Kolmapäev, detsember 31, 2008

Pole halba heata ja vastupidi :)

Kartsin sel aastal, et need pikad pühad muutuvad tüütuks. Sõbrad on kuidagi kaugeks jäänud, ei teagi, kas kaladel on sel aastal mingeid pidusid olnud või mitte. Londonit ja Kareli mälestusõhtut ma nende hulka ei arvaks.
Nojah, on kuidas on aga sain, mida kartsin ehk siis kodusistumise. Esmalt jäin ise haigeks, täiesti ootamatult sain sellise seljavalu, et olin kaks päeva voodis, valuvaigistitega, krrrr. Hobusesalv ja reumavöö hoiavad mind praegu enamvähem vormis ja ma saan hakkama.
Siis võttis Kirke kätte ja jäi haigeks, kõrge palavik - muud näha ei ole. Paraneme vaikselt, eile hommikul ärkas ta 39,6 täna kõigest 38 - super, kas pole!!! Ööd oleme muidugi üleval, määrime ja räägime. Mina valutan oma selga, tema sonib ja räägib oma unedest.
Et mis selles kõiges head on? Aga vot, näiteks reumavöö pakendi peal olev kiri oskab ka lohutada, selliste sõnadega:
Lisaks väldib reumavöö rasva ladestumist vöö piirkonda, mis aitab säilitada kena figuuri.

No kas pole armas, saan lahti seljavalust ja tõesti, sellise pitsitava vööga on väga raske süüa, koguaeg on täiskõhu tunne.
Ja kui ikka aega on, siis leiab netis surfates veidraid asju. Kingitusi otsides sattusin ühele kummalisele leheküljele. Muu seas näiteks selline kingitus - imepulber, mis muutub vannivees tarretiseks - oo, erootiline lõdisev vannirõõm. Ei noh, see võib ju mõnus olla, seal löga sees vedeleda aga tekib üks küsimus. Kuidas ma selle tarretise pärast oma vannist välja saan. Et kas ummistab kogu maja torustiku ja peale lõõgastavat vanni saad veidi aktiivsemat tegevust - uputuse likvideerimine, torumeestega sahmerdamine jms. Jajah, ei ole halba heata :)
Head uut aastat!

Neljapäev, detsember 18, 2008

Päris Jõuluvana

Jõulumeestega on üks segane värk, tulevad korra aastas, üleni punases ja ajavad kummalist juttu. Kirke ootas nagu kõik teisedki lapsed seda veidrat selli, ärevus hinges ja salmid peas. Tuligi Jõuluvana, kõik nagu olema peab, kott ja habe aga häälega oli midagi viltu, Kirke meelest. No tuttav oli see hääl, liiga tuttav. Tegelikult tundis laps juba ukselt selle mehe ära - see on Lele issi, teatas ta valjul häälel oma sõbrannadele. Ahh, mis juttu sa ajad, katkestasid ta jutu teised lapsed, ära sega. Vaene Kirke, ta oli algul nii rõõmus, et Jõuluvana tema tuttav on, siis aga tekkisid küsimused. Kahju, et ei teadnud, milline Jõuluvana lasteaeda tuleb, saanuks ehk last veidi ette valmistada. Aga noh, pole hullu - mida varem see jõuluehmatus saadakse, seda valutum. Eile õhtul oli Lele sünnipäev ja Action oli ka kohal. Mind paraku mitte :( Aga Kirke oli korraldanud tõsise ülekuulamise, katsus käe ja sõnaga, lasi endale raamatut ette lugeda ja kuulas hoolega seda häält - et kumb see siis nüüd on, jõuluvana või Lele issi. Hommikul, kui lasteaeda läksime ütles ta tähtsalt: "Tead sa, Lele issi ongi see päris Jõuluvana!" Peagi arendas ta teemat edasi ja jõudis loogilisele järeldusele, et tegelikult võivad kõik issid olla Jõuluvanad. Siit edasi aga tuli juba unistus - "Tead sa, ma arvan, et minu issi paneb praegu punast mantlit selga ja läheb oma laste juurde. On ju nii?"
Mulle on ausalt öeldes tema loogika suur kergendus, sest eks ka mina ole lapsena selle vanaga (näärivana oli siis) haiget saanud. Mis võiks olla parem, kui see, et laps suudab juba nii vara omad järeldused teha ega pea pimesi uskuma neid muinasjutte, mida isegi emme ei usu aga kõik ikka räägivad. On müstika, on oma arusaamad ja pole pettumusi.