Laupäev, juuli 23, 2011

Välk ja pauk

Puhkuse ajal peaks närvid ju korras olema aga miskipärast pole see nii :( Eile õhtul kuuldes uudiseid Norrast ei osanud ma veel mõista selle veretöö suurust. Ilmsel keegi ei osanud, vähemalt tolle hetke (õhtune AK) info põhjal. Muidugi pole asi ju ainult numbrites aga see vähene info lubas mul siiski üsna rahulikult uinuda. Meil elab ka üks tuttav Oslos ja teadmine, et temaga on kõik korras ja tal on hetkel kiire, kiire ja palju tööd mõjus kuidagi rahustavalt. Hommikul sain aga shoki, asi ületas kõik piirid, eriti seetõttu, et tegu on ühe mehe kätetööga.

Enne hommikuste uudiste lugemist tahtsin ma rääkida ainult välgust aga mis teha, emotsioonid on laes ja tuli natuke muud juttu ka :P
Igatahes, eilne öö oli pikk ja rahutu. Lele oli kusagil sõbranna juures, kass õues ja ma passisin alateadlikult neid mõlemat. Noh, et millal üks või teine koju suvatseb tulla. Kass näugus tuppa pool viis ja Lele saabus millalgi hommikul. Hea küll, kassi pärast ma suurt ei muretsenud, olin kuidagi ebatavaliselt rahutu oma teismelisele tütrele mõeldes. Muretsesin ja kujutasin igasugu asju ette ja lootsin, et tal on niipalju mõistust peas, et öösel seiklema ei hakka. Ma ei saa aru, miks ma üldse arvasin, et ta jalgsi peaks koju tulema. Mis teha, aga see ema süda ajab ka pea igasugu tobedaid mõtteid täis. Liiati, kui kõiksugu hulle siin ilmas ringi luusib.
Mure lapse pärast segunes mingil hetkel hirmuga äikese ees. Tavaliselt ma äikest ei karda. Müristab, no ja siis. Nüüd aga värisesin nagu titt. Lapsepõlvest on mul äikesega seoses selline rahustav teadmine, et kui vihma sajab, siis pole tarvis karta. Karta mida, noh et maja põlema läheb või midagi sellist, ega ma täpselt ei tea. Lihtsalt, vihmaga on parem. Igatahes täna öösel müristas jubedalt, väga lähedal tundus see mürin, vihma ei piiskagi ja mina tundsin kuidas süda lööb liiga kiirelt ja hingata on raske. Hirm oli. See oli vist eelmisel nädalal, kui samuti müristas ja välku lõi, vihma sadas ja mina kartsin, et maja kukub kokku. No ma ei tea, täiesti segane mutt. Ma tundsin lausa reaalselt kuidas mu voodi rappus. Te ei usu, ma ise ka hästi ei usu aga no vot, nii oli. Ei meeldi mulle see paanitsemine aga ma ei oska ennast kuidagi teisiti aidata, kui enda üle avalikult naerdes :)


Ahjaa, mõni aeg tagasi lugesin ühe oma tuttava Facebooki lehelt
-- Müstika. Öösel müristas ja lõi välku. Aknad olid kinni, vool välja lülitatud. Majal pole kuskil mingeid kahjustusi aga kella 5 paiku hommikul läks lapse voodi toas põlema. --
Õnneks ronis see 3-aastane laps, ilmselt hirmust äikese eest, enne voodipõlengut ema kaissu.

Ma olen keravälku ka ise näinud, ja kuigi ma toona seda ilmekalt oma vanematele kirjeldasin ei uskunud mind keegi. Ilmselt peab ikka midagi reaalselt põlema ka minema, et uskuma hakataks. Niipalju siis välgust, mille tee on ettearvamatu ja hirm selle ees ilmselt igaühes olemas. Hullumeelse tulistaja teelt ei oska aga kuidagi eemale hoida, ei ennast ega oma lapsi. Neil puuduvad enne tule avamist igasugused hoiatavad märgid ja siis, kui lasud juba kõlavad võib olla lootusetult hilja.

Kolmapäev, juuli 13, 2011

Weissbier


Olgugi, et mu puhkus algas juba jupp aega tagasi, pole olnud mahti muljetada. Tujud on ka nii muutlikud. No peas ketrab üks pikk jutt aga kirja paneku ajaks on juba muud mõtted peas.
Juuli alguses tulin tagasi imetoredalt reisilt Baierimaalt. Ehh, need mäed ja aasad ja õnnelikud lehmad :) Järgmisel hommikul aga kihutasin kohe Tartusse, Kirke´le järele. No tema jaoks oli ilmselt just Tartu reis selle suve kõrghetk, sai ju veidike issiga koos oldud. Mina aga istusin Tartu raekojaplatsil ja ootasin kannatamatult, millal nad maalt linna jõuavad. Ja kogu aeg oli tunne, et pean tellima ja arvet maksma võõraid keeli kasutades. Ma olin ju Baierimaal mõned olulised väljendid selgeks saanud - Weissbier, Prost! Dankeschön! Tschüss! - aga nüüd polnudki neid järsku enam vaja. Inglise keelega sai muidugi seal ka suurepäraselt hakkama ja vene keelega ka :) Aga ikka on tore võõral maal midagi ka nende endi keeles öelda. Igatahes suurest igavusest või igatsusest tellisin ma taaralinnas weissbier´i ja tütarlaps ei saanud muidugi mitte kui midagi aru. Pidin talle näpuga menüüst näitama, vot seda ma tahan. Tuttav tunne, kui võõral maal oled :)
Ma olin endale koju ka ostnud ühe kinkepaki seda nisuõlut. Seal oli kolme sorti seda õlut - hele ja sademega (meil tehti kunagi ka sellist), siis selge nagu laagerõlu aga ikkagi nisuõlu ja siis veel tume nisuõlu. Minu lemmik on selge ja klaar. Eriti tore oli selle pakendi pealt vaadata õpetust, kuidas nisuõlut jooma peab. Esmalt valad pool klaasi õlut täis, siis hoiad näppu pudelisuul ja loksutad korralikult ja valad klaasi vahtu täis. Ehh, ma olen vist sõltuvuses.
Ainus mille pärast mul natuke kahju on, et kohe esimesel päeval seda hääd kraami ei proovinud. Kogenud reisikaaslased õpetasid, et ära sa seda weissbieri telli, see võtab põhja korralikult alt ära. No ja kes see reisil ikka tahab vetsu vahet joosta. Nii jäigi see proovimine reisi lõppu. Aga nüüd on mul kapis mitu purki ja pudelit, sest kodupoes oli vahepeal soodukas. See nisuõlu on muidu päris krõbeda hinnaga. Peaks vist ühe valgeõlle õhtu tegema. Minu meelest üks mõnus naistekas, kuigi kangem kui need õlled, mida tavaliselt tarbin.

Valik reisipilte