Kolmapäev, detsember 25, 2013

Hirmust üle, viimaks ometi :)

Aasta lõpp läheb teadagi kiirelt. Selle aasta detsember ja novembri viimased päevad on olnud veidralt segased. Äärmusi täis, eelkõige just meeleolude kõikumise tõttu. Tagasi vaadates tundub see sahmerdamine isegi värskendav, pealesunnitud eneseanalüüs ja teraapia.
Millalgi novembris avastasin endal rinnast valutava moodustise. Hirm oli aga püüdsin sellest huumoriga üle saada. Lõpuks peale paari nädalat piinlemist läksin arsti juurde. Perearst suunas edasi, sealt edasi mammgraafile. Polnud just kõige julgem tunne, kui arst lausub - "Ma ei saa aru, kas on mass või mitte. Eks pilt näitab paremini."
Ja siis sa ootad, alguses seda aega, millal uuringule minna saad, siis vastuseid. Kontrollid pidevalt oma meile ja uurid telefoni, kas ikka t88tab.
 Vastus pidi tulema nädala jooksul, kui hea uudis, siis meili peale, halva sõnumi korral lubati helistada. Aeg m88dus närveldades, vastust aga ei tulnud. Täpselt nädal hiljem ei pidanud ma vastu ja helistasin ise, infotelefonile. Sealt muidugi rahustati ja kästi oodata. Mis mul üle jäi. Ootasin...
Et elu poleks liiga lihtne suutsin haigeks jääda. Min piinas hull väsimus, olin pidevalt näost valge, silme ees virvendas ja s88giisu kadus. Peeglisse vaadates nägin üht kahvatut ja mustade silmaalustega võõrast nägu. Tundsin ennst kohutavalt vanana. Pole vist kunagi varem nii palju meiki kasutanud, kui siis...
Ühel sellisel jõuetul päeval avastasin enda käel, ilmselt veresoones mingi tüki. Ei osanud midagi mõelda, katsusin seda tuima ükskõiksusega. Veidraks muutus asi siis, kui see hernetera suurune tükk soont m88da edasi liikus. Jahmusin. T88kaaslased ja mu ema suutsid mind korralikult endast välja viia. " Nüüd on sul tromb, mine kohe EMOsse! " Tõeline kambakas! Helistasin siiski vaid perearstile ja panin järgmiseks päevaks aja kinni.
Ometi ei pidanud närvid õhtuni vastu ja peagi istusin EMO vastuvõtus. Paari tunni pärast vaatas nooruke doktor mu üle, vangutas pead ja ütles: "Ma tõesti ei tea, mis see on?! Olete ikka kindel, et see liikus? Minge perearstile!"
Tundsin ennast tobedalt. Et nüüd siis mõtlen endale tõbesid külge, näen viirastusi. Algul see nõela tunne rinnas, nüüd veider tükk käes. Lollakas!
Järgmisel õhtul perearsti ukse taga sain kätte viimaks ka vastuse mammograafilt. Õnneks, ei leidnud nad midagi. Kergendustunne ja alandus korraga. Olen ma tõesti mingi luulude all kannataja? Oma liikuvast tükist rääkisin juba naerdes ja eneses kaheldes. Äkki ma tõesti kujutasin seda ette? Käele olin ma eelmisel päeval pastakaga ringi joonistanud. Juhuks, kui see tükk peaks taaskord kohta vahetama. Nüüd aga püsis see ilusti paigal. Tüüp sellinne!
Perearst õnneks mu üle ei naernud. Soovitas võtta verd vedeldvaid tablette ja määrida Lioton geeliga. Ja kui hakkab uuesti liikuma, siis tagasi EMOsse. Aga muud tarka ei osanud temagi teha ega 8elda.
Praegu võtan usinalt rohtu, jälgin seda tulnukat kullipilgul. Ilmselt suurest hirmust on see väiksemaks jäänud. Paras talle! Ja mulle :)
See tüütu aeg on m88dumas. Kahvatu ja sinise naha vastu aitab isepruunistuv kreem ja arooniavein paneb põsed õhetama.
Kõlab nagu uue aasta lubadus aga otsustasin, et ei lase ennast enam hirmutada. Õnneks on praegu aega puhata, tervis paistab korras, veini jagub ja tundub, et kõik läheb ülesmäge. Elame veel!


Esmaspäev, detsember 02, 2013

Kelle musi?

Selveri kassasabas seistes sain telefoni sõnumi: "Mõnusat musi & head 88d!"
 Minul kohe totter naeratus näol ja heameel sõnumist, loogiline ju ;) Siis tuli imestus - miks telefon nime ei näita?! Siis - head 88d, kell kuus õhtul, mida? Peast käis läbi veel mitmeid küsimusi, kas sms saab hilineda, kes see nüüd ära on väsinud, ja muud totrused. Alles siis mõistsin, et tegu on tundmatu numbriga. See kõik käis tegelikult väga kiiresti aga ikkagi, paariks sekundiks lõi pulsi kiiremini käima, mis on ju igati tore.
Kuna see keegi kindlasti ootas vastust ja oleks tobe ta teadmatusse jätta, saatsin sõnumi vastu: "Unedeks varavõitu, musi võiks ju kinni püüda, teaks vaid kellelt?"
  Jäin ootama, oli isegi kerge flirtimise tunne, et mis too tundmatu ka vastab või äkki ikka pole tundmatu... Mõne aja pärast helises telefon. K8hatasin hääle puhtaks: "Daisy kuuleb."
"Oih, vabandust!" vastas mulle ehmunud naisehääl ja katkestas kõne. Njah, saada võõras musi ja seegi tütarlapselt, ikka täiesti m88da, seekord siis niimoodi :)

Kolmapäev, november 27, 2013

Tantsukingad mõtetele toeks

Kõikide jooksmiste ja toimetamiste ja korraldamiste ja pidude vahel tekib ikka mõni hingetõmbepaus ka, niisama olemiseks. Need väikesed hetked kuluvad enamasti taastumisele. Liiga tihti vajun nagu elutu nukk kosti kokku, mõeldes vaid padjast ja tekist, puhkan veidi ja edasi, edasi... Mõtete kogumiseks ja korrastamiseks enam jaksu ei jätku. Tegutseda on vaja.
 Selles tormakas tempos edasi liikudes tegin enda jaoks äärmiselt kosutava avastuse. Nimelt märkasin keset pidum8llu (Kadrikarneval Viinavabrikus), et ka siin ja praegu on võimalik mõtteid korrastada. Korraga oli kõik teisiti, mind valdas imeline kergendustunne. Ühelt poolt tuli see teadmisest, et mõnda aega pead vaevanud küsimus sai lahenduse. Täpsemalt küll olin üht teemat lihtsalt eiranud, enesele kiire-kiire vabandusi tuues. Teisalt aga oli kummaliselt hea tunne taibata, et aeg või hetk eneseanalüüsiks võib su juurde tulla ka ootamatult. Polegi vaja t88st vaba õhtut, ega oodata kärsitult millal laps magama jääb ja tuppa saabub õnnis vaikus. Saab ka teisiti :)

Kolmapäev, september 04, 2013

Ema oli kodus, ema käed on lillad...

Eilse arooniaveini jutu jätkuks üks illustreeriv pilt tänasest hommikust - ema käed on lillad, pilti teha ei saa. Kirke oli abiks :)

Teisipäev, september 03, 2013

Täitunud soovide kuhja all

Oma esimese arooniveini tegin umbes viiest liitrist mahlast. Visuaalne mälupilt on ainult ega ma ju ometi midagi kirja ei pannud. Aga sai väga mõnus, mulle meeldis ja nautisin seda, isegi uhkeldasin veidi. Pea püsti pakkusin seda veini seni, kuni sain maitsta Tiina arooniveini, mis tehtud puhtast mahlast. See oli tõeline elamus. Minu, khm lahjavõitu arooniavein sai talvega otsa sellegi poolest. Muide, eriti hea oli seda nautida koos piimashokolaadiga, mmmm - milline suurepärane magusa ja hapu kooslus :)
Sel aastal tahtsin loomulikult rohkem arooniad, et ka ise seda tummisemat veini saada. Lootsin eelmise aastaga võrreldes vähemalt poole suuremat saaki või tiba enam. Kuna mul endal ühtki põõsast ei ole, siis tuli taaskord sõprade poole hüüda. Kohe kui nägin Neeme pilti arooniahunnikust sain aru, et saak on valmis ja andsin oma soovist marju saada kõva häälega teada. Sealsamas, näguderaamatus. Nagu peagi selgus oli mu kisa vist väga vali, sest marju hakkas tulema ja tulema ja...
Esimesed marjad korjasin ise. Sain tubli viis kilo ja olin ülimalt rahul. Järgmised marjad tulid aga kottide ja kastidega otse koju. Uskumatu, kas pole! Arooniate üle muidugi meeletult hea meel, hankisin kohe lisatünni. Mu ainus suur veinitünn oli veel suvemarja veini all kinni.  Tööl käisin närvitsedes. Kas jõuan normaalsel ajal koju, et saaks marju mahlaks pressida? Vaatasin pidevalt kella nagu kiirustaks kallima juurde :)
Kaks õhtut õnnestus nädala sees arooniatele pühendada aga töö nendega läks visalt. Mahla pressisin sisuliselt käsitisi. Kui viie kilo arooniate purustamine oli lapsemäng, siis seekord ootas mind nii umbes 35 kilo marju. Esimesel õhtul mässasin vist kolm-neli tundi aga mahla sain vaid viis liitrit. Edasi läks juba libedamalt. Uued võtted, selgem siht.
Laupäev läks täistööpäevana kirja. Kohe peale hommikusööki hakkasin marju puhastama, siis blenderiga sodiks ja siis käte vahel läbi kurnamiskoti mahlaks. Ikka ühe kausitäie kaupa, sest blender tahtis vahepeal puhata, minul polnud selleks aega. Sel ajal kui mootor jahtus kurnasin mina saadud mehu ja puhastasin järjest uusi marju. Pühapäevast kulutasin ainult pool päeva või tiba rohkem. Ise olin muidugi üliõnnelik. Tünn oli ääreni täis mustjat arooniamahla ja osa (10 liitrit) villisin pudelitesse. Õhtul panin pidulikult mahlale pärmi sisse ja jäin mulkse ootama.
Väsinult, kuid õnnelikult vajusin diivanile, kui helises telefon - tulekul olid uued marjad. Oigasin, kui Ermo auto pagasiluugi lahti tegi. Ma tundsin ainult väsimust ja rõõm marjasaagist asendus mõttega - mitu tundi selle peale kulub. Kilosid oli seitseteist. Paar tundi hiljem tõi Raivo veel umbes kümme-kaksteist kilo, pole veel kaaluda jõudnud. Ilus kas pole ;)
Nüüd ma siis olen oma soovide kuhja all ja oigan nii õige tasa, sest ise ma seda ju tahtsin... Paar vaba tundi on ka selles nädalas ja aroonia on õnneks väga kannatlik loom. Määrib küll jubedalt aga jõuab oodata, kuni ma tast mahla teen ja millal üks tünn vabaneb, et veiniks saaks. Ma tõesti loodan, et nüüd jagub veini veidi kauemaks kui ainult talveks. Äkki õnnestub midagi isegi paariks aastaks talletada ja selle küpsemisest rõõmu tunda :)

Neljapäev, juuni 27, 2013

Kuuma päeva lõpus ootab veinikokteil

Pildil piilun pohlaveini, millesse on lisatud külmutatud mustsõstrad. 
Pildi tegi Emes
Eilse palava päeva (tööpäeva) järel ei suutnud ma viimaks koju jõudes mõelda muust kui jääkülmast joogist. Vett, limpsi, mahla, veini - mida iganes andke ainult juua, palun!
Ma tegelikult naudin neid kuumi suvepäevi, mulle sobib see soojus, isegi kui higistan ja kipun vahepeal jahedasse. Tundub, et mul on mingid kuuma maa juured või hing, sest mu keha lausa vajab seda päikest ja soojust ja vett muidugi ka. Nii sisse juua kui nahka kasta. Vahel on mul tunne, et mu keha hingab läbi vee. Seetõttu kulutan ma ka meeletult vannivett. Vaja on! Õhku vajan loomulikult samuti, tuul mulle meeldib aga vees ma lihtsalt pean olema. Hoolimata sellest, et eriti ujuda ei oska. Selline kolme peale ujuja olen, hakkama saan aga pead  näiteks heameelega vee alla ei topi.
Nojah, eile möödus suurem osa tööpäevast vägagi kuuma päiksese käes, mis mulle sobis. Vahepeal pidi lihtsalt vett jooma, ennast veega kastma ja viimaks olin sunnitud sootuks pesu väele võtma. Õnneks polnud kiibitsejaid ja tundsin ennast hästi. Tuul jahutas.
Peale paari tundi päikese käes tagasi kontorisse, pilte töötlema. Kontoris oli jahedam aga õhk ei liikunud. Raskem osa päevast oli veel ees, kogu koli tuli kastidesse pakkida, arvuti, laud, kapid ja muu sildistada. Kolime kogu kirjastusega südalinnast Kalamajja. Ma olin küll omast arust varakult pihta hakanud ja juba eelmisel nädalal ohtralt asjatut prahti minema visanud. Väga hea tunne muide, saad vanast kolist lahti ja ees on ootab uus ja põnev. Pealegi prahivaba kontor. Kui viimaks kõik asjad kastidesse said oli ikka hea tunne küll. Tehtud!
Kodutee tundus tüütult pikk, bussis oli neetult lämbe ja silme ees kippus mustaks minema. Aga viimaks oli see õnnis hetk käes, mil hoidsin käes jahutavat veinikokteili.  Oma rõõmuks avastasin, et mu pohlavein, mille endamisi ebaõnnestunute sekka arvasin, sobis kokteiliks imeliselt.
Retsept on lihtne:
Ohtralt jääd, pool klaasi pohlaveini, sorts arooniveini, lisaks Schweppes Bitter Lemonit, üks laimiviil, paar maasikat - noh kuidas tundub, suviselt ja kosutavalt või mis ;) Ja mahla pole vajagi, sest koduveinis on seda mahlast maitset küll ja küll. Ühe õnnestunud katse tegin juba Jaanipäeval, rabarberivein rabarberi tükkidega maitseb samuti oivaliselt, jääd peaks ikka ka suvisel ajal lisama. Eile panin natuke rabarberit jäässe, et oleks kaks ühes kohe võtta :)

Unustasin lisada, et veinikokteil oli õhtusöögi asemel :) Suvel võib!

Esmaspäev, juuni 10, 2013

Naised on harakad

Suvel tuleb neid tibimõtteid kuidagi rohkem kui muul ajal ;) Nojah, ma lihtsalt märkasin mingi hetk, et ei ostagi ainult lastele ilusaid asju. Midagi kukub endale ka. Keegi töölt kommenteeris veel, et - mis sa õitsed siin, selline värviline ja üldse... Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Soojal ajal on riietega alati kuidagi lihtsam eputada ja tahtmist on ka rohkem. Külma ja tuule käes lõdisedes on minu jaoks viimane asi see kuidas ma välja näen, palju olulisem on et oleks soe. Ilusad ja soojad asjad on teadupärast ka palju kallimad kui lihtsalt  ilusad asjad.
No kes ei teaks, et naised on harakad. Kõik naised! Isegi need, kes kaitsevärvi rohelist pükskostüümi ja kummikuid kannavad on sisimas kindlasti harakad. Ka temal on käekotis üks erkroosa huulepulk või pesusahtlis pitsilised stringid, raudselt on! Ja harakas ei ole halvustav hinnang, pigem naiste käitumist vabandav ja õigustav. Sest mida sa ikka teha saad, kui üks harakas su peas ilusate asjade peale kisama pistab ja su praktilise meele kurdiks karjub. Sa annad alla, varem või hiljem potsatab sinu ostukorvi midagi imekaunist, sädelevat või lihtsalt nii nunnut. Looduse vastu ei saa.
Ma ostsin ilma mõtlemata keset suve ühe tuhandete litritega kaunistatud talvejope, nii lühikese, et tagumik väljas. Talvel poleks ma seda teinud, siis oleks praktiline meel mulle öelnud, et sellisega hakkab pepu külmetama. Ja see pole naisterahva tervisele üldse mitte kasulik. Palaval suvepäeval tundus selline ost täiesti OK. Praegu ma veel ei põe ja talveks on meelest ka see pisku, mis jope eest välja tuli käia.
Aga tegelikult puges mu sisse tõeliselt lärmakas harakas, kui ma sain kingituseks geelküünte paigalduse. Sõbranna Reedal on sellised geelküüned, mis külmaga värvi muudavad. Muidu kollased küüned lähevad jaheda tuulega punaseks, vahel ainult otsad ja see on nii ilus :)
Ma pole seda kinkekaarti veel realiseerinud. Praktilise naisena valin ilmselt geelküünte asemel pediküüri, edevuset hek lasen küüsi ka lakkida, kes teab... Tibikribal jäi aga mõtteisse püsima ja kui märkasin ühel vanemal kolleegil kunstripsmeid (mitte tibil), siis käis mingi judin läbi. Kui tema võib, siis miks mitte mina! Eile kohtasin veel üht kolleegi, kes oli endale need edevad ripsmed paigaldanud. No minu jaoks oli see juba liig. Angelicat olen näinud vaid mõnel harval korral meigituna ja isegi siis pole see midagi silmatorkavat vaid lihtne ja loomulik. Ja nüüd korraga kunstripsmed. Liig oli see minu jaoks selles mõttes, et kadeduseuss hakkas jubedalt närima. Ja et harakale mitte liigselt voli anda, küsisin nii muu seas, et tea kas neid ripsmeid pruune ka olemas on. Nagunii ei ole ja siis ma ei taha ka. Ometi imetlesin ma neid, unistasin ja lasin harakal oma peas kisada - tahan ka! Õnneks või kahjuks on selleks ajaks, kui ilusalongi jõuan, üks praktiline ja kalkuleeriv kodukana harakale tuupi teinud ja mõtteks see kõik jääbki. Piirdun uue ripsmetuššiga ja sädeleva lauvärviga. Harakas jääb ehk rahule, kana ka :)

Esmaspäev, juuni 03, 2013

Jälle veinist - võilillevein seekord

Kui võtan vaevaks millestki kirjutada, siis jälle veinist. Tuleb tunnistada, et ma sain juba oma tütre käest noomida, et näguderaamatus muust ei räägi kui joomisest või veini tegemisest. Pildid lisaks. Mis teha, selline ma kord juba olen :P
Esimesed võililled, mis Türil murust välja ronisid korjasin kibekähku kotti. See laupäev oli imeliselt kuum, päike lõõskas ja võililled nägid välja nii ahvatlevad ja mesised. Kakerdasin enne muru niitmist mööda platsi ringi, poolkükakil, ikka õie juurest teiseni ja mõttes vaid vein. Kõrvalt vaadates ilmselt kentsakas vaatepilt. Kellele umbrohi, kellele aare. Sattus olema Lillelaada päev ja neid möödujaid oli tavapärasest enam. No said natuke tsirkust lisaks :)
Kui ma ükskord selle kalli kraamiga koju sain, olid lopsakad õied nukralt kokku kuivanud. Sellised tihedad nupsud vaid ja imepisikesed teised. Roheline osa tuleks veiniteoks eemaldada. No aga eks sa katsu seda nuppus õie küljest kätte saada. Mitu tundi mässasin. Tulemuseks oli kamalutäis punakspruune niidikesi, nägi välja nagu safran. Nukralt ohates, et nii vähe seda siis saigi panin kalli kraami potti kuuma vette. Ja siis aina lisasin ja lisasin vett juurde. Paisus päris korralikuks supiks. Panin sekka veel apelisinkoort ja kollaseid rosinaid ja lasin kõik blenderiga sodiks.
Nüüd on aga see vein ära käärinud. Tundub väga kange. Juba sodi välja kurnamisest pidin purju jääma, mis võimas aur... Maitselt on muidugi ka kangust tunda. Mõõtes saan 16,5 %  no vähemasti seisab kaua (loe:  säilib). Seda veini tahangi kauem laagerdada. Ja osa veini panen mõneks ajaks tammelaastule seisma. No näis, näis - praegu on küll täitsa mõnus tunne, et saab küll võilillest veini teha. Seistes kindlasti maitse muutub ja loodetavasti ainult paremaks.
Rabarberivein mulksub toa teises nurgas ja ootab millal maasika hinnad veidi kukuvad. Siis panen neid ka juurde. Suveks on ju üht korraliku rosed hädasti vaja  :)

Pühapäev, mai 12, 2013

Kui vanad säravad...

... sinust eredamalt, oled keskea piirimail ja omadega rappa vajumas.  
D.L.  kevad 2013

Ühel päeval helistas mulle tuntud kirjanik Heljo Mänd, helistas toimetuse telefonile. Kui otsitakse fotograafi, siis eeldad kohe, et tegemist on pildisooviga. Ma pildistasin teda mitu aastat tagasi ja oli lihtne arvata, et just neid pilte ta nüüd tahabki. Kuhugi, kellelegi, endale. Suur oli mu üllatus, et ta soovis sootuks muud. Nimelt rääkida ja vestelda minuga - luulest. Minuga? Ta kutsus mind endale külla ja kokkulepitud päeval jalutasingi ma tema juurde. Läbi varakevadise Kreegi metsa, mööda Lootuse puiesteed.
Ilmselt oli üsna kohatu minna tühjade kätega aga mul oli meeles, et ta ei saanud hästi süüa neid krõbedaid kooke. (Ühe sellise olin just eelmine päev küpsetanud) Puru kippus proteeside vahele ja neid ära võttes tundis ta end samuti ebamugavalt, ebakaunilt. Seetõttu olin kimbatuses ja ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Banaanipüreega ju ei lähe...
Proua Heljo seisis uksel ootel, viipas lahkelt sissepoole. Mina sahmerdasin pikalt värava kallal, see oli nii kiiva vajunud, et ei tahtnud kuidagi avaneda. Kuidagi väga lihtne oli tema juurde minna, soe ja kodune tundus seal kõik. Ja kuigi perenaine vabandas häbelikult, et remont on pooleli, täpsemalt aknavahetus, ei märganud ma midagi häirivat. Nojah, minu kodus olid ju samuti aknaauku "kaunistamas" makroflexi miniskulptuurid ja reklaamkirjadega kleebised. Ilu oli teadmises, et see pilt peagi muutub.
Millest siis see eakas luuletaja minuga rääkida tahtis. Teda sundis mind üles otsima meie ammune jutuajamine. Täpsemalt mingi lausekatke, milles ma mainisin, et vaimuliku sisuga luulet on napilt. Ma ei mäleta seda lauset aga tema pani selle tallele. Muutused olid teel, riimid selles vallas hakkasid temani liikuma ja jõudsid pea kohale.
Neid, teistmoodi luuletusi ta nüüd mulle näidata tahtiski. Suurem ports valmis ja vaja kellegagi jagada. Heljo Mänd kirjutab teadupärast oma luulet kirjutusmasinaga, ei mingit arvutit. Minu ülesandeks ja suureks auks, sai see luule edasi viia. Kirikulehele. Teistele huvilistele. Ja nüüd ma istungi arvuti taga, paberipatakaks laual ja klõbistan klahve, et luule jõuaks kaugemale. Kirjutan, loen ja imetlen...
Kuidagi omapärane tunne on kirjutada ümber elukogenud naise südamest tulevaid luuleridu. Nii isiklike, elule tagasi vaatavaid, surmale mõtlevaid ja ometi lootusrikkaid, stiililt nooruslike vabavärsse. Värskeid ja kosutavaid, hirmuta ja elujaatavaid.
Ma imetlen tegelikult pidevalt, neid üle 80 aastaseid elukogenud naisi, kes suudavad mõelda värskelt nagu õhetavad tüdrukud. Ja nad ei unusta kõike seda armastust, rõõmu ja ilu, mida nad elu jooksul on kogenud. (Mu vanaema on üks neist.) Siis hakkab mul enese pärast veidi häbi. Miks mõtlen ma ennast vahel nii vanaks, väsinuks, kuigi tean, et hing ei hooli kesta hääbumisest. Hing püsib noorena igavesti, kui sa vaid julged ja lased tal noor olla. Loodan, et suudan selle kunsti ära õppida :)

Laupäev, aprill 27, 2013

Jazzkaare vibraga õhtust õhtusse

Olen saanud nüüd paaril õhtul nautida Jazzkaare kontserte, tänane on veel maiuspalaks ootel. Ma pole nende seas, kes Jazzkaart pidevalt külastavad. Vahel harva olen sattunud ja tänase valguses võiks öelda, et liigagi  harva. Seda viga peab parandama hakkama. Alustan siis nüüd. Reedeõhtu Gregory Porter´iga oli suurepärane elamus. Kõik mis vaja oli seal olemas, alates naeratusest. Sõnu polegi vaja. Õhtul tuli band Clazzi ja oli tõesti tore vaadata, kuidas fännid teda tervitasid. Või juba peale kontserti koridoris, ta jalutas lihtsalt rahva seas ja lasi kõigil endaga pilti teha, kätles, suhtles. Igati vahva sell! Kahju, et olin tol õhtul veidi väsinud ja juba kella ühe paiku jalga lasin. Pärast kuulsin, et Clazzis olid nad öösel veel laulu üles võtnud.
Eilne Lloyd oli samuti väga ehe ja tore. Klassik parimas mõttes. Nojha, kes see Nokia kontsertsaal võtab natuke elevust maha. Kui ikka lava ette ei pääse, siis on kogemus teine.
Kuid siiski... Need kaks tõelise jazzisõprade lemmikut seljatas minu jaoks hoopis üks a capella band - Naturally 7. Loomulikult olin taaskord lava ees, kus siis mujal, et kontsertelamus saaks täiuslik. Ning õhtu Merepaviljonis oligi lihtsalt jalusrabav, sõna otsese mõttes. Sest jalad, need hakkasid mul kohe iseenesest liikuma, seeg aolin jalust rabatud :) Neid poisse vaadates ei saanud lihtsalt ükskõikseks jääda. Milline šarm, milline liikumine ja muidugi millised talendid! Selge see, et suuga saab imehääli teha aga alati ainult efektist ei piisa. Neil oli lisaks see miski, mis teeb talendist tähe. Kogu show oli paigas, kõik oli mõnusalt läbi mõeldud ja hoogsalt liikuma pandud. Ei mingi halemagus poisteband valgetes ülikondades. Nende a capella oli äärmiselt särtsakas ja kaasa haarav. Neid lihtsalt peab oma silmaga nägema, ainult kuulamisest jääb väheks. No videod ehk leevendavad seda aga iga show on erinev, see on selge. Ühesõnaga ma sulan ja olen vaimustuses neist, jeahh!  Siin on veidi näha sarnast lavalist liikumist, mida eilegi näha sain - http://www.youtube.com/watch?v=cgL9HhiSd-A

Ja see on lihtsalt imekaunis ja samas haarav video :)
Naturally 7 - Keep the Customer Satisfied from Naturally 7 on Vimeo.

Teisipäev, aprill 09, 2013

Viru. Vabaduse saatkond

Nagu enamasti juhtus ka seekord, et käisin uut filmi vaatamas esilinastusel. Esikate võlu on tegijate kohalolu, valitud publik, täis saal ja suur uudishimu. Ning hoolimata sellest, kui pikk päev on selja taga olnud möödub esikas alati veidi ülevas meeleolus. Ma ei tea, kui palju see mu arvamust mõjutab aga veidike siiski.
Kilumetsa dokfilmi "Viru. Vabaduse saatkond" läksin vaatama taaskord töö käigus. Enne kõigist külalistest pilt ja siis filmi nautima. Istekohta ei jagunud, kükitasin trepil. Esimese emotsiooni sain juba avakõnedest, naersin ette. Film ise aga puudutas mind nagu ilmselt iga Tallinnlast. See maja on minu jaoks alati olemas olnud, käin sellest iga päev mööda (või läbi) ja see on muutunud nii tavaliseks, isegi igavaks. Nüüd peale filmi nägemist tuli tahtmine ennast üles lüüa, minna varieteesse ja seal üks lõbus õhtu veeta.
Oli tõeliselt põnev näha hoopis teistsuguseid kaadreid majast. Tühi väljak, ehitustööd, põleng - kõik see millest ainult kuulnud olen. Ja vahva seos, et Viru hotell on valminud minu sünniaastal. Tagasivaade hotelli ajaloole viib mind lapsepõlve. Meenusid Viru tordid sünnipäevalaual, marsuuttakso peatus hotelli kõrval, esimesed Soomest toodud botased millega koolidiskol ilma tegin jpm. Üks vahva seik tuli veel meelde. Olin veel koolilaps, vanust ei mäleta. 1 aprillil tuli raadiost teade, et hotell Olümpia ja Viru vahele on tehtud köisraudtee ja täna saab iga soovija sellel tasuta sõita. Elasin Pärnu mnt ja Roosikrantsi tänava nurgal (toona oli see Lauristini) ja Olümpia paistis otse aknast. Ma hakkasin kohe riidesse panema aga ema sai sabast kinni. No tõesti, elu parim aprillinali mille õnge ma läksin :)
Ühesõnaga, Viruga on mul oma lugu. Ma ei teadnud toona midagi ärikatest (kui see laul - Viru nurga taga, on ärika paradiis... välja arvata), KGB-st ega prostidest. Restoranis sai küll käidud aga päevasel ajal ja perega. Mu isa oskas saada sinna kuhu tahtis, mitu rubla see maksis, seda ma ei tea.
Film oli minu jaoks täis kilde. Ärika uskumatu ülestunnistus arhiivi kaadritel (huvitav, kas see kunagi eetrisse ka jõudis?) Veel ühe endise ärika avameelsed väljaütlemised, tõeliselt koloriitne baarman, soomlaste vaatenurk. Kild killu järel. Toon ühe täiesti kõrvalise killu, muidu pole tore vaadata. - Arhiivikaader. Serveeritakse grillitud kanakoibi (seda luksust ma lapsepõlvest mäletan) ja diktor kaadri taga lausub umbes nii: "Kanakoivad, kõik võrdse hinnaga. Kuigi kanal, kes tukub õrrel ühe jala peal on vasak koib pehmem ja mahlasem." - nuta või naera...
Afterparty jätkus loomulikult Virus, varietee ja kokteilidega. Tundsin ennast nagu oleks ma oma ema noorusajas ja sellesse imedetemplisse peole sattunud. Lõbus, väga lõbus. Endine Viru ärikas hoidis oma pööraste lugudega tuju üleval, püsisime teemas. Sattusin temaga ühte lauda istuma ja elasin tibina rolli sujuvalt sisse. Ma pole ammu nii palju naernud. Lõpetasime Amigos. Millal ma seal viimati käisin, mitte ei mäleta aga olid ajad...
Ja polegi muud öelda, et minge vaadake seda filmi ja pärast minge Virusse, sööge ja tantsige. Otsige vanad diskopildid ka ülesse!

Treiler "Viru.Vabaduse saatkond" - http://youtu.be/DUGqRQYJYJg

Teisipäev, märts 26, 2013

Punaveinga tervist terveks aastaks

Eilne paastumaarjapäev algas nagu arvata oligi punase veiniga. Nojah, lisaks vanarahva uskumustele ennast punasega terveks aastaks ilusaks ja terveks juua oli ka veel ühel töökaaslasel sünnipäev. Ma olin sel päeval nagu puuoks voolavas jões. Läksin vabalt ja muretult kõigi pakkumistega kaasa ja ilmselt just minu veidra meeleolu tõttu oli päev täis ootamatuid olukordi ja tõeliselt meeldivaid üllatusi.
Hommikusest arooniaveinist (mu oma kodukas) mõnusalt uimane läksin objektile. Teel aga juhtus midagi mu silmaga ja mind tabas selline valu, et hakka või nutma. No ma nutsingi, üks silm jooksis vett. Põikasin apteegist läbi ja ostsin läätsevedeliku  ja uue konteineri. Mis teha, olen muutunud hooletuks ja ei tassi neid pidevalt kaasas. Kiskusin kohe läätse välja ja valu andis järele. Väga veider tunne oli, pilt oli pooleldi udune, värelev ja tundsin kuidas tasakaal kaob. Hea fotograaf küll, ühe silmaga. Pilti sai õnneks teha, pimeda silma pigistasin nagunii kinni aga tehtud pilti vaadata oli juba veidramast veidram. Millegipärast ma isegi nautisin seda kummalist olukorda. Kuidagi sain töö tehtud ja premeerisin ennast sealsamas pakutud punase veiniga. Hakkas juba päris hea, valu taandus ja töömeeleolu oli korralikult hävitatud. Õnneks ootas mind järgmisena hoopis mõnus massaaž. Kuidagi jõudsin kohale ja vajusin pehmelt madratsile ja keskendusin päevakorra järgmisele punktile - täna naised tööd ei tee ja lasevad meestel endale välja teha, seekord siis nautisin tasuta massaaži.
Paar tundi peale läätse välja sikutamist proovisin seda tagasi panna. Aga vot ei õnnestunud. Juba tilk läätsevedeliku tegi nii hullult haiget, et keerasin ennast valu tõttu massaažilauale rulli. Edasine päev jätkus seega udus. Kaugele nägemisega polnud muret, silm kuidagi kohanes ja tänaval oli juba palju kergem liikuda. Nojah, vein oli ka lahtunud.
Arvutis oli täiesti võimatu tööd teha. Valus, ebamugav ja lähedale vaatamine nõudis kohutavat pingutust. Tegin kõige kiiremad asjad läbi valu ja udu kuidagi ära ja koju! Kodus polnud enam vahet, kas või mida ma näen. Silm jäi aga valulikuks veel ka järgmisel päeval. Mis veider jama see oli, sellest ei saanudki sotti.
Paastumaarjapäev lõppes nagu algaski, punaveiniga. Hilja õhtul saabus sümpaatne külaline, kellele samuti veini jagus. Mis siis, et naised punast pidid jooma, kõlbab meestelegi. Eilsele päevale mõeldes hakkab kerge hirm, noh nüüd olen alkohoolik valmis. Võiks ju selle päeva teod ja patud ajada paastumaarjapäeva süüks. Aga tegelikult tahaks ma lihtsalt laulda Artur Alliksaare sõnadega - on hurmav juhusele anduda... ja tõdeda, et kevad on kätte jõudmas :)

Kolmapäev, märts 20, 2013

See pole nii nagu paistab


Toas istudes ja päikest läbi klaasi vaadates tundub kõik nii ilus ja kena. Kevad juba käes. Päike särab nii ilusasti, et hakka või uskuma, ka väljas on juba soe. Aga lumi ei taha aga millegipärast sulada. Õue astudes saab muidugi kohe selgeks miks. Jäine tuul on tänaseks muutunud talumatuks ja nii ma naudin seda kevadet pigem läbi akna, soojas toas päikselaigus istudes.
Eile, kui olin lapse Tartu saatnud, lubasin mõned hetked enese jaoks ja veetsin ligi kaks tundi massaažis. Raadiomaja aknast paistis sisse päike ja tuba oli nii soe, et unustasin hetkeks selle tüütult pikaks veninud talve. Peale massaaži oli sees mõnus surin, sõrme otsest varvasteni välja ja tundus nagu vedeleks ma soojal rannaliival. Soojalt suvine tunne oli veel pikka aega sees aga jäine tuul tõi mu lõpuks siiski maa peale tagasi.
Ma ei tea kuidas seda massaaži täpselt nimetatakse aga google abil tundub, et tegu on shiatsu´ga. Mingit teed pidi paistab olevat shindo, peab vist üle küsima, et mida minuga tehakse. Üks vägade veider asi see on aga mulle meeldib, isegi väga. Mul on tunne nagu oleks avastanud mingi uue maailma ja paneb imestama, et kuidas ma varem ilma selleta elanud olen. Oled seal põrandal rullis, käed jalad sõlmes ja lased ennast venitada ja kokku pressida, muljuda ja väänata. Hingamine muutub vastavalt sellele, kas sind litsutakse kokku või sikutatakse pikemaks. Äärmiselt nauditav kogemus.
Kui Urmas (massöör) mu selga jalgadega pressis, oli tunne nagu püüaks ta mind kohvrisse mahutada. Litsub nagu riidepampu tihkelt vastu kohvripõhja, et kaas peale mahuks. Pärast oli tunne nagu oleks ma õhemaks ja kergemaks jäänud.

Teisipäev, märts 19, 2013

Soovid, soovid, soovid...

Koolivaheaeg käes ja Kirkel plaan Tartusse sõita. Ootame bussijaama kohvikus kella kahest bussi ja issit. Mul on kõht tühi ja uurin Kirke käest, et kas tema ka midagi süüa tahab. Ta raputab pead, ärevusest pole tal üldse söögiisu, isegi mahla ei taha. "Kindel, et sa midagi ei soovi, pikk sõit ees?" tunnen ma muret. "Ei taha midagi, ainult coca-colat või issit..." vastab ta ohates. Kangekaelne emme seda va colat ikkagi ei ostnud, õnneks sai laps juba paari minuti pärast oma issi :)

Pühapäev, märts 03, 2013

Déjà vu presidendiballil

See kogemus oli tõeliselt eriline, ma nuputan siiamaani, kuidas ja miks sellised asjad juhtuvad. Olen kerges hämmingus ja ma ei teagi, kas mind jahmatab sündmus ise või enese ebatavalised "võimed" kui neid võiks sedasi nimetada.
Presidendi vastuvõtu kõige raskem osa, kätlemine oli lõppenud ja tööpäev hakkas otsa saama. Peale kümmet paluti pressil lahkelt kaamerad käest ära panna. Koju ei aetud, lubati pidu kaeda. Eks ma siis jalutasin ja vaatasin, rääkisin veidi juttu paari tuttavaga ja maitsesin peeneid suupisteid. Vestlesin parajasti ühe kolleegiga. Tema juurde astus üks meesterahvas, tervitas ja surus ka mulle käe pihku. Kohe, kui olin ta käepigistuse vastu võtnud olin rabatud. Ma teadsin seda käepigistust!!! Hetkega meenus mulle, kes on see mees käepigistuse taga. Tõstsin silmad, ta nägu oli endiselt veel võõras aga ma olin kindel, et tean teda. Nimigi tuli meelde, kuigi mul on kohutav nimede mälu.
Mulle meenus see üks ja ainuke kohtumine, mil ma samamoodi tema käepigistuse üle imestasin. See juhtus umbes 13 aastat tagasi Viljandi folgil. Nagu ikka on sealsed kohtumised üsna põgusad. Jalutasime Naataniga mööda tänavat ja pidevalt hüüdis keegi teda, tervitas, embas, kätles. Mäletan, et olin juba toona hämmingus, et selles meeletus infotulvas üks käepigistus nii eriline tundus. Millest me rääkisime, ma ei mäleta. Tema visiitkaart oli mul tükk aega kotis. Tegemist  oli ühe Tartu masööriga, Urmas Lest nimeks. Ma vist isegi plaanisin tema juurde massaaži minna, arvates, et kui juba käepigistus on nii eriline, siis kui eriline saab olema massaaž. Nojah plaaniks see jäigi.
Nüüd uuesti kohtudes rääkisin Urmasele sellest eriliselt kogemusest. No ta ei osanud selle peale midagi kosta. Meenutasime, kus ja millal see kohtumine võis olla ja tema kutsus mu viisakalt enda juurde massaaži. Ta olevat paar päeva Tallinnas. Juba järgmisel päeval ta helistas, üks vaba aeg oli tekkinud ja ma läksin proovisin siis selle ära. Julgen soovitada, kuigi see oli mu elus alles kolmas kord massaažis käia, üks neist alles hiljuti ja see oli meemassaaž, ai-valus kogemus. Igal juhul saadan tema juurde ka oma tütre, kes seljaga kimpus. Loodan, et ta saab abi.
Sel päeval, kui Urmase juures käisin, olid mul õlad pikast sundasendist (mitu tundi järjest kaamera käes) kanged, jalad valutasid pikast kontsadel olemiset ja magamata öö andis samuti tunda. Peale poolteist tundi venitamist ja mudimist olin ma aga nagu uus inimene. Tõesti super!
Veel rohkem, kui hea massaaž vaimustab mind siiski see kummaline hetk. Üks käepigistus, mis toob aastatetaguse suve nii lähedale, nagu olnuks see vaid hetk tagasi. Inimese võime mäletada asju ühe lihtsa puudutuse kaudu. Kusjuures need kaks käepigistust olid veidi erinevad. Toona folgil oli see palju tugevam ja nüüd ballil kiirem ja pehmem. Ometi tundsin ma selle "miski" ära kõigest peopesaga. Üks puudutus nagu välgutabamus. Kas see saab olla juhus? On see eriline võime või lihtsalt unustatud oskused? Olgu, mis on aga sellised erilised kogemused on äärmiselt virgutavad ja meeldivad :)

Laupäev, veebruar 23, 2013

Kleididraama

Fotograafina ei saa ma eirata seda, kui kutsel on kirjas ka dresscode. Enamasti jätab see üsna vabad käed, kas on tegemist mõne stiilipeoga või oodatakse mingit kindlat värvi. Kollane Kroonika pidu oli keeruliine, mul polnud kodus mitte ainsatki kollast hilpu ega akssesuaari. Lõpuks leidsin mingi kollase paela, mille siis ümber käe sidusin. Aga üldiselt on see põnev, üks toredamaid oli 30-ndate Chicago teemaline pidu. Must kaabu, võrksukad, lühikesed püksid ja triibuline pluus ajasid seekord asja ära.
Tuleb tunnistada, et olen sellest pidevast - tööl kannan pükse jubedalt väsinud. Aga mis parata, sest oleks ju tõesti tobe, kui ma seelik seljas laua peale roniks või maad ligi roomates pilte teeks. Pidulikud üritused on reeglina aga klõpsutamised sirge seljaga, ei mingeid ebasündsaid poose. Nii saan riietuda veidi naiselikumalt ja paraja pikkusega tuunika ei sega tööd. Mis kõige tähtsam, enesetunne on oluliselt parem, kui viigipükstes. Ma tunnen ennast neis jubedalt vanaegsena, igava kuivikuna, teksad on muidugi hoopis teine teema aga pidulikul puhul need üldiselt ei sobi.
Selle peale, kuidas üks naisfotograaf peaks olema riides presidendi vastuvõtul, olen mõelnud juba ammu.
Aastaid tagasi, kui mul polnud võimalustki sinna sattuda, arvasin ma muidugi, et kaameraga naine peab minema tumedas pükskostüümis. Tänaseks on mu arusaam selgelt muutunud. Mingi naiselik uhkus mu sees ei luba ennast pükstesse toppida. Lisaks veel mu isiklik vastumeelsus viigipükstesse.
Homme on siis käes tõehetk, kas ja kuidas võtavad mu kleidiga tööle ilmumise vastu kolleegid. Välisministeeriumi protokoll näeb ette, et ajakirjanikele kehtiv dresscode on tume ülikond. Daamidelt oodatakse piduliku ja pikemat kleiti. Protokolliosakonna briifingul täpsustasin igaks juhuks üle ka kleidi pikkuse. Minu rõõmuks ei pea see olema maani, piisab, kui põlv on kaetud. Ega vist keegi ei kujutaks ette maani kleidis fotograafi, samm tagasi ja juba ta koperdab oma kleidisabasse.
Õnneks on mul täpselt sobiv kleit olemas ja täiesti uus. Ema kinkis mulle sünnipäevaks ühe lihtsa aga elegantse musta õhtukleidi. Istub seljas nagu valatud. Kui selle kingikotist välja võtsin, siis ahmisin ma lihtsalt õhku. Kuhu ma sellega lähen? No kord paari aasta tagant ehk ikka sobiv sündmus tuleb, olin ma lootusrikas ja silitasin hellalt siidjat kangast. Ja vaid natuke rohkem, kui kuu aega hiljem ongi seda vaja :)
Kleidid on ikka midagi üdini naiseliku, olgu see lihtne suvekleit või pidulik koolilõpu-, peo- või uhke pulmakleit, neis on midagi erilist ja müstilist. Midagi sellist, mis muudab naist, mitte ainult väliselt, vaid keerab midagi ümber ka seestpoolt. Ikka ilusamaks ja paremaks :)

Kolmapäev, veebruar 20, 2013

Taevalatern

Need taevasse lennutatud laternad on kuidagi väga erilised. Olenemata sellest, kas sa usud selle võimesse, soovide täitmisse või mitte. Nad on lihtsalt imekaunid :) Korra olen poest selliseid laternaid ostnud, ikka selle maagilisuse pärast. Kallid nad ju olid aga kange tahtmine oli. Lasin need lendu ühel kõledal hingedepäeva õhtul Londonis (fotokala üritusel). Meie pesa seal on üks vilets hurtsik jõekäärus, ümberringi vesine maa ja paksud metsad. Esimene latern jäi puuokstesse kinni, teine siiski tõusis kõrgele, seda vaadata oli kuidagi imeline tunne. Kaunis ja ärev ka, sest sai lendu lastud koos ühe salasooviga. See soov igatahes täitus :)
Teist korda puutusin selle laternaga kokku, kui vaatasin üht populaarset noortesaadet Rakett69. Noortele anti ülesanne säärane latern valmistada. No oli sellega aga pusserdamist ja ega need väga hästi välja ei tulnud. Materjaliks kasutati kilekotte ja tordiküünlaid. Ega ma siis selle füüsika peale suurt ei mõelnud ja noortest paremat lahendust ei leidnud.
Mõned nädalad tagasi tuli ajakirja jaoks selline step-by-step õpetus teha. Et kuidas ja millest ja mis moodi. Loodan, et on abi, kui keegi tahab järele proovida,tegelikult on see imelihtne, aega kulub umbes kümme minutit, ei enam.
Esimese sammuna viskasin minema mõtte latern küünaldega õhku lasta, ebastabiilne ja väike leek. Kuna poe laternas kasutati spetsiaalselt küttekeha tahtsin midagi sarnast teha. Millegipärast ei leidnud ma poodidest seda valget kütteelementi. Ma ei tea kuidas seda täpselt nimetatakse ka, olen lihtsalt näinud. Matkapoodi paraku ei jõudnud.
Hakkpuidust süüteklotsid tundusid kerged ja ilmselt sobinuks need hästi aga ma ei raatsinud suurt pakki lihtsalt mängimiseks osta. Tuli edasi mõtelda. Ja parim lahendus leiduski, lihtne teha ja odav. Nimelt immutasin ma salvrätti küünlarasvas ja keerasin selle siis pisikeseks klotsiks kokku.

Mu teine hirm oli laterna suurus, katsetasin Tiimari siidpaberiga. Pakis viis lehte suurusega 50x70 cm. Teoorias tundus kõik imeline. Need paar päeva, mis jäid katsetamiseks ja pildi tegemiseks olid laterna lennutamiseks uskumatult kehvad. Sadas pidevalt mingit uduvihma ja puhus tugev tuul.  Kuna süütamise pilt oli aga vaja ära teha, siis võtsin lapsed kaasa ja läksime pimeda saabudes õue.
Nalja sai, sest mina pidin ju pilti tegema, lapsed ei saanud aga täpselt aru mida tegema peab. Kust hoida ja kuidas. Lele susis salvakat põlema saada, tugeva tuule tõttu õnnestus see alles kes teab mitmendal katsel. Selle ajaga oli õhuke paber juba korralikult vihmamärg. Läbi häda õnnestus siiski pilt ära teha, sellest süütamisest vaid. Lapsed lasid laterna liiga vara lahti ja tuul keeras selle kohe kummuli, mõne hetke pärast oli latern leekides. Kogu ilust jäi alles vaid ohtlikult ringi laperdav pabertont.

Mõned päevad hiljem õnneks tuul vaibus ja vihma ka ei sadanud. Uus latern, uus katse. Seekord polnud pilti vaja teha. Kirke jäi niisama vaatama, meie Lelega siis hoidsime ja süütasime. Kõik õnnestus. Aeglaselt, väga aeglaselt hakkas latern õhku tõusma. Jälgisime seda umbes kümme minutit, kuni see muutus imeväikeseks täpiks ja silm enam ei seletanud. Imeline tunne oli, seisime seal ja hoidsime hinge kinni, et kaua ta põleb ja kõrgele tõuseb?

 Lele tegi telefoniga pilti ka. Nüüd on veidi kahju, et paremaid pilte pole aga kõike korraga lihtsalt ei saa. Soov läks ka lendu, näis kuidas seekord...

Teisipäev, veebruar 19, 2013

Laisaks läinud

Pole juba pikemat aega siia kirjutanud, laisaks läinud :( Samas võiks ju kellegi kraesse ajada, et tööd on palju ja see va facebook on süüdi. No jah, vahet pole. Nii on. Laiskus on roninud kontidesse või silmadesse või pähe. Arvuti sain tööle ja sinna sisse isegi kingituseks Photoshopi, et saaks nagu teha küll. Pikk talv pole ka otsa saanud ja õue nagu ei kipu aga ikkagi. Küllap olen arvutist lihtsalt võõrdunud selle pika jupsimise ajal. Inimene harjub kõigega :)

Mõeldes oma laiskusele, tuleb kohe meelde üks seltskond mu akna taga. Talve alguses murdsin pead, et mis asi nende linnukestega on? Ei tule nad mu pekipalle toksima. Varasematel aastatel nad ikka rõõmustasid mind oma vidinaga ja nii tore on hommikul kardina vahelt piiluda, kuidas nad põõsal istuvad ja teri nokivad. Sel aastal on aga tüütult vaikne.
Proovisin siis need poe omad ümber teha, ju on kehvad pallid seekord. Segasin head ja paremat kokku ja riputasin uue ja uhkema palli põõsa külge. Väike uudishimu ja siis jälle vaikus. Säutsuvad ja sidistavad nagu totakad kõnniteel aga põõsa küljest seemneid ega pekki ei noki. Kõnniteel on need libeduse krõbuskad, süüa ei kõlba ju.
Kes teab, äkki söödetakse neid kusagil siinsamas lähedal millegi peenema kraamiga.
Uurisin Türil käies vanaemalt ja onunaiselt, kuidas nende linnukesed ka pekki söövad. Türil seis sama, ei söö pekki. Viskad terad õuele, siis jah, nokivad. Aga pekki ei taha. Ja kui linnuke pekki ei taha, siis võib ju rõõmustada ehk tuleb pehme talv. No oligi ju :)
Laisad on need linnukesed ikkagi. Kui kraabin põõsa ümbert pehme lume ära ja puistan terad maha, siis nokivad. Ühel päeval sadas lumi üsna kohe teradele peale, siis käisin sõelaga teri lumest välja korjamas. Segane :) Vahepeal meisterdasin isegi mingi kastikese, seal kallal käivad ka aga mitte eriti usinalt. Aga kui ilusaks palliks teha ja tera kätte saamiseks tuleb ka tibake vaeva näha, siis mõni üksik viitsib tera välja urgitseda. Ma olen neile kolm erinevat seemnepalli teinud, pannud küll sihvkasid, pähklit ja linaseemneid. Rasva on vaid nii palju, et seemned koos püsiks, ei peaks raske olema neid kätte saada. Aga vot, seal need siis ripuvad ja ootavad, kedagi näljasemat ilmselgelt. Viska aga peotäis maha, kohe on parv platsis ja seemned söödud. Linnuke harjub kergema eluga nagu meiegi, liigagi kiiresti. 

Teisipäev, jaanuar 15, 2013

Aeg kaob, laulud jäävad

Täna hommikul näitas Terevisoon üht vana videot - Silvi Vrait laulmas "Nagu merelaine".  Mulle tuli esimese asjana meelde, see kuidas toona sosistati ja arutleti tema isiku teemal. Et laulab küll kenasti aga noh, Eesti esindamiseks ikka nii vana ja ma ei tea mis veel. Vähemalt minu tutvusringkonnas arutati, et: "Tea mida talle selga panna ja kuidas teda kenamaks ja esinduslikumaks muuta." Rahvuslik mure aga selline, mis sosinal räägitud. No vot, vaatasin siis täna seda videot ja naersin iseenda üle. Silvi nägi väga kena välja, no ja 20 aastat noorem ka siiski :) Mõtlesin, et olin mina ikka julm ja kuidas ma sain (ja kõik teised samuti) temast sedasi halvustavalt mõelda ja vanaks pidada.
Niipea kui need mõtted olid mu peast läbi käinud, ütles Kirke (8a) : "Nii vana naine aga laulab nii ilusasti?!" Ehh, on asju mis ei muutu :)

Youtube´i link ka sellest 19 aasta tagusest esinemisest - https://www.youtube.com/watch?v=ldjMkPWC5fY
Aasta oli siis 1994