Laupäev, veebruar 23, 2013

Kleididraama

Fotograafina ei saa ma eirata seda, kui kutsel on kirjas ka dresscode. Enamasti jätab see üsna vabad käed, kas on tegemist mõne stiilipeoga või oodatakse mingit kindlat värvi. Kollane Kroonika pidu oli keeruliine, mul polnud kodus mitte ainsatki kollast hilpu ega akssesuaari. Lõpuks leidsin mingi kollase paela, mille siis ümber käe sidusin. Aga üldiselt on see põnev, üks toredamaid oli 30-ndate Chicago teemaline pidu. Must kaabu, võrksukad, lühikesed püksid ja triibuline pluus ajasid seekord asja ära.
Tuleb tunnistada, et olen sellest pidevast - tööl kannan pükse jubedalt väsinud. Aga mis parata, sest oleks ju tõesti tobe, kui ma seelik seljas laua peale roniks või maad ligi roomates pilte teeks. Pidulikud üritused on reeglina aga klõpsutamised sirge seljaga, ei mingeid ebasündsaid poose. Nii saan riietuda veidi naiselikumalt ja paraja pikkusega tuunika ei sega tööd. Mis kõige tähtsam, enesetunne on oluliselt parem, kui viigipükstes. Ma tunnen ennast neis jubedalt vanaegsena, igava kuivikuna, teksad on muidugi hoopis teine teema aga pidulikul puhul need üldiselt ei sobi.
Selle peale, kuidas üks naisfotograaf peaks olema riides presidendi vastuvõtul, olen mõelnud juba ammu.
Aastaid tagasi, kui mul polnud võimalustki sinna sattuda, arvasin ma muidugi, et kaameraga naine peab minema tumedas pükskostüümis. Tänaseks on mu arusaam selgelt muutunud. Mingi naiselik uhkus mu sees ei luba ennast pükstesse toppida. Lisaks veel mu isiklik vastumeelsus viigipükstesse.
Homme on siis käes tõehetk, kas ja kuidas võtavad mu kleidiga tööle ilmumise vastu kolleegid. Välisministeeriumi protokoll näeb ette, et ajakirjanikele kehtiv dresscode on tume ülikond. Daamidelt oodatakse piduliku ja pikemat kleiti. Protokolliosakonna briifingul täpsustasin igaks juhuks üle ka kleidi pikkuse. Minu rõõmuks ei pea see olema maani, piisab, kui põlv on kaetud. Ega vist keegi ei kujutaks ette maani kleidis fotograafi, samm tagasi ja juba ta koperdab oma kleidisabasse.
Õnneks on mul täpselt sobiv kleit olemas ja täiesti uus. Ema kinkis mulle sünnipäevaks ühe lihtsa aga elegantse musta õhtukleidi. Istub seljas nagu valatud. Kui selle kingikotist välja võtsin, siis ahmisin ma lihtsalt õhku. Kuhu ma sellega lähen? No kord paari aasta tagant ehk ikka sobiv sündmus tuleb, olin ma lootusrikas ja silitasin hellalt siidjat kangast. Ja vaid natuke rohkem, kui kuu aega hiljem ongi seda vaja :)
Kleidid on ikka midagi üdini naiseliku, olgu see lihtne suvekleit või pidulik koolilõpu-, peo- või uhke pulmakleit, neis on midagi erilist ja müstilist. Midagi sellist, mis muudab naist, mitte ainult väliselt, vaid keerab midagi ümber ka seestpoolt. Ikka ilusamaks ja paremaks :)

1 kommentaar:

Daisy Lappard ütles ...

Kokkuvõtteks võib öelda, et läks päris hästi see üritus. Neljast naisfotograafist oli ainult üks pükstes, igati vahva! Nägin mitmeid kleidisaba otsa komistamisi, no nii umbes paarkümmend korda. Pildile ei püüdnud. Aga julge hundi rind on dekolteega ehk enda kleidi kohta kuulsin ikka paari "vaud", mõnda viisakat ja mõnda provotseerivat komplimenti, teinekordki selle kleidiga :)