibel, lauluraamat, "Mõistlik mesinik" ja Remarque´i "Aeg antud elada, aeg antud surra..."

Valu pole kõige hullem

Täna kutsusime isale kiirabi, tuvastati morfiini üledoos - valuarsti poolt välja kirjutatud ja raviskeemi järgi sisse võetud ravimitest. Kiirabi süstis antidooti ja soovitas kannatust varuda - edaspidiseks... Need on kuivad faktid ja kiirabibrigaadile ilmselt tavarutiin. Meile aga... Ma ei tahagi kirjeldada seda, mida me oleme üle elanud - eemalt vaadates on see liiga hirmutav. Ma imestan iseenda üle. Imestan, et olen suutnud jääda rahulikuks. Olen ära õppinud selle, kuidas isa neil hullusehetkedel rahustada, olgu see siis, kui õudne tahes. Ma tõesti saan selle olukorraga hakkama, praegu veel saan...
Ma olen leidnud paar head nippi, mis paneb ta mõneks ajaks oma kinnisideid unustama. Vahel piisab viiest-kümnest minutist, et mõistus jälle selgineks. Tegevust on vaja, sellist tegevust, mis sunnib paigal olema. Mõneti meenutab see lastele mõeldud mänguasju. Anna aga titele auguga kast ja pall kätte, ning tükiks ajaks on rahu majas. Selliseid "nuputamis" ülesandeid ma isale pakungi. Selle, võiks öelda teraapilise nipi, avastasin ma puht juhuslikult. Ta oli taaskord kuhugi minemas ja püüdis esikukapist riideid kätte saada. Vana kipakas kapiuks oli aga nööriga kinni tõmmatud, et see ise lahti ei vajuks. Ei midagi keerulist, paar tiiru ümber kapinupu. Seda nööripundart harutades, milleks kulus tal kaua aega, unustas ta oma algse "põgenemise" plaani. Talutasin ta voodisse tagasi. Täna hoidis teda kuni kiirabi tulekuni tegevuses üks läbipaistev minigripp kilekott, mille sees plastist voolikujupp. Koos proovisime seda läbi kile suruda. Tal oli mõneks ajaks midagi, mis mõtted mujale viis ja teda rahustas. Süst rahustas muidugi tõhusamalt, selge see.
Miks ma seda kirjutan? Ma ei ole arst aga kogemustestki saab õppida. Ehk on kellelgi sellisest teadmisest abi. Abi teadmisest, kui vähe on vahel vaja, et vaigistada inimest, kes pole hull vaid lihtsalt suures segaduses. Et uue segaduse tekitamisest võib palju kasu olla. Et kannatlikus on ainus, mis sellisel puhul aitab. Ja kui tahes hullu juttu sa kuulma ei peaks, kaasanoogutamine töötab paremini kui vaidlemine.

Oma vaatenurgast

Ma naudin mitmeid erinevaid üritusi, igaüht omal moel. Paljud imestavad, et oot sa käisid Õllesummeril, mis sa sealt küll leiad? Jajaa, ma ei ole ainult folgi inimene. Mind võlub see positiivne emotsioon, mida rahvapidudelt küllaga leida võib. Tuleb lihtsalt õigel ajal ära tulla, kui miski ebameeldivaks muutub. Mõnda üritust naudingi põhjani, teist vaid sõõmu kaupa. Ühisenergiat võin endasse laadida ka siis, kui massiüritusel otseselt ei osale. Kas olete kunagi mööda jalutanud pikkadest kontserdi sissepääsu sabadest, midagi või kedagi ootavast rahvasummast? Mina igatahes naudin seda erilist võnget, mis on need inimesed kokku toonud, seda ootusärevust, mis neid ühele lainele viib.
Rääkides lainetest, siis olen mitmel päeval Pirita rannas jooksnud koos kõigi teistega just laineid püüdma. Mingil hetkel jõuavad randa suured lained, millel mõnus loksuda või üle hüpata, kuid seda lõbu on umbes viieks minutiks. Lainete tulekut märgates kargavad ühtäkki paljud inimesed kiljudes vette, kõik koos jooksevad nad merre. Esimest korda seda nähes ma lihtsalt vaatasin ja tundsin rõõmu nende rõõmust. Hiljem ajasin aga lapse liivalosside äärest püsti ja jooksime koos teistega. Jagatud rõõm on suurem :)

See pilt on tehtud Viljandi folgil, Kirsimäel. Lapsed lava all imestasid siiralt, miks keegi peaks istuma seal üleval, kui siin all on palju põnevam. Keerutasid torude peal kukerpallitada ja nautisid folki omal moel. Käest kinni hoidvaid vanapaare ma kahjuks ei pildistanud. Aga need 70-80 aastaseid paarikesed, kellest kiirgas mõnusat energiat, olid lihtsalt rosinaks sellele peole.
Paar pilti lisaks siit.

Emad jäävad alati plikadeks :)

Merepäevadel on päästeparvest saanud tasuta batuut lastele ja täiskasvanutele, jippiijeeee! Mulle tuleb selle algse otstarbe muutmisega kohe meelde, et mul oli lapsena ilus punane merepoi, tänapäevase põrkepalli asemel. Siis oli see muidugi midagi täiesti ainulaadset ja vinget :)
Vahva on vaadata kuidas mõned emad, kel soov päästeparvele minna on esmalt ettevaatlikud. Eeee, ma tulen sinuga sinna alla kaasa, kuidas sa muidu pärast üles saad. See on ettekääne, eksju :) Siis aga hõiguvad isadki alla uudistama. Minusuguseid hüppavaid emmesid on siiski vähe, isad on julgemad :) Aga no vahva on see merepäevade õhin, ronid muudkui mööda laevatreppe nagu väike plika. Topid nina igale poole ja tunned rõõmu tuulest ja soojast päevast. Võimalik, et ma üksi, ilma lapseta siiski nii vabalt ennast ei tunneks. Lapsed igatahes on vaimustuses, näe see emme ronib, teeb trikke ja tirivad näpuga minule näidates oma vastupuiklevaid vanemaid platsile. Tehke järgi :P

Külmlettide vahele

Veel paar nädalat tagasi kirusin ma - oi hullu, poodi minnes tuleb kampsun kaasa võtta, liha ja muu kraam jääbki ostmata, brrr niii külm on! Nüüd aga jalutan tähtsa näoga nende samade lettide vahel isegi siis, kui midagi osta ei plaani. Mõnus jahedus leevendab ja vorstipakkide etikettide lugemisest on saanud omaette ajaviide. Eile igasugu sebimiste tõttu ma ujuma ei jõudnudki. Külmletid tegid õnneks oma töö. Kuuma eest võib seega põgeneda mitmeti, kes konditsioneeriga autosse, kes selveri külmlettide vahele, kes merre ja kes kirikusse :)

Vanad asjad ajavad asja ära

Mu arvuti on juba nädalajagu või isegi rohkem tumm. Täna siis selgus, et kõvaketas on see, kes tööd teha ei taha. Näis mis see nali mulle maksma läheb, esmaspäeval hakkan otsima kes ja kuis selle korda teeks või välja vahetaks. Äkki õnnestub isegi mõned failid kätte saada. Aga pole halba heata, kasutan praegu vana läpakat, mis kunagi kohvi jõi ja siis paar aastat kapi otsas kuivas. Nüüd igatahes töötab, no kus ta pääseb - keegi peab ju selle töö ära tegema, ic. Vanast arvutist leidsin aga paljugi, mis juba unustet. Noh pilte ja programme ja... Ehheee, isegi MSN-i hakkas siin tööle, lauarvuti ei saanud sellega peale uuendamist enam hakkama. Igatahes päris põnev - vanad asjad ajavad asju vahel isegi paremini, kui uued. Panen siia ühe vana pildi - vanade aegade meenutuseks - vanadest meestest -vanamoelise kaameraga. Pilt on tehtud Ilvese toetuskontserdil Tammsaare pargis neli aastat tagasi.

Riimid läksid lendama

Laulupidu on möödas, see oli minu jaoks üks väga eriline pidu. Mu luuletus, mis kandis originaalis nime "Palvetaja" oli saanud endale naiskoori seade ja kõlas nüüd laulukaare all. Seal kuulsingi seda esimest korda.
Kui üks luuletus saab endale viisi, oleks see endale justkui tiivad saanud. Värsid hakkavad helisema, kõlavad selgemalt ja jõuavad nüüd kaugemale. Kui üks laul jõuab laulupeole, on see suur tunnustus heliloojale, nüüd lendab see kõrgemalt kui varem.
Ma istusin laupäeval Tartu laululava ees ja kuulasin seda imet. Näha oma riime lendamas, see oli ilus tunne. Mul oli veidi häbigi, et sõnu nii vähe oli. Nii vähe, et helilooja oli sunnitud viimase salmi refrääniks muutma ja seda kordama. Nagu oleks luuletaja sõnatuks jäänud. Laulu kuulates mõtlesingi ma rohkem sellele, et hädasti oleks vaja uut fraasi refrääniks. Kolmas salm refräänina tõi lõpumõtte liiga järsult sisse. No kuhu see kõlbab! Aga ilus oli ikkagi ja armas oli ka seda kõike kuulata. Kahju kohe, et polnud segakoori seades, saanuks ise kaasa laulda. Suur tänu Sirje Kaasikule ja kõigile lauljatele, kes need riimid lendama pani!

Ja teeb trikke

Kohe kui esimesed sammud rattasõidus tehtud hakkas tüüp trikitama. Kellelt ta küll selle pärinud on, et ei saa kuidagi rahulikult ja viisakalt sõidetud nagu tütarlapsele kohane. Mul ikka natuke kripeldab sees, et laps juba viiene ja alles nüüd sai oma esimese ratta. Aga vähemalt jäi see abirataste värk sujuvalt välja. Ei mingit pehmet maandumist, kohe sõitma ja saabki hakkama. Mäletan veel kuidas Lele õppis sõitma ja kui tuli teemaks abirattad maha võtta oli seda kinumist ja hirmu kui palju. Kirkel ei antud isegi valida ja tõesti sõitmaõppimine oli vaid tundide küsimus. Muidugi käime me iga õhtu peale lasteaeda sõitmas ka. No kuidas sa siis istud niisama toas kui selline uhke riistapuu nurgas seistes end koguaeg meelde tuletab. Eile käisime pikemal matkal, lapse jaoks pikal. Täitsa vahva on nii kahekesi koos metsa sõita, ei mingit vaeva, et laps väsib ära ja peab süles tassima. Ratta seljas nad ei väsi, miskipärast ;)

Avatar nähtud, võttis ikka aega...

Keegi ütles mu profiilipildi kohta, et nagu Avataris. Ma judistasin õlgu, mingi vastikvastik arvutifilm. Millegipärast ei tahtnud ma seda sugugi näha. Ulmefilm, 3D ja võimas arvutigraafika, see kõik kõlas mu kõrvus kuidagi eemaletõukavalt ja metalselt. Tekkisid seosed StarTreki, Lara Crofti ja muu sarnasega. Mulle ei istu ka see neetud 3D, no kuidagi ebamugav on vaadata, pea hakkab ringi käima ja silmad valutama. Igatahes punnisin ma visalt vastu kõigile katsetele mind kinno meelitada. No nüüd sain selle siiski kätte :P Kino nimelt on jõudnud ka DVD-le ja reede õhtul Fikon seda mulle ka pakkus. Ma olin meeldivalt üllatunud. Et polnudki mingi vastik arvutifilm. Oli armas muinasjutt. No natuke vägivalda vähemaks, tegelase kahestumise vaevu pikemalt ja ongi ilus perefilm.
Oleks siis keegi mu moosimist alustanud sõnadega - unenägudes reisimine - siis oleks ma joostes seda filmi vaatama tõtanud :)

Saladuste karp

Lele nikerdab keraamikatunnis igasugu põnevaid asju, mõne toob mulle ka rõõmuks. See siin on üks õige magus karbike - hoian seal šokolaadi tükikesi. Mul lihtsalt jääb seda magusat üle. Tavaliselt jagame lastega šokolaadi ära aga mina kõike kohe ei söö. No pole isu või mõtlen - ma pärast. Siis need tükid sinna karpi peitu rändavadki. Kirke käib siis vahel uurimas, et kuidas seis on. Kergitab kaant ja kontrollib, kas kommi ikka jagub. Ja kui suur magusaisu kallal, siis küsib - emme kas ma võin su saladuste karbist ühe tüki võtta. Mina muidugi luban. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis karbi sisse ma ikka aegajalt midagi poetan, välja võtnud aga suurt polegi. Selle eest hoolitsevad juba lapsed, et karbis ikka ruumi oleks :)

Ma pole turist, ma elan siin...

Hakkan vaikselt leppima endaga ja asjadega enda ümber. Veel mõned päevad tagasi tundsin piinlikust, et elan (ikka veel ja kogu aeg) Tallinnas. Ma olen kolmandat põlve tallinlane aga uhkust selle üle tundnud pole. Kõik see kemplemine, võimu ja kodaniku hääle pärast. Linnaehitus, raha ja elukeskkond. Ikka tundus, et mõni teine linn on paremini korraldatud ja elamiseks sobivam. Vahel kui sellest ohates räägid ja keegi (mitte tallinlane) nähvab - ise te sellise linnavalitsuse valisite - tunned end eriti jõuetult. Tallinnas käivad asjad teisiti... Ja niuksud edasi ja kirud omaette seda võimu ja korraldamatust. Trügid läbi turistide ja kipud minema siit. Kaugele ja kauaks.
Täna aga tundsin jälle oma kodulinnast rõõmu. Tallinna päev oli ilus ja kuidagi puhas, vähemalt see osa mida mina nägema sattusin. Ma kulgesin sinna kuhu laps käest sikutas, ilma mingi kava või plaanita. Lehest lugedes tundub see kõik jälle üks poliitiline palagan, paraku :( Mina aga nautisin muretult uut linnaruumi, see on siiski hästi tööle hakanud. Vabaduse plats - see tõesti elab ja hingab just nii nagu üks linnaväljak seda tegema peaks. Harju tänava haljasala ja Rotermanni kvartal - mõlemad on võluvalt moodsad ja inim- ja lapsesõbralikud.
Veel hommikul tundsin veidi kadedust, kui Naadiga rääkisin (ta sõitis just lodjaga Karlova päevadele.) Õhtuks aga oli see linlik meretuul (või kevad või suvi või miski muu...) mu kenasti puhevile puhunud :)

Näe, mind ka teolt tabatud, kahe võõra seebikaga pilte tegemas, foto: Andres Puting, Delfi

Lendaks õige minema

... kuhugi kaugele, jätaks kõik maha ja kaoks, seitsme maa ja mere taha. Laseks ennast tormil raputada, vihmal pesta ja päikesel kõrvetada. Mingi kihk põgeneda, unustada, ennast kõigist kohustustest vabaks raputada. Merele, ümber maailma, soolast vett näkku, sekka klõmakas kangemat. Palju kangemat, unustusteni kanget. Ootaks päikesetõusu ja siis jälle loojangut. Lihtsalt oleks vaikselt, tasakesi. Uluks tuulega võidu.
Lendaks õige minema...

Videvik

... ei mitte see pensionäride ajakiri, nagu keegi arvas. Vähe nooremad (khm) reageerivad sellele sõnale sootuks teisiti. Nende jaoks on see hoopis popp vampiirisaaga. Ma ei tea paljud emad oma tütarde riiulist need raamatud vaikselt ära on hiivanud. No mina näiteks olen. Ja nüüd olen sõltuvuses ka. Videviku sarjast on ilmunud neli raamatut, üks põnevam kui teine. Olen praegu teisel ringil, loen aeglasemalt kui esimene kord. No, et liiga ruttu otsa ei saaks. Maiustan :) Praegu ei kujuta ma näiteks ette mida Lele tundma pidi, kui ta oli ühe raamatu läbi lugenud aga uut polnud veel ilmunud. Sest mina pidin uue osa kohe saama, kohe, kohe - ei minutitki hiljem. Neljanda raamatu lõpus ma urisesin (raamatust õpitud, ic) - nii tädi, kirjuta edasi, ruttu, ruttu - ma olen janune su lugude järele, rrrrr (nagu üks vampiir või libahunt.)
Aga kui rääkida raamatu sisust, siis see on üks kaunimaid armastusromaane. Arvaku need teismelised mida tahes, see vampiirindus on vaid jälgede segamiseks. Võib olla haarab see mind hoopis seetõttu, et pidevalt on mul peal see déjà vu tunne, eelkõige käib see esimese raamatu kohta. Ma olen seda varem kogenud, see oli täpselt nii, isegi ohked ja mõtted ja naeratused, uskumatu! Ma lendan ajas kümme aastat tagasi ja kuigi see teeb kohati haiget on see ilus valu. Ja ma võtan selle raamatu uuesti kätte ja upun seda nautides...
Filmist ma parem ei räägigi - see noor poiss (Robert Pattinson) oeh - ma tahaks teismeline plika olla :)

Elujanust üksi ei piisa

Ei ole midagi parata aga isa haigus ja kõik sellega kaasnev paneb mind mõtlema - kuivõrd meie elu sõltub ikkagi juhusest, tutvustest, heast tahtest ja sajast muust tegurist. Salakavalate haiguste puhul on vast kõige olulisem, kas saadakse ikka varakult jaole. Oli sul niipalju oidu, et märgata oma haigust ise? Said sa üle oma hirmudest ja läksid varakult arstile? Sattusid ka arsti juurde, kes oli kompetentne, hooliv, tähelepanelik, tegutses õigesti? Aga kui sattusid vale arsti juurde, kes ei teinud vajalike uuringuid? Uuriti küll aga valest kohast, uuriti aga midagi ei leitud, uuriti aga saadud andmed ei vastanud tegelikusele. Leiti aga liiga hilja, et enam midagi teha saaks. Saaks veel midagi teha aga ravijärjekorrad on liiga pikad. Koht haiglas on küll olemas aga selleni ei jõua, ei jaksa enam pikka sõitu ette võtta. Lihtsalt mõned näited tegelikusest - kui palju sõltub sellest, kes on su perearst, kus sa elad ja kes on su sõbrad. Ja muidugi ei saa jätta kõrvale seda, milline oled sa ise. Kui tähelepanelik sa oled, kui kergelt sa alla annad, kui suur on su elujanu...

Katus sõidab

... ja kui pingeid kuhjub, siis ikka korralikult. Papsil ei lähe praegu just kõige paremini, hoian hinge kinni, et ta ikka vastu peaks. Op-i ei õnnestunud aga see on nii keeruline jutt, et las jääda. Kirkel on jälle (!!!) mingi imelik tõbi, palavik tuleb ja läheb, muud viga ei paista. Lele murdis reedesel tantsuvõistlusel varba, aga alles täna suutsin ta traumapunkti viia, jonnib - ei taha. Tema ei saa siis trenni teha, kui kips peal, parem kannatab aga arstile ei näita. No on ikka segaste kamp. Olen end tööga üle koormanud ja see pidev muretsemine ka veel, et ajud on täitsa ära söödud. Zombi. Eile tegin kiiruga enne õhtust tööle minekut süüa. Tahtsin sügavkülmast frikadelle võtta. Meil selline kaheosaline külmik, jääkapp on põranda ligi. Kummardan, et ust avada ja tõmban suure hooga hoopis ülemise ukse lahti. Mütaki vastu pead. No korraliku muhu sain, tänagi veel valutab. Eile käisingi üritusel pildistamas, ise veidi tuikudes, paks kiht puudrit punetaval otsaesisel. Igatahes, usun ma nüüd seda uksega silm siniseks juttu rohkem, kui varem. Mis koduvägivald? Kui ikka enam ei jaksa, siis peaga vasta seina, saab veidi auru välja sellest tuubil täis peast, väike auk sisse ja elu läheb edasi. Rahulikumalt, pingevabamalt, voodis lesides :P

Vesi väljas

Toon Kirke lasteaiast koju ja tema räägib silmade särades, "Tead, mis ma unes nägin?! Et issi tuli mulle lasteaeda järgi. Ma olin nii rõõmus sellest, siis ma kallistasin teda hästi kõvasti ja issil tulid täitsa pisarad silmadesse." Provotseerin veidi last ja küsin: "Et nii kõvasti kohe, et issil oli valus ja hakkas nutma?" Aga Kirke ei lase end sellest häirida ja vastab: "Nääh, need olid ju rõõmustamise pisarad, mitte sellised kurvad! Ma tahaks seda und veel näha, see oli nii tore uni. Pärast me läksime veel issi koju ja seal olid Ade ja Annalea ja Joonatan, noo on ju vahva"
Ehh, endalgi tuli mingi märg ollus silma selle jutu peale. Aga jah, laps tahab und uuesti näha ega ootagi, et see ka päriselt juhtuks. Ja võibolla polegi sel vahet, kui on elav kujutlusvõime, sest mõnusa positiivse laksu saab ka unes kätte. Harrastan ma seda ju vahel isegi :)

Aidata saab vaid neid, kes lasevad

Keegi ei taha haige olla, tüütu on see kui oled teistele koormaks, valud ja nõrkus veel pealekauba. Aga ikka on raske mul papsist aru saada, et miks ta ei lase enda eest hoolitseda. Ta on seal Türil täiesti kokku kuivanud. Nüüd peale haiglat tuli korraks meile, et homme kohe sõidan koju, täna ei jaksa. Veensime teda pikalt, et kuhu nüüd - ole siin, meil kergem, vähem muretsemist, sul lihtsam. Aga mitu päeva pidime seda jäärapead moosima. No õnneks nüüd lõpuks jäi nõusse. Ja tõesti, üks osa koormast on mu seljast sellega kadunud. Nüüd ma näen, saan aidata, abi kutsuda, mis iganes vaja. Varem ainult muretsesid, sõidad kohale aga paps väidab, ahh täna on selline raske päev, eile ei olnud, küll ma saan, midagi pole vaja jne. Siis jälle kuuled, et ta ei söö midagi ja ongi koguaeg selline. Nüüd paneme ta vähemalt sööma, ta lihtsalt peab veidi kosuma. Selge see, et üksi ja haigena ei vaarita, eriti siis, kui isegi poodi ei jaksa minna. Kaua sa ikka jogurtidieeti pead. Eks ma nuputa igaks päevaks midagi sellist, mis haigest peast ka sisse läheb. Küll ta jalule saab, kevad ju tulemas, seda lihtsalt peab nägema ja nautima :)

Kuu on kohe täis

Kuu on kohe täis,
nii täis - et nööbid
lendavad eest...
On sulavete aeg
ja tee mis sa teed
ajab sassi me päid
ja hulluks me luid
üks kuuvalge öö
ja need sulavad veed

Kui mina oleks lauamäng, siis hullult segane :)

Täna veel veidi uimane sellest öisest lauamängumaratonist (9 tundi järjest) aga see oli vahva. Tuleb korrata! Palju mänge jäi mängimata ning mõnda tahaks veel ja veel. Hetkel ei suuda ma osade mängude nimesid ja nägusid (pilte ja täringuid ja mis toimus) kokku viia. Igatahes üks on selge, mul on kodus liiga vähe mänge ja mõned neist mõttetult aeglased. Maha Monopol ja teised uimased! Tõeliselt mõnus seltskonnamäng olgu kiire rütmiga, naljakas ja hasarti tekitav. No Alias on vana tegija, veidi värskem minu jaoks oli Imago. Parajalt tempokas ja haarav, naerda saab ka nii, et aitab :) Mingi hull hasart tekkis mängides mängu A-st Ü-ni. Sobiva tähega õigete sõnade pakkumine tundub ju lihtne aga kui ülejäänud rahvas sind pidevalt segab, jookseb juhe sõlme :P Eks sa katsu mõelda, kui keegi järjepanu su kõrvu suvalisi sõnu karjub. Äiuti! Mis sõna see selline on, prgt. No ega ma ise parem ei olnud, hääle karjusin ära. Ja see pragisev munakell, mis sekundeid loeb tekitab äreva rongile jooksmise tunde.
Ussisõnad jäi veidi aeglaseks aga seda ongi tore koos lastega mängida ja vahepeal peab puhkama ka. Mulle jäi lihtsalt arusaamatuks, et kuhu ja miks ma liikuma pidin. Muudkui tapad ja jooksed aga kuhugi välja ei jõua.
Siis oli veel mäng millest mäletan ainult seda, et metsas sai puhata ehk jäid käigu vahele. Muud ei meenu. Ja üks mälumängu tüüpi mäng, milles küsimused ikka tõesti seinast seina, tundsin ennast ikka väga lollina. Samas võiks selle vabalt veini kaela ajada :) Malet seekord ei mänginud ja ega ei kipu ka.
Kokkuvõtteks aga peab ütlema, heas seltskonnas lauamänge mängida on üks igavesti mõnus tegevus. Olen küll täiesti magamata aga samas nii elevil, et lükka või mägesid paigast.

Nuta või naera

paar päeva tagasi - Kirke kortsutab peegli ees kulme, saab ninajuurele vahva kortsu ja hõiskab rõõmsalt: "Emme, mul on ka kortsud nagu sinul!" - niuks, nagu minul...

täna õhtul - Lele sorib mu sahtlites, leiab kreemitesteri, uurib seda ja küsib imestunult: "Kuule, wrinkle on ju kortsud, milleks sulle see?"

Õmble ise lumesäärised

Tundub et torpad on endiselt teemaks ;) Aa, et mis need on? Kallil nõuka ajal kutsuti neid ka bahhillideks (kirjapildis pole päris kindel) aga võib ka öelda lumesäärised või säärekaitsed, ega nimi olegi oluline. Lihtsalt see talv ei tahagi vist lõppeda, lund aina tuleb ja tuleb taevast alla ja kui uskuda Postimeest siis kevadet enne maid oodata pole. No egas muud kui õmblema, neid torpasid siis. Lõige ja näpunäited pdf failis, tehtud jupp aega tagasi ajakirja Naised jaoks.
Pildil olevad torpad õmbles sõber Einar, vana matkasell. Üks väike apsakas ka nende topradega. Mõõdud võttis ta naise matkasaabaste järgi, pildil poseerib aga oma nn linnasaabastes. Neil asub viimane paelterida liiga kõrgel, siin ongi see väike apsakas. Ideaalis peaks selleks, et torpad paremini saapa seljas istuks kinnituskoht (viimane paelterida) olema võimalikult saapanina lähedal. Matkasaabastel nii väidetavalt ka on. Mul matkasaapaid pole ja vastu ei vaidle aga lumes sumpamiseks on mul head sõjardi püksid (paar numbrit suuremad), mida saab krõpsuga tihedalt saabaste ümber tõmmata. Lume hoiavad väga hästi kinni ja nende pükstega saan ma ka vööni kõrguvasse hange minna :)

Vana maja hing

Käisime nädalavahetusel Kirkega Tartus. Laupäev oli igatahes vägade kevadine seal linnas :)
Põikasime korra ka supilinnast läbi, et see remondis korter üle vaadata. Uskumatult hea tunde jättis küll. Ajas tagasi minnes, siis Tähtvere korterit esmakordselt nähes olin ikka üsna nõutu ja kerge masendus tuli peale. Tundus mõneti lootusetu, ma ei osanud seda veel valmiskujul näha. See korter aga säras ja hing oli sees ka esimesest pilgust. Kolme ilmakaarde avanevad aknad tegid ruumid valgeks ja suureks. Muidugi, palgid olid juba puhtaks kooritud, vaid valitud tükid tapeeti säilitamiseks jäetud. No kas pole kaunis see vana tapeeditükk :) Võibolla jäi hea mulje aga hoopis sellest, et maja oli väljastpoolt juba korda tehtud ja nägi välja nagu uus. Nii oli lihtne ka neis tühjades nurkades sauna, kööki või kaminat kujutleda.
Mina olen aga lihtsalt veidrik, juba uudist kuuldes hakkasid mu näpud sügelema. Seda kõike nähes aga hoidsin end tagasi, et mitte haarata mõnes masinast kinni ja see tööle panna. Kujutlesin enda käes juba lihvimismasinat ja lubjapintslit ja. Täitsa segane või mis ;)
Aga remondimehele ikka jõudu ja jaksu, kogemusi tal ju kuhjaga.

Kuidas keeta seepi?

Panen siia ühe seebitegemise õpetuse, mille ma Naiste jaoks kirjutasin. Uskumatult lihtne ja põnev on see seebi keetmise kunst. Kuigi keetmisest ei saa tegelikult rääkida, otseselt keema ei hakka siin midagi. Pildil: kollane on apelsini lõhnaline seep, ülemisele lisasin saialille õielehti ja alumisele rooibost (ainult küljele). See väike lisand teepuru annab mõnusa kooriva efekti. Sama olen teinud kookoshelvestega. Roosad seebid on tegelikult seebi valmismassist tehtud ja maasikalõhnased, mmmmm.... Muideks, isekeedetud seep vahutab oluliselt paremini kui see, mis valmismassist sulatatud. Kes on kord ise rasvasdest ja õlidest seepi teinud, see teisi enam ei tahagi :)

Ja paar linki veel:
Hobipunkt, seebikalklulaator

Veestiihia

Nii hea on kodus olla, õigel ajal :)
Tulen köögist toa poole ja kuulen veidrat häält. Ise imestan, ega ometi Lele pole tolmuimejat välja võtnud. Aga ei vedeleb teine mu diivanil. Mine vaata mis su toas toimub, ajan ta püsti. Lele tormab tagasi - ei see tuleb hoopis vetsust. Mida paganat! See veel puudus. Teen ukse lahti ja sealt purskab mulle külma vett vastu. Õnneks oli puhas vesi, ainult krdi külm teine. Peenike punutud toru oli lõhkenud ja käitus nagu katkine aiavoolik. Mässisin vannilina selle ümber, keerasin vee kinni ja hakkasin koristama. Ma parem ei mõtlegi, mis oleks juhtunud, kui mind poleks kodus olnud... Aga see polnud veel kõik. Sel ajal, kui käisin peos tarvilike jubinaid ostmas toimus juba uus avarii. Pesumasin otsustas vee endast otse põrandale pressida. Selleks ajaks oli ema kodus tagasi ja sai nüüd ka veega mängida, sooja ja seebisega. Küll on ikka hea, et esimene korrus ja betoonpõrandad. Naabrid ei pea meie jamade pärast kannatama. Niiske keldrilagi ei morjenda kedagi, tühjalt seisev kelder ju. See väike ehmatus oli mulle, kes ma suure sula üle ülbelt naeran - mind see ei puuduta, kummikud jalga ja ongi kõik hästi, väikseks ninanipsuks. Veestiihia aga alles hakkab oma väge ilmutama, nii jõgede kallastel kui linnatänavatel...

Pidupäev

Selline pidusöök siis, täna Olevistes. Kodutud käitusid väga erinevalt, kes toppis kahe käega kooke kotti, kes sõi kohapeal. See vana aga imetles oma saaki, enne kui asja kallale asus. Imelik üritus oli, ise küll ei suudaks. Üks asi on jagada toitu ja riideid neile, kes seda tõesti vajavad ja selle tänuga vastu võtavad. Teine asi aga anda neile varastele ja joodikutele, kes riided kavalalt pudeli vastu vahetavad. No toidu ehk söövad ise. See vahetamise äri aga läks käima sealsamas kiriku ukse taga...

Lumest ja puhkusest

Sain enne suuremat tuisku puuriida lume alt välja kaevatud, lauad saetud ja pliidi alla toppimiseks parajaks lõhutud. Suvemaja katuselt ajasin ka veel lume maha ja laiemad rajad lükkasin sisse, et käruga manööverdama mahuks. Päris hea tunne jäi tehtud tööst. No veidi sai vist üle pingutatud, sest käed valutasid päris korralikult aga ei hullu. Saunas sain kondid pehmeks, korralik leil tegi oma töö, no titevarbaid sai ju ka kastetud. Istusime saunas koos Andrase ja Emesega, ausalt pole ammu nii vaikselt olnud, lihtsalt olnud... Müstika. Öösel sai Emes isegi ufo pildile, ic. (ehk paneb kalasse)

Täna oli selline mõnusalt laisk päev, lihtsalt lebotasin, vahtisin aina Tciku tütart Sonjat - jäägi või passima, iga sekund uus ilme. See isapuhkusel olev Andras paistab ikka mõnusalt rahulolev või mis ;)

Kaamera laenasin Emes´elt, muidu vinge aga see 50-ne toru veidi segas, laiskus mis muu - zoomiga harjunud.

Tuisu sisse

Lähen homme Türile, lumetormi ja tuisu sisse, et veidi teid lahti lükata. Tundub üsna lootusetu üritus aga kui üldse ei tee, siis on veel hullem. Puid on vaja ka juurde lõhkuda ja saagida. Eks ma siis rassin seal veidi, kurb lugu küll aga paps enam ise ei jõua. Need vähihaigused on ikka tobedad ja vastikud. Mis te kiusate inimesi, lollakad sellised, tahaks kurjalt karjuda!!!!!! Loodan, et see op mida ta nii kaua ootab (alles märtsi lõpus) ka midagi muudab ja ikka paremuse poole. Kevad lihtsalt peab ilusam olema, alati on olnud.
Õhtul lubas Andras sauna teha, et siis saab kondid taas pehmeks ja sõpradega koos selle ilmaelu jälle ilusaks mõelda :)

Munast koorus tiigripoju

Tiigriaasta alguse puhul sobib hästi meenutada üht ammunähtud unenägu, mille tähendust või tähtsusetust pole ma enda jaoks veel lahti seletanud.

Kõnnin hõredas metsas, puud on siin veidralt peened nagu käsivarred aga nii pikad, et lõppu ei paista. Päike paistab madalalt ja pikad varjud muudavad selle metsa triibuliseks. Mingit muru ega sammalt siin pole, vaid pehme ja soe liiv. Päike paistab silma ja kohe ei märkagi ma mulle vastu jalutavat jaanalindu. Ta jalad on ka ülipikad ja mul on raskusi tema vaatamisega, pea kuklas, vastu päikest polegi see nii lihtne. Järsku virutab jaanalind minu poole muna, nagu tahaks palli mängida. Jään hetkeks kõhklema - kas peaksin selle kinni püüdma või tagasi söötma. Virutan siiski jalaga nagu mängiks me jalkat. Jaanalind aga läheb minema ja pall, sorry muna ikka, lendab vastu puud. Käib raksatus ja muna puruneb. Oigan ehmatusest, mis ma nüüd tegin. Ma isegi tunnen kuidas ma punastan, veri valgub pähe. Astun muna juurde ja märkan, et seal sees liigutab keegi. Kummardun selle kohale ja leian sealt imearmsa tiigripoja, on teine ennast nii mõnusasti rulli keeranud, armas kohe :) Võtan loomakese sülle ja miskipärast tõstan ta oma rinnale. Ma sisendan endale, et mul ju piima on. Tiiger hakkab imema ja korraga hakkab mul hirm aga kui ta hammustab? Krrrr...

Ärkan enne, kui kiskja midagi üritab ja juurdlen, kas jaanalind tahtiski, et ma selle defektiga muna endale võtaks, miks ta ikkagi muna minu poole lõi, miks ära läks ja veel sada küsimust. Sellest unest on vist juba 7-8 aastat aga näe, meelest ei lähe.

Pusas

Olengi omadega üleni pusas ja ise olen pununud sellise. No ajapikku murran sest võsast ehk välja, ega ma jonni jäta. Vähemalt on ilus teine ;)

Näe, ajan siin segast mõistujuttu aga no pusa on ju...

Lotte tegi pai :)

Ma ei suutnud tükk aega otsustada, kas peale matuseid on ikka hea mõte Lottet vaatama minna. Piletid olid kahele ja Kirkega oleks võinud kaasa minna ka Lele, ta oli igatahes sellest tükist huvitatud. Samas tahtsin ka ise seda näha aga kartsin, et olen sellises madalaseisus, et rikun oma halva tujuga ka lapse rõõmu. No jah, keeruline. Peielauas rääkisime Joonisfilmi kambaga neist toredatest aegadest, sekka oma lastest ja naersime, pisarad silmanurgas. Midagi küll kriipis aga oli ju Maigi see, kes lausa pakatas elulustist ning talle mõeldes tulid vaid toredad hetked meelde. Korraga tundus kõik nii õige olevat. Muidugi lähen ma ise ka teatrisse. Ostsin juurde ühe sülepileti ja saime kõik kolmekesi koos teatrisse ja meil oli vahva. Vaheajal sain kokku ka Lotte autorite, Heiki ja Jannoga. Meenutasime veel veidi Maigit ja kõik loksus nagu paika. Oligi selline joonisfilmi päev, midagi lõppeb, midagi algab ja midagi jääb.
Aga Lotte on ikka tõeliselt hea leiutis :) Ja täiesti meie eesti oma kangelane. Kirke igatahes on tõeline fänn ja tuleb tunnistada, et üle hulga aja olen ma rahul, et on olemas kõikvõimalik nänn, mida selle rõõmu pikendamiseks osta saab. Täna ostsin veel Lotte pannkoogijahu ja Kirke kleebib aina uusi mutukaid-putukaid oma kleepsuvihikusse. See tuli koos kavaga, kleepsud ja värvi ise pildid. No mis sa hing veel oskad tahta :)

R.I.P. Maigi

Mu esimene reaktsioon, kui kuulsin Maigi surmast oli - jälle see vähk, va kole loom. Ma ei teadnud veel aga jah, paraku oli mul õigus. Miskipärast ongi nii, et kui noor naine sureb, siis esmalt kahtlustad vähki. Juhtub see aga noore mehega, siis õnnetust. Ma olen kaotanud kaks toredat meessõpra (üks oli surres veel laps) just õnnetuse läbi. Poiss jäi suusamatkal rongi alla ja noormees, sai lasu kuklasse, brrrrrr. Kaks noort naist mu tutvusringis on aga vähi kätte jäänud.

Aga matused, olgu nad nii õõvastavad kui tahes on minu meelest vajalikud. Eriti noorte, vägivaldsete surmade puhul. Vähk on ka vägivaldne! Mäletan veel nii selgelt, kui Andruse surmast kuulsin. Ootasin teda rongijaamas, teadsin millal ta pidi tagasi tulema aga ei kedagi. Küsida ka ei osanud kellegilt, et millal siis. Polnud veel see mobiilide aeg. Ja siis ühel päeval loen lehest surmakuulutust. Kooli aulast oli ärasaatmine. Tiirutasin ümber maja aga sisse ei julenud minna. Olin liiga noor siis veel ega teadnud, matustele ei ole vaja kutset oodata. Aga mina kartsin olla ebaviisakas. Pealegi olime me alles "käima" hakanud ja ma veidi häbenesin seda, et endast noorema poisiga kohtun. Igatahes koolimaja uksest kaugemale ma ei jõudnud ja sellest kahju.
Kui Tiina läks, sain sellest teada täpselt matuse päeval. Olin siis Tartus Naadi juures ja ulgusin nagu metslane. Sassis juustega tormasin õues ringi ja ei suutnud kuidagi seda kõike taluda. Haual käisime sõpradega aasta hiljem. Sellest oli abi.
Kareli surnukeha leidmine võttis aega, matustest ei saanud aga me midagi teada. Tema õed, kes olid meie ainuke kontakt lihtsalt vältisid meie kõnesid. Kahju. Aga siis, kui juba aimasime tema kurba lõppu istusime kord tema sünnipäeval maha ja võtsime viina. Lihtsalt ja tuimalt. Midagi see siiski tähendas, seegi oli jumalagajätt.
Matused on vajalikud, kogu see krempel, lilled ja toostid. Vajalikud siia maha jäänute jaoks. Mina ei hoiaks ka lapsi eemale, kui nende lähedased kaovad. Mind on hoitud ja ma ei pea seda õigeks. Valus on nagunii aga kui pisarad välja valada õigel ajal, siis on hiljem kergem. Õnneks jäävad inimesed meile meelde ikkagi tegude läbi, mitte külmana kirstulaudade vahel. Ja seepärast tahan ka mina sel laupäeval peielauas rääkida ilusatest asjades, naljakatest seikadest, mis mulle sind, Maigi meenutavad. Et sa jääks mulle meelde sama säravana, nagu olid ajal, kui sind veel tundsin...

Kõige soojem tunne sinust jääb aga sellest päevast, kui mind kanderaamiga haiglasse toodi. Mu jalg oli täiesti sodi ja sina olid tööl röntgeni vastuvõtus. Sa naersid, naersid oma võluvat naeru ja hüüdsid - Oi Daisy, mis sinuga JÄLLE juhtus, sa lihtsalt ei oska teisiti või?
Kuulnud mu lugu piisoniga kaklemisest naersid sa luksudes edasi ja tõesti ka minul hakkas lõbus. Ja valu oli vähemalt mõneks ajaks unustatud :)

Wokipidu

Sünnipäev on ikka väga hea ettekääne kergeteks naudinguteks - ma pean silmas väikest pidu, hea veini ja toiduga. Ma pole ammu nii palju vaeva näinud ühe õhtu korraldamisega aga see tasus ennast ära. Ei teagi miks aga oli tahtmine teha üks viisakas pidu, mitte mingi suvaline läbutrall. Läbimõeldud menüü ja valitud veinidega. Hakkan vist vanaks jääma ;) Koos Fikoni ja Karahhiga, kolm tähtpäevalist on ikka uhkem, me selle peo ka ära tegime. Ja ma tõesti nautisin seda pidu, õhtut pliidi taga, sõõrmed täis põnevaid lõhnu ja kuklas teadmine, et teisedki naudivad su vaaritatud wokki. Suurim rõõm on jagamise rõõm, nii lihtne see ongi. Tunnistan ausalt, et kõige raskem osa sellest peost oli "piletiraha" kogumine. Aga asi töötas. Kõik, mis kokkuostetud (toidud-joogid) olime väga täpselt välja mõõtnud, üle jäi ainult natukene. Ja hiljem kulusid-tulusid liites saime rõõmsa üllatuse osaks - me jäime omadega üsna täpselt nulli. Ei midagi ülemäärast, ei midagi puuduvat. Tasakaal, soe tunne ja palju rõõmu saadud õhtust. Kahju vaid, et paar külalist tulemata jäid aga noh, kõike head ei saagi ühe korraga tahta. Elu on ikka ilus ja talv polegi enam nii külm :)
Lähen lõikan nüüd ahjusooja koogi lahti, lapsed tahavad ka emme peost osa saada.

veel mõni pilt siit
pildid on pärit küll Fikoni kaamerast aga kes tegi, mine võta kinni :)

Bussiga ei julge ka enam sõita

Olen sellest libedakoolitusest ja viimastest uudistest ilmselt veidi ülemäära pinges. Passin enne ülekäiku pikalt, kas ikka autod libedal teel seisma saavad ja kõrvalistudes vahin igat juhti arvustava pilguga. Sõitsin täna number 3 bussiga Kopli poole. Kesklinnas jäi suur veok manööverdamisega hätta ja tema taha tekkis pikk järjekord, buss nende seas. Mulle meeldib istuda kõige ees, et näha teed enda ees ja (khm...) liiklust paremini tundma õppida. Ma hoidsin lausa hinge kinni, kui nägin veoki ohtliku manöövrit. No, seda tee ääres parkivat autot ta siiski ära ei rihtinud. Kirusin mõttes juhte, kes kurvid kinni pargivad - praegu talvel, kui pool sõidurada on hangedes, nojah see selleks.
Bussijuht üritas ilmselt kaotatud aega tagasi teha ja kihutas nagu hull. Igas kurvis (3-ndal liinil neid ikka jagub) tundus, et nüüd läks küll napilt. Ja ma ei imestanud üldse, kui Linnahalli juures buss enam kurvi välja ei võtnud. Põrutas teelt välja, kolin, ragin - ja ümber ei läinudki :) Buss oli hanges kinni, mis kinni. Esiuksed olid igatahes lumevallis mõlemad. Olin kindel, et omal jõul see buss välja ei saa, arvestasin pikema ajakuluga. Kuid oh imet, bussijuht tegi midagi täiesti mõtlematut. Hakkas julmalt tagurdama. No välja ta sai aga esiukse tõmbas see suur lumehunnik paigast ära. Uks paindus nagu pehme plastik uhkelt kaardu. Uus ilus buss oli, nüüd on vaja ilmselt uut ust. Enne oli silt - esiuks ei tööta - uksele pandud ilmselt vaid seetõttu, et oleks soe sõita. Jah, nüüd rääkis silt õiget juttu aga külm õhk tungis halastamatult juhile selga.
Kui bussijuht esiukse lahti tegi (selle mis terveks jäi) et vigastusi kontrollida, vajus mul suu lahti. Rooli tagant hüppas välja kleenuke naisterahvas. Ma tõesti arvasin, et naised on alalhoidlikumad ja ei kihuta niimoodi, vähemalt ühissõiduki juhid. Aga võta näpust! Vähe sellest, et kihutab, on ta veel loll ka. Niimoodi uks ära murda on ikka lauslollus. Veidi labidatööd ja uks oleks terveks jäänud. Tea, kas tal võetakse nüüd see ukseremont palgast maha või kuidas neil seal TAK-is lood on...

Libedakoolitus tehtud, jehhuuuu

On ikka hea tunne küll kui tööd ja kohustused kaelast, kui midagi suurt valmis saab, kui midagi olulist on lõpetatud. Mul on meeletult tihe nädal olnud ja laupäeval oli tunne, et jooksen lihtsalt kokku - nii palju asju veel pooleli ja kõigest kaks vaba päeva ongi. Aga vot :) tehtud sain. Kirjutasin kokku bahillide tegemise õpetuse, enne õppisin ise. Siis tegin sünnipäevalapsele ilusa kingituse, no see oligi vahva ja närvide rahustuseks. Kõige tähtsam aga - nüüd on see tehtud - lõppastme ehk libedakoolitus! Jeeee! Miks ma nii hullult hõiskan, eks ikka sellest suurest vabanemisest, mis peale sõitu tekkis. Või siis sõidu ajal, kes teab ;) Ma kartsin seda ko-hu-ta-valt! Polnud ma ju peale lubade saamist kordagi rooli istunud ja load sain enne lume tulekut. Hirm oli, et kas üldse mäletan mida selle autoga tegema peab, kas suudan ja saan hakkama. Lisaks veel need jubedad õppevideod, krrrrrr. Ma ei saanud kaks ööd magada, elasin neid uuesti ja uuesti läbi. Peale seda videokoolitust, kinnitan ma turvavöö ka taksos tagaistmel, see on nüüd küll kindel. Isegi siis, kui sõiduõpetaja mu peale võttis, et libedarajale viia pingutasin seda neetud rihma mitu korda, et ikka kindel oleks.
Veel hirmudest rääkides; koolitus algas 7.45 libedarajal, kohas kuhu ühistranspordiga ligi ei saa. Sain kokkuleppe, et mind võetakse busside lõpppeatusest peale 7.30, rihtisin busse ja nägi õudusunesid, kuidas ma bussist maha jään ja kogu koolitusraha lendab vastu taevast. Pühapäeva hommikul bussid liiguvad ju harva. No saingi, mis kartsin. Jõudsin küll õigeks ajaks kohale, mida aga polnud oli auto. Külmetasin ja värisesin, no nii nüüd jääb mu koolitus ära ja rahast ilma (vähemalt nii hilinejaid ette ähvardati). Mingi number mul oli aga nagu arvata võis mees magas pühapäeva varahommikul. Peale mitmeid katseid sain ta siiski kätte, veel kümme minutit ootamist ja saingi sooja autosse :)
Libedarajal oli vinge, õnneks oli vähe õpilasi saime korralikult sõita. Ma tahaks igatahes veel seda libisemist proovida, ainult mitte liikluses...

Jaanuarituli

Jaanuarituli Männikul üheksakordse maja eeskoja katusel, külm oli, krdi külm oli :)

Lume soojendamine

Lubasin mõned lumelaternad meisterdada, et mis seal siis ikka niiiii keerulist on :) Arvasin, et kui lund veidi aega toas soojas hoida, siis saab kõik korda. Tegelikult ongi kõik tehtav aga ohh kui palju mässamist. Üle tunni aja ootasin, et ämbritäis lund kasutuskõlblikuks muutuks. Selliseks, mis kokku kleepuks ja palle saaks veeretada. Aga neid kõvasid palle üksteise külge kleepida oli palju tüütum. No ei hakka kinni, veerevad klõbinal maha nagu kartuleid laoks torniks. Tuli veel üks ämbritäis lund pehmeks sulatada ja veepritsi kasutada ja auke sisse torkida ja uuesti ja uuesti alata... Mässamist kui palju. Koduhoovis oleks ehk lihtsam, saaks veega vabalt lödistada ja muidu ka mõnusam. Mina aga tegin laterna kortermaja eeskoja katusele. Saan sinna läbi väikese koridoriakna ronida, veidi tüütu aga mahun läbi küll. See on mu kodu lähedal ka vist ainus koht, kus naabripoisid seda kunstiteost jalaga ümber ei lükka. Vahtisid küll imelikult aga üles ei roninud. Naabritel oli nalja nabani. Paar toredat asja meisterdasin veel, need pildid juba teine kord, siis kui tööarvuti taha saan. Kirkel oli aga lõbu laialt, sai toas lumega mängida ja emme lubas katuselegi ronida :)

Valmis laternad: http://kroosu.weebly.com/jaumlaumllatern.html

Nüüd on minu kord?

Aasta esimesel päeval käisin Estonias kontserdil. Sel aastal oli kuidagi eriline see kava, veidi rahvalikum ja naljakam ja liigutavam ka. Eriti viimane etteaste, kavaväline Tuulevaiksel ööl. See, et rootsi preili kohmakalt r-põristas oli noh, kah :) Aga kui Kaljuste mikrofoni kohale kummardas ja sosistades laulma hakkas, siis tulid judinad peale. Ilus! No pilk oli ka tal selline eriline - põletav ja kuidagi meeletu. Ja nüüd tahaks seda kuulda veel ja veel ja veel...
Mulle meeldib enda jaoks uut aastat selle saabumise ja esimese päeva järgi ennustada. Ja kõigi märkide järgi tuleb põnev aasta, ilus ja emotsionaalne. Kuidas siis teisiti kui märkideks olid täiskuu ja lumised metsad, sõbrad ja möll, lapsed ja kallistused, laulud ja igatsused.