Jõulumeestega on üks segane värk, tulevad korra aastas, üleni punases ja ajavad kummalist juttu. Kirke ootas nagu kõik teisedki lapsed seda veidrat selli, ärevus hinges ja salmid peas. Tuligi Jõuluvana, kõik nagu olema peab, kott ja habe aga häälega oli midagi viltu, Kirke meelest. No tuttav oli see hääl, liiga tuttav. Tegelikult tundis laps juba ukselt selle mehe ära - see on Lele issi, teatas ta valjul häälel oma sõbrannadele. Ahh, mis juttu sa ajad, katkestasid ta jutu teised lapsed, ära sega. Vaene Kirke, ta oli algul nii rõõmus, et Jõuluvana tema tuttav on, siis aga tekkisid küsimused. Kahju, et ei teadnud, milline Jõuluvana lasteaeda tuleb, saanuks ehk last veidi ette valmistada. Aga noh, pole hullu - mida varem see jõuluehmatus saadakse, seda valutum. Eile õhtul oli Lele sünnipäev ja Action oli ka kohal. Mind paraku mitte :( Aga Kirke oli korraldanud tõsise ülekuulamise, katsus käe ja sõnaga, lasi endale raamatut ette lugeda ja kuulas hoolega seda häält - et kumb see siis nüüd on, jõuluvana või Lele issi. Hommikul, kui lasteaeda läksime ütles ta tähtsalt: "Tead sa, Lele issi ongi see päris Jõuluvana!" Peagi arendas ta teemat edasi ja jõudis loogilisele järeldusele, et tegelikult võivad kõik issid olla Jõuluvanad. Siit edasi aga tuli juba unistus - "Tead sa, ma arvan, et minu issi paneb praegu punast mantlit selga ja läheb oma laste juurde. On ju nii?"Mulle on ausalt öeldes tema loogika suur kergendus, sest eks ka mina ole lapsena selle vanaga (näärivana oli siis) haiget saanud. Mis võiks olla parem, kui see, et laps suudab juba nii vara omad järeldused teha ega pea pimesi uskuma neid muinasjutte, mida isegi emme ei usu aga kõik ikka räägivad. On müstika, on oma arusaamad ja pole pettumusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar