See on ilmselt üks neist paljudest painajatest, millest on raske vabaneda. Sest see vana uni tuli täna öösel jälle. No õnneks vaid algus, sest kord juba seda und näinud ei lase ma ennast uuesti sedasi lollitada.
Aga uni ise selline: Bassein kuhu ma ujuma tahan minna asub mingis väikses maakohas, sellises ajatus kolkas, kus tundub, et miski ei muutu ja midagi ei juhtu. Aga bassein on sinna millegipärast ehitatud uhke ja luksuslik. See pole moodne piltetiga veepark, vaid poolkinnine külabassein, oma kummaliste reeglitega.
Tunnen ju ammu seda poissi, kes kogu selle kupatuse eest hoolitseb ja tal on voli valida, keda sinna ujuma võib lasta ja keda mitte. Poiss on aga veidi häbeliku loomuga ja väga omapärane. Tean, et ta on minust sisse võetud ja mulle meeldib mängida selle mõttega, et mul on mingi võim tema üle. Tunnen end külakese kuningannana, kes võib teha mida tahab. Liiati olen ma ju linnast ja ei kuulu sellesse kolkasse. Niisiis tahan ma minna basseini ujuma, uhkelt nagu staar, üksi kogu selles suures ruumis ja alasti. Ma pole poisiga sugugi rääkinud, et kas ta saab mulle seda kõike võimaldada, olen enesekindlus ise ja ei kõhkle hetkeksi, et ta täidab mu palve ja loeb seda juba pilgust. Kujutan juba ette kuidas ta basssieni tühjaks kihutab. Ma sammun uhkelt ujula poole ja teel taipan, et terve küla juba teab, et ma sinna minemas olen, nad sosistavad, kui ma neist möödun, vahivad mulle järgi ja näitavad näpuga. Nojah eks neile käib pinda, et mina - linnaplika tulen ja nende poisiga sedasi mängin. Ma tunnen endal vanamuttide pilke ja kuulen kuidas nad klatsivad, see aga muudab mind veel uhkemaks ja kõrgimaks. Ma näen teda -- poissi, keda ma tahan aga ma mängin staari ja hakkan teda kiusama, heites endal aeglaselt riideid seljast. Ma tunnen tema pilku endal ja see innustab mind ning ma jätkan enda paljaks kiskumist. Demonstratiivselt, et vanamutid, kes veel uksel seisavad ometi taipaks ja minema hakkas, nad vahivad mind kummalise pilguga, sosistavad ja näitavad näpuga nagu oleks ma hull, kuid ei liigu paigalt. Tühja, ei huvita enam, mõtlen. Poiss vahib edasi ja seisab endiselt liikumatult paigal nagu oleks nõiutud. Näen, et ta üritab midagi öelda aga ta on võimeline ainult suud maigutama. Viipan talle, et ta mulle järgneks ja astun uhkelt edasi. Veel paar sammu ja viimane hilp langeb mu seljast. Astun basseini äärele, viskan veel pilgu üle õla kõigile neile kohkund nägudega muttidele ja näost tulipunasele poisile. Basseini poole vaadates on tahtmine aga maa alla vajuda -- mu ees on hiigelsuur auk, bassein on tühi, tühi!!! Tahaks karjuda, põgeneda aga ma seisan seal ja ei saa liigutada. Milline häbi, milline nõme ja totakas olukord. Kuulen allasurutud itsitusi ja sosinaid ja vajun kuhugi, et ärgata oma voodis ja vedeleda tunde ilma und saamata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar