Neljapäev, märts 31, 2005

Unenägu basseiniga

See on ilmselt üks neist paljudest painajatest, millest on raske vabaneda. Sest see vana uni tuli täna öösel jälle. No õnneks vaid algus, sest kord juba seda und näinud ei lase ma ennast uuesti sedasi lollitada.
Aga uni ise selline: Bassein kuhu ma ujuma tahan minna asub mingis väikses maakohas, sellises ajatus kolkas, kus tundub, et miski ei muutu ja midagi ei juhtu. Aga bassein on sinna millegipärast ehitatud uhke ja luksuslik. See pole moodne piltetiga veepark, vaid poolkinnine külabassein, oma kummaliste reeglitega.
Tunnen ju ammu seda poissi, kes kogu selle kupatuse eest hoolitseb ja tal on voli valida, keda sinna ujuma võib lasta ja keda mitte. Poiss on aga veidi häbeliku loomuga ja väga omapärane. Tean, et ta on minust sisse võetud ja mulle meeldib mängida selle mõttega, et mul on mingi võim tema üle. Tunnen end külakese kuningannana, kes võib teha mida tahab. Liiati olen ma ju linnast ja ei kuulu sellesse kolkasse. Niisiis tahan ma minna basseini ujuma, uhkelt nagu staar, üksi kogu selles suures ruumis ja alasti. Ma pole poisiga sugugi rääkinud, et kas ta saab mulle seda kõike võimaldada, olen enesekindlus ise ja ei kõhkle hetkeksi, et ta täidab mu palve ja loeb seda juba pilgust. Kujutan juba ette kuidas ta basssieni tühjaks kihutab. Ma sammun uhkelt ujula poole ja teel taipan, et terve küla juba teab, et ma sinna minemas olen, nad sosistavad, kui ma neist möödun, vahivad mulle järgi ja näitavad näpuga. Nojah eks neile käib pinda, et mina - linnaplika tulen ja nende poisiga sedasi mängin. Ma tunnen endal vanamuttide pilke ja kuulen kuidas nad klatsivad, see aga muudab mind veel uhkemaks ja kõrgimaks. Ma näen teda -- poissi, keda ma tahan aga ma mängin staari ja hakkan teda kiusama, heites endal aeglaselt riideid seljast. Ma tunnen tema pilku endal ja see innustab mind ning ma jätkan enda paljaks kiskumist. Demonstratiivselt, et vanamutid, kes veel uksel seisavad ometi taipaks ja minema hakkas, nad vahivad mind kummalise pilguga, sosistavad ja näitavad näpuga nagu oleks ma hull, kuid ei liigu paigalt. Tühja, ei huvita enam, mõtlen. Poiss vahib edasi ja seisab endiselt liikumatult paigal nagu oleks nõiutud. Näen, et ta üritab midagi öelda aga ta on võimeline ainult suud maigutama. Viipan talle, et ta mulle järgneks ja astun uhkelt edasi. Veel paar sammu ja viimane hilp langeb mu seljast. Astun basseini äärele, viskan veel pilgu üle õla kõigile neile kohkund nägudega muttidele ja näost tulipunasele poisile. Basseini poole vaadates on tahtmine aga maa alla vajuda -- mu ees on hiigelsuur auk, bassein on tühi, tühi!!! Tahaks karjuda, põgeneda aga ma seisan seal ja ei saa liigutada. Milline häbi, milline nõme ja totakas olukord. Kuulen allasurutud itsitusi ja sosinaid ja vajun kuhugi, et ärgata oma voodis ja vedeleda tunde ilma und saamata.

Pühapäev, märts 27, 2005

Hetked



Ilusad hetked jäävad minuga alati, sest õnneks on olemas mälestused. Ja kui on ka pildid, siis seda lihtsam on neid hetki hoida.
Eks see niuks tagasivaade tuli sellest, et riputasin
tite pilte weebi. Ja tema ei kao kuhugi...

Teisipäev, märts 15, 2005

Vanade asjade võlu

Kui üks hull kipub riigihümni ja jumala kallale, tekib suur hirm... On selline tunne nagu kistaks su sees midagi puruks. Ma olen alati hümni hardusega laulnud, mu tütar seisis kodus teleka ees püsti (käsutas mindki!) kui hümni lauldi ja see ON meile oluline. Arhailised sõnad ja paatoslik sisu ju ongi need, mis sellest hümni teevad. Kui see aga inimest ei liiguta, tuleks viga otsida inimeses, mitte aga hümnis. Samas artiklis väidab ajakirjanik, et Jumala poole "koogutamine" (kohutav, mis termin!) on oma aja ära elanud ja sellel ei ole mingit seost tänapäevaga. Isegi siis, kui sa oled ateist, ei tasuks solvata teiste usku, seda naeruvääristades. Tunnen selleks liiga palju toredaid noori usklike inimesi (kuuludes isegi nende sekka), et arvata nagu poleks usul tänapäeval enam kohta. Me vajame püsivamaid väärtusi, kui seda on kaasaegne värsirütm ja suupärasemad sõnad. Ja ma tõesti loodan , et neid, kes mõtlevad nii nagu noor ajakirjanik on väga vähe.

Esmaspäev, märts 14, 2005

no, mis - pisar?

Eile vaatasin telekast mingit suvalist perefilmi. No ma ei tea, mis asi see oli aga kui saabus grande finale siis käis mingi klõnks ja khmm, mul pisar silmas, ... Et, mida nad (filmitegijad) sinna supi sisse ikkagi panevad ja kuidas nad selle nii osavalt mulle - kui vaatajale sisse söödavad, et sedasi vesiseks teeb, no ma ei saaaaaa aru!!!

Neljapäev, märts 10, 2005

Lipsud


Käisin ükspäev oma mamma juures, titt kaasas.
Ooo millised lipsud...

Teisipäev, märts 08, 2005

Naistepäev

---`--`-@

No nii, ongi käes - naistepäev ja koos sellega hirm avada sõprade saadetud kaardikesi ja muid imelike vidinaid, mis MSN'i või e-mailiga kaasa pannakse. Masendav, selle asemel et rõõmustada - oooo, mehed peavad meeles, värised ja küsida ka ei julge, sest arvad, et kas peetakse lolliks (no iga laps saab ju aru milline see viirus välja näeb) või solvuvad (mina saadan kaardi aga tema kahtlustab...)
Ilusat naistepäeva, ka kõigile neile meestele kelle heatahtlikud kaardikesed ära põlatakse :)

Neljapäev, märts 03, 2005

Keelebarjäär

Üks aastatetagune meenutus seoses oma hüüdnimega. Suhtlesin meilitsi ühe oma õppejõuga Londonist, Olin talle ju enne rääkinud, et kasutan nick'i - sinine ja nüüd panin nime kirja lõppu, muidugi in english.
Ja vastu sain kirja pealkirjaga - blue too... Ooo, milline vääritimõistmine sellest alguse sai. Keeled selgeks!!!

Kolmapäev, märts 02, 2005

Kolepiksel


Kui rääkida K-fotost, siis thjah - hinnad on ju tõesti soodsad ja et lisaks paberpiltidele saad (väikse raha eest!) faili kujul ka plaadile ja index on prii -- (kõlab ju hästi) kuid, kõik pole sugugi nii ilus, kui paistab. Sest tulemuseks on kohutav kvaliteet - jube digiläbu, see kolekandiline piksel, krrrrrrr...

Ma teen pildi valitud filmile, proffikaamera ja terava objega aga saan digiseebi foto, no kole ju. Niisiiis, on see lihtsalt üks odavfirma, asjatundmatutele seebika omanikele ja weebis kõlbab ju kah.

Reegel - kodusta oma laborant - jääb kehtima

Teisipäev, märts 01, 2005

Algus

...see pole lihtne, et kuidas ja mida, eriti kui pea uitmõtteid tuubil täis.

Pilt vanade kingaliistudega on tehtud eelmisel suvel ning paneb mind unistama soojusest ja et saaks taas murul lesida ja lihtsalt olla - nagu need ammu ununenud klotsidki seal lihtsalt ripuvad ... Talv hakkab juba tyytuks muutuma, ehhhh.